Energiatõhusad hooned


Tulenevalt EL hoonete energiatõhususe direktiivist (EPBD) peavad alates  01.01.2019 kõik uued ja oluliselt rekonstrueeritavad  avaliku sektori hooned  ja 01.01.2021 kõik uued ja oluliselt rekonstrueeritavad  hooned sh elamud vastama liginullenergiahoone nõuetele. See aeg pole enam kaugel. Nii on juba nüüd vajalik hakata mõtlema liginullenergiahoonete kavandamisele ja projekteerimisele. Liikmesriigid võivad määrata iseseisvalt oma kliimavöötmesse sobivad lahendusena kriteeriumid kuluoptimaalsusele (cost optimal) ja nõuded liginull- ning madalenergiahoonetele.

Eestis on liginullenergiahoone määratletud majandus- ja kommunikatsioonimnistri  30.08.2012 määruses nr 68 "Energiatõhususe miinimumnõuded", mis jõustus 09.01.2013.a (https://www.riigiteataja.ee/akt/105092012004). 

Nii Eestis kui ka mujal maailmas kasutatakse väga erinevaid nimetusi, millega on tähistatud energiatõhusat hoonet, nagu näiteks passiivmaja, madalenergiahoone, A-klassi hoone ehk  liginullenergiahoone, nullenergiahoone, plussenergiahoone jne.  Erinevad nimetused tekitavad segadust ja tihti ei saa erinevad osapooled (projekteerijad,  tellijad, ehitajad, arendajad, tootjad jne) üksteisest aru, valminud hoone ei pruugi vastata mõne asjaosalise ootustele ning seda isegi vaatamata asjaolule, et kõik osapooled on teinud parima. Probleem tekkis üksteisest möödarääkimisest, sest eri osapooltel oli energiatõhusast majast erinev arusaam. Seetõttu on defineeritud hoonete energiatarbimisest ja energiatootmisest tingitud erinevused.

Hoone energiatõhusus sõltub hoone arhitektuursest lahendusest, piirdetarindite ehitusfüüsikalistest omadustest, tehnosüsteemidest ja energiaallikatest. Alljärgnevalt toodud energiatõhusate hoonete määratlemisel on lähtutud 09.10.2013 jõustunud miinimumnõuete määruses kasutatud energiatõhususarve.

Liginullenergiahoone (nearly zero energy building: nZEB): parima võimaliku ehituspraktika kohane energiatõhusus- ja taastuvenergiatehnoloogiate lahendustega ratsionaalselt ehitatud hoone,  mille energiatõhususarv on suurem kui 0 kWh/(m2 a), kuid korterelamute puhul mitte suurem kui 100 kWh/(m2.a). Liginullenergiahoones kasutatav energia peab olulisel määral pärinema kohapeal või lähiümbruses toodetud taastuvatest energiaallikatest. Liginullenergiahoones vaadeldakse energiabilanssi aasta kui terviku ulatuses ja eeldatakse, et olukorras, kus kohapeal toodetud taastuv elektri kogus  ületab elamus tarbitavat energiat, on võimalik ülejääk tarnida (müüa) elektrivõrku. 

Madalenergiahoone (low energy building): energiatõhus hoone, mille energiatõhususarv korterelamu puhul on ≤ 120 kWh/(m2.a). Madalenergiahoone energiatõhusus sõltub hoone arhitektuursest lahendusest, piirdetarindite ehitusfüüsikalistest omadustest, tehnosüsteemidest ja energiaallikatest. Üldiselt on madalenergiahoone teostatav liginullenergiahoone lahendustega lokaalse elektri tootmise vajaduseta.

Netonullenergiahoone (net zero energy building, ZEB):  hoone, mille aastane neto energiakulu ja CO2 emissioon fossiilsete kütuste kasutamisest on  null, kogu hoone vajaminev energia on toodetava ja võrkumüüdava ning võrgust ostetava energiakoguse puhul bilansilises tasakaalus. Nulleenergiahooneid on võimalik kasutada ka off-grid (võrguga ühendamata) lahendusena, sel juhul peab kogu hoones vajamineva energia tootma kinnistu piires.

Plussenergiahoone (plus energy building): hoone, millele paigaldatud lokaalsete  taastuvenergia tootmisseadmete abil toodetakse rohkem energiat kui hoones aasta jooksul tarbitakse ning kogu ülejääk müüakse võrku.

Passiivhoone (passive house): energiatõhus hoone, mis on projekteeritud ja ehitatud vastavalt passiivhoone meetodile; terviklik kvaliteedi tagamise süsteem, mis pöörab tähelepanu ennekõike suurele hulgale detailidele, kuidas hoone küttevajadust alla viia; on olnud ajalooliselt teednäitav meetod; tänapäeval on traditsiooniliselt passiivmaja nime all tuntud tegevused üldaktsepteeritavalt vajalik esimene samm energiatõhusa hoone loomise (praegu Eestis ka miinimumnõuete täitmise) suunas; passiivmajale saab juurde luua taastuvenergia toomise osa (liginullenergiahoone, netonull- ja plussenergiahoone). Passiivhoone on standard- ja vabatahtlik sertifitseerimise süsteem, mis võib anda riikliku märgisesüsteemi kõrval lisa kvaliteedi tagatise ja see on kasutusele võetud mitmetes riikides (nt Saksamaal, Austrias, Rootsis, Norras ja Soomes). Tänapäeval on passiivhoone  kasutusel väga erinevates kliimatsoonides kõikjal üle maailma, eelkõige töövahendi, komponentide kirjeldamise ja täiendõppe süsteemi mõttes, mis annab riiklike nõuete täitmiseks väärtusliku sisendi. Kui 2008. aastal energiamärgise järgi saavutasid passiivmajad A klassi, siis uue energiamärgise järgi on need ligilähedaselt C klassi tasemel, ehk vastavad praegustele miinimumnõuetele, mis näitab energiatõhususe nõuete ülikiiret arengut. Eestis on Tartu Ülikooli energiatõhusa ehituse tuumiklabor sertifitseerinud esimese passiivmaja rahvusvahelise süsteemi järgi, mille hoidjaks on Rahvusvaheline Passiivmaja Assotsiatsioon. Passiivhoone kontseptsiooni kõige väärtuslikum osa (eriti Eesti tingimustes) on range ehituskvaliteedi kontroll, järelevalve ja tõendamine. Neid põhimõtteid tuleks rakendada ka liginullenergiahoonete puhul.

 

Kokkuvõtvalt seisneb energiatõhusate hoonete ehitamine võimalikult kvaliteetse projekteerimise- ja ehitustöö taga, oluline on kasutada arhitektuurilisi lahendusi hoone energiakulu vähendamiseks (lõunakaarde  suuremate akende paigutamine, mis on ka passiivse jahutuse eesmärgil varjestatud suvise intensiivse päikese mõju vähendamiseks), erinevus  saavutatakse taastuvenergia tootmise tulemusena kinnistul.

 

Passiivmajastandardile vastav hoone võib olla liginull-, netonull- või plussenergiahoone kui sellele lisada taastuvenergia tootmise osa. Kõik need definitsioonid liiguvad sisuliselt sama eesmärgi suunas. Lisaks peab arvestama asjaolu, et iga asukoht või hoone olukord ei ole sobilik nullemissiooni taseme saavutamiseks, olgu põhjuseks olemasolev kaugküttesüsteem või liiga suured investeeringud. Sellisel puhul on mõistlik võtta eesmärgiks väga madal energiatarve.

 

Viimati muudetud: 16.05.2014