13.02.2018

Kalevi kommivabriku külastus

7.veebruaril 2018.aastal toimus meil põnev ekskursioon Kalevi kommivabrikusse, mis asub jubeda nimega kohas – Põrguväljal. Tegelikult on tegu hoopis väga magusa kohaga, lausa unistuse maaga. Meid võttis Kalevi kommivabrikus vastu onu Otto, kes andis meile selga kitlid, pähe mütsid ja jalga kilesussid(samasugused nagu arsti juures käies) sest toiduainete valmistamise juures peab olema äärmine puhtus ja hügieen.
 Esmalt tutvustas onu  Otto martsipani vorme, mis on juba 150 aastat vanad ja on siiani kasutusel. Edasi viis meid reis ajalukku –  kus vitriinide kaupa olid Kalevi vanaaegseid šokolaadipaberid, kommipaberid, kommikarbid, nätsupakendid jms. Lastel oli lihtsalt huvitav ja põnev, aga õpetajatel oli mõne vitriini juures äratundmise rõõmu ja tuli meelde endi lapsepõlv! Nägime, kuidas on näiteks meie kõigi lemmik Maiuspala kommikarbi pakend muutunud läbi aegade.
 Järgmisena näitas Onu Otto kakaoubade teekonda ja selle kasutamist maiustustes. Nägime, milline on kakaopuu vili ja selle sees olevast oasuurustest seemnetest jahvatataksegi kakaopulber. Samuti saime teada, kust tulevad teised toorained, mida kasutatakse erinevate maisustuste valmistamisel, oluline oli ka see, et piim ei lähe toorelt maiustustesse vaid seda eelnevalt kuivatatakse ja kasutatakse maiustuste valmistamisel hoopis pulbrina.
 Kommivalmistamise uudistamist alustasime lõpust ja valmistoodangu laost. Ega meid väga lähedale ei lastud, saime kõike seda head ning paremat uudistada kaugelt klaasi tagant, aga sellegipoolest oli see nii huvitav.
 Kurb oli see, et mõni meist oli nii lühike, et  nina vaevu ulatus üle klaasi ja nägemisulatus oli seetõttu natuke kehv.  Kuid ladu oli täis kõrgeid riiuleid ja riiulid omakorda maast laeni täis kommikaste. Riiulite vahel sõitsid ringi onud tõstukitega. Mida ruum edasi, seda magusamaks muutus õhk ruumis, oi kui mõnusalt hea see oli. Järgmises ruumis sõitsid juba valmis kommid ilusates rivides mööda linti masinatesse ja teiselt poolt tulid välja juba paberisse pandult.  Tööd tegid  ära kõik masinad ehk  robotid ning inimeste ülesanne oli pigem  töö kontrollimine.
 Vanasti oli inimesi palju rohkem tööl, siis nüüd on inimesed suuresti väljavahetatud robotite vastu.
 Järgmisse ruumi edasi liikudes jõudsime me käsitöö kommide töötuppa, kus tädid tegid kõik töö ära käsitsi, need kommid on kõige kallimad ja neid üldiselt niisama ei sööda, vaid väga olulistel tähtpäevadel.  Seal nägime kuidas šokolaad voolas, kuidas valmisid Linnupiima kommid, Tuljaku kommid jne – tõeline šokolaadimaa! Niiviisi lõpuks uudistades jõudsime tagasi sinna tuppa, kust me olime varem alustanud. Ja seal juba ootas meid suur vaagen erinevaid Kalevi kommivabriku komme, piparkooke ja šokolaadi  ja lapsed võisid süüa nii palju kui tahtsid.  Või noh peaaegu nii palju, natukene pidid õpetajad seda ikka piirama, et mitte lõunast söögiisu rikkuda…
 Kommi süües, oli mõnda aega selline meeliülendav vaikus, oli vaid kuulda  kommipaberite krabinat ja laste rahulolevat nohinat. Ja kõige toredam hetk oli see, kui onu Otto ütles, et kommid, mis üle jäävad, saame kaasa võtta ja tõi selle jaoks koti, oh seda rõõmu! Kott ääreni kommi täis ja tuju hea, sättisime tagasi lasteaeda. 
 Oli see vast vahva ja hariv retk šokolaadimaailma!