Pelgulinna miljöö 1930. aastate lõpus

Pelgulinna miljöö 1930. aastate lõpus

1930. aastad olid Pelgulinna arengule soodsad. Kõigepealt suurenes märkimisväärselt linnaosa elanikkond ja ka selle tähtsus Tallinna ulatuses. Kui 1926. aastal elas Pelgulinnas 7326 elanikku, mis moodustas 5,8% tolleaegsest linlaste arvust, siis 1934. aasta rahvaloenduse andmeil elas siin 10 135 inimest ehk 7,3% Tallinna elanikest. Elanike arvult jõuti sel aastakümnel järele kiiresti arenevale Koplile, kuid jäädi veel maha Kalamajast, kus 1934. aastal elas 10 884 inimest. Sel aastakümnel laienes oluliselt Pelgulinna hoonestusala. Nii võeti vastu 27. augustil 1930. aastal Aarde, Preesi, Sõle ja Pärja (Vaniku), 18. septembril 1931 Sõmera, 26. oktoobril 1932 Muru (Auna), Orase, Söödi, Taime ja Aru tänav. Kõik märgid näitasid, et linnaosa hoonestusala kasvas kiiresti nii hipodroomi kui ka Sitsi suunas.

 

Kvantitatiivse kasvuga võrreldes oli olulisem, et jätkusid kvalitatiivsed muutused, mille põhimõtted töötati välja juba eelneval aastakümnel. Iga ajastu peegliks on ehituskunst. Nõukogudeaegse ja kahjuks ka tänapäeval toimuva vabavoolu taustal mõjub uskumatuna 1930. aastate linnaehitussüsteem.

See ei piirdunud vaid läbimõeldud ja kaugemat perspektiivi arvestavate otsuste vastuvõtmisega, niisama laitmatult toimis ka linnavalitsuse otsuste kontrollmehhanism. Loomulikult haakusid sellise euroopaliku laadiga kõik järgnevad linnaehituslikud ettevõtmised. Pelgulinna kultuurikeskkonna arengut mõjutasid kahtlemata 1932. aastal kinnitatud, 110 paragrahvist koosnev detailne ehitusalane määrus ning selle juurde kuuluv arhitekt Elmar Lohu koostatud Tallinna planeerimiskava.

 

Järgnevatel aastatel võeti vastu mitu ehitustegevust reguleerivat dokumenti, nagu Tallinna ehituskruntide seadus (1936) ja Eestimaa ehitusseadus (1939). Tänavate ja väljakute ruumi mõju kujundamise kavadel näidati tänavate punased jooned, fassaadilaotused, hoonete kõrgus ja korruste arv. Oluliselt mõjutas Pelgulinna miljööd 22. aprillil 1931. aastal muudetud Tallinna ehituse sundmäärus, mille järgi lubati puitmajadel kahe puutrepi asemel ehitada üks kivitrepp, mis pidi asuma maja keskel ja ulatuma pööninguni. Ühe kivitrepiga puust elumajas võis kolmandal korrusel olla kuni kaks korterit. See ehitusmääruse parandus määras 1930. aastatel Pelgulinna ehitatavate üürimajade arhitektuurilise ilme.

 

Ühest 1939. aasta olukirjeldusest selgub, et juba Tehnika tänava ülesõidukohalt möödudes oli tunda tugevat tõrva ja värvi lõhna, millest võis järeldada, et käsil oli hoonete remontimine ja uute ehitamine. Minnes mööda Pelgulinna tänavaid edasi, võis märgata, et ümberringi krunditi välisseinu, tõrvati katuseid või asendati pappkatuseid plekk-kattega. Sellele, kes polnud aasta või kauem Pelgulinnas käinud, pakkus ümbrus palju uut. Eriti vilgas ehitustegevus käis Härjapea tänaval. 1939. aasta mais oli seal käsil kolm kivimaja, peagi lisandus neile veel kaheksa kivimaja. Selline ehitustegevus jätkus jõudsalt ning arvati, et varsti peaks Härjapea tänav ulatuma hipodroomini. Härjapea tänav oli pikenemisel teistest ida-lääne-suunalistest tänavatest edukam. See oli tunginud kaugele üle põldude, rikkudes seega Pelgulinna aiandusromantikat. Tänava alla oli jäänud mõnigi aiamajake ja hulk kapsaaeda.

 

Pelgulinna elumajade, abihoonete, hoovide ja aedade vaatlemisel on otstarbekas käsitleda eraldi Sõle tänavast ida poole jäävat tihedama hoonestusega ala ning sellest lääne pool märksa hõredamat piirkonda. Tallinna linnaarhiivi, Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonna, projekteerimisinstituudi Kommunaalprojekt, omaaegse inventariseerimisbüroo ja teistest arhiividest, samuti majavalitsustest ning põliselanikelt kogutud andmete järgi koostati Tallinna eeslinna uurimisbüroos pika aja kestel ulatuslik kartoteek omaaegsetest puitasumitest. Selles trükises ei ole eesmärk detailsusse laskuda, piirdume Pelgulinna struktuuri üldiseloomustusega.

 

1930. aastate lõpus asus Sõle tänavast ida poole jääval Pelgulinna territooriumil 566 krunti, millel ühtekokku 545 elumaja. Tüüpilised olid 1-2 majaga kinnistud. Paldiski mnt 34 ja Heina 23/Olga (Pebre) 1 kinnistul asus neli ning Telliskivi 18, 44, Õle 4, 5, 18, Rohu 19, Telliskivi 17/Oskari (Ristiku) 19, Alberti (Roo) 31, 38 ja Nurme (Maisi) 6 kolm elumaja. Sõle tänava ääres, Kolde pst. ja Heina tänava lõpus, Taime, Orase ja Nurme (Maisi) tänava piirkonnas ja mitmel pool mujalgi puudus veel hoonestus. Osa krunte olid päris tühjad, osa kasutati aiamaana.

Rohke võrdlusmaterjal võimaldab kergesti tuvastada allikate usaldusväärsust. Samas langeb lünkade ja vasturääkivuste puhul hulk maju vaatlusest välja. Näiteks hoonete korruselisuse määramisel on usaldusväärseid andmeid vaid 91% tolleaegsete hoonete kohta. Seinte ehitusmaterjali kohta saame kasutada andmeid vaid 85% tollaste majade osas. Samas on siingi teave ebaühtlane.

Viimati muudetud: 02.12.2009