Jäätmetest

Jäätmetest

Eestis tekib aastas inimese kohta 380 kg jäätmeid. Kui arvesse võtta ka tööstusjäätmed, siis tuleb eesti elaniku kohta ligi 9 tonni jäätmeid aastas. See on rekordiline number kogu Euroopas. Riiklik keskkonnategevuskava näeb ette vähendada olmejäätmeid 250-300 kilogrammini inimese kohta.

Kiiduväärt ei ole Eesti vanapaberi taaskasutuse määr, mis on 3 korda väiksem põhjanaabritest. Jäätmekäitluseeskirja kohaselt peab Tallinnas iga maja juures, millel on enam kui 5 korterit, olema vanapaberikonteiner. Kurb, et paljudel Tallinna magalate korteriühistutel oma vanapaberkonteiner veel puudub. Eestlased saadavad aastas rohkem vanapaberit prügimäele kui ise kaaluvad ehk u. 90 kg elaniku kohta. Statistika kohaselt jõuab vaid 18% siinkandi inimloomade paberinfokandjatest ja pakenditest vanapaberi kogumispunkti. Seega oleks siin veel päris suur tööpõld. Vanapaberi konteinerisse sobivad vanad raamatud, vihikud, kontoripaber, lainepapp, tavaline papp tuleks kohe kodus eraldi riiulisse või kasti panna, kust selle saab vastavasse konteinerisse panna.

Uus teema on alates 2005.a. kevadest kehtima hakkav biojäätmete eraldi kogumise nõue. See tähendab, et suurtes majades (enam kui 10 korterit) tuleb biojäätmete jaoks ette näha eraldi konteiner ja loogilise järeldusena tuleb ka leibkonna siseselt organiseerida toidujäätmete ja muu biolaguneva eraldi kogumine. Selleks sobivad kõige paremini väikesed paberkotid, mis tuleks paigutada mugavasse kohta. Sinna võiks minna kõik, mis muidu läheks kompostihunnikuse, peamiselt tahked toidujäätmed, aga ka kohvipaks koos paberfiltriga, teepakid, pehme majapidamispaber. Biolagunevate jäätmete koti peaks ära viskama iga päev.

Juba poes tooteid ostes tuleks teha oma valikud: Oluline on korrakski analüüsida meie tarbimiskäitumist ja ostuotsuseid. Sageli ostame asju, mis hiljem kasutust ei leia - need sai ostetud meeldiva reklaamklipi mõjutusel või sõbral eeskujul. Poes tehtud hetkeotsuse puhul tasuks veelkord mõelda, kui möödapääsmatu ostetava eseme omamine ikkagi on.

Samuti tasuks jälgida pakendeid. Tihti ostame me peamiselt pakendit, mitte toodet. Näiteks kommikarbid, kus suures karbis on ehk 20 kommi. Ehk tasuks osta parem kiloga komme? Uue pakendiseadusega hõlmatakse õnneks suurem hulk pakendeid, mis tuleb elanikkonnalt kokku koguda ja taaskasutada. Selliste pakendite hulka kuuluvad erinevad klaas-, kartong-, plastik-, puit-, metall- jm. materjalidest pakendid. Praegustesse taarakonteineritesse, kus need on, võib visata klaaspudelid, -purgid, joogi plastpudelid ja joogi plekkpurgid, joogi kartongpakendid (tetrapakid).

Lääne tarbimisharjumuste juures saanud probleemiks järjest suureneb kiletarbimine, peaaegu kõik pakitakse plastikusse ja igakord kui poodi minnakse, ostavad mugavad heaoluühiskonna inimesed uue kilekoti.. Kuid see ei pea nii olema, kilekotte saab edukalt korduvkasutada ja sellisel väiksele moel säästa loodusressursse ja tekitada vähem jäätmeid. Kandes poes kaasas oma kilekotte, saab sinna pakkida aedvilju või ka näiteks karbisalateid; ka suuremaid kilekotte tasuks taskusse panna, et oleks järgmine kord poes mugav võtta. Kõige sõbralikum on muidugi riidest poekott.

Kui kodus kapis seisvaid asju sorteerida, võiks ka mõelda, kas on mõttekas üleliigsed asjad ära visata või ehk pakkuda teistele, kellel neid vaja oleks? Tallinnas tegutseb edukalt Taaskasutuskeskus; hea meelega võtavad vanu riideid, nõusid jm. vastu näiteks lastekodud, ka omavalitsustesse võib pakkuda – nemad jagavad neid edasi piirkonna abivajajatele. Ka vana mööbel ja kodutehnika oleks paljudele suureks abiks, nendest võib lahti saada näiteks lehtedes kuulutades.

Jäätmekäitlusmaailmas muutub üha tähtsamaks kodaniku roll – kõige olulisem on püüda vältida jäätmete teket, eelistades vähempakendatud ja kauakestvaid tooteid. Selle tulemusel odavneb jäätmevedu ja sorteerimine muutub lihtsamaks.

Enda Pärisma,

Eesti Roheline Liikumine