Valitsus tahab oma laenupatud nuhelda pealinna kaela

Edgar Savisaar, Tallinna linnapea
05.02.2009   
Eesti Ekspress  

Tasakaalus või ülejäägiga riigieelarve on pikka aega olnud üheks Eesti fiskaalpoliitika pühitsetud eesmärgiks. Me kõik oleme aga kuulnud ka jutte Eesti valitsussektori defitsiidist ja riigi püüdlustest seda defitsiiti katta riigi kulude kokkuhoiuga. Selles valguses on osundatud ka kohalikele omavalitsustele, kelle laenutegevus olevat peamine defitsiidi põhjus. On isegi väidetud, et olukorras, kus riik hoiab kokku, kirjutavad omavalitsused oma vastutustundetute otsustega korstnasse hulgaliselt vahendeid, raiskavad ja võtavad selle raiskamise katteks ka laenu.

Näiteks Eesti Ekspressi 29. jaanuari numbris leidsin isegi kaks artiklit („Valitsuse salaplaan" ; „Püütoni stsenaarium"), kus nõutakse omavalitsuste taltsutamist ja „ohtralt harrastatud" laenupoliitikast loobumist. Suur osa valitsuse poolt osavalt manipuleeritud meediast ajab sama juttu.

Kui analüüsida aga lähemalt valitsussektori defitsiiti, siis näeme, et ka riik on võtnud laenusid, mis samamoodi põhjustavad defitsiiti. Riik teeb seda ainult mööda „kõrvalteed", asutades mitmeid avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid ja sihtasutusi, kelle laenud otseselt ei kajastugi riigieelarves, aga jäävad ikkagi riigi kohustusteks.

Mille poolest on riigi sihtasutus parem linna omast?

Riigi asutatud avalik-õiguslike juriidiliste isikute, RKAS-i ja sihtasutuste laenukohustuste maht oli selle aasta alguse seisuga kokku üle 3 miljardi krooni. Võrdluseks võib tuua, et Eesti pealinna laenukoormus on kokku 2,8 miljardit krooni. Samas, kui Tallinnal tuleb oma laenud endal tagasi maksta, siis avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja riigi asutatud sihtasutuste laenud makstakse tagasi riigieelarve eraldiste arvelt. Just nii on valminud uued vangimajad Tartus ja Jõhvis ning kavandati ka Rahvusringhäälingu ja Kunstiakadeemia uute hoonete rajamist. Suurimad laenajad on RKASi järel olnud SA Tartu Ülikooli Kliinikum, Tartu Ülikool, Muuseumiehituse SA (s.o. Eesti Rahva Muuseum), SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja teised. Erinevalt omavalitsustest ei ole neile suurlaenajatele kehtestatud mingeid laenulimiite ega hoiatata nende ületamise eest. Tekib küsimus, miks riigifirmade ja sihtasutuste laenusid püütakse mitte näha, aga pealinna sihtasutused ja linna osalusega firmade laenud kirjutatakse meie laenu- või võlakoormusesse rangelt sisse? Mille poolest erinevad Lääne - ja Ida Tallinna haiglate võetud laenud Põhja-Eesti Regionaalhaigla laenukoormusest, et ühtesid tahetakse piirata, aga teisi mitte?

Veelgi enam: omavalitsus ei saa anda garantiisid firmade laenudele, riik aga on neid ohtralt jaganud ja selle kaudu ka endale täiendavaid kohustusi võtnud, mis ühel päeval halva üllatusena võivad ka täitmisele kuuluda. See puudutab ka paljusid KIKI ja Kredexi projekte, millel on samuti riigi garantii ja mida võib käsitleda riigi potentsiaalsete kohustustena. Väga imelik on, et riigi antud garantiisid ei arvestata selle riigi võlakohustustes. See võimaldabki pilti ilustada ja esitada seda kallutatult.

Ansipi truud õpilased Võrus ja Kuressaares

Tõe huvides pean lisama, et „kõverteed" laenude võtmisel on kasutanud ka mõned linnad ja vallad. Omavalitsuste taoliste kohustuste maht oli eelmise aasta lõpu seisuga kokku 380 miljonit krooni. Eriti paistavad sellise tegevusega silma Võru ja Kuressaare linn. Mõlemal on muide linnapeaks reformierakondlased, kes muidugi on olnud varmad riigi käest igasuguseid nippe õppima.

Paljuräägitud laenukoormusest on vähemalt üks kolmandik tekitatud keskvalitsuse enda poolt ning omavalitsuste vastu suunatud rünnak on pigem oma tegude varjamiseks ja selle kinnimätsimiseks, et Tallinna laenud on siiski tagasihoidlikud Ansipi valitsuse tegelike laenukohustuste kõrval.

Tallinna finantstervis parem kui riigil

Muide, laenusid ei võeta mitte igapäevaste kulutuste katmiseks, vaid seda teevad omavalitsused ikkagi pikaajaliste investeeringute elluviimiseks, mis on praeguses majandussituatsioonis üliolulised. Seetõttu suhtun ma kriitiliselt rahandusministeeriumi kavatsustesse keelata omavalitsustel üldse laenamine, välja arvatud europrojektide kaasfinantseerimiseks. Majanduse seisukohalt ei ole olulised mitte üksnes europrojektid, vaid ka need kohaliku elu ja arengu seisukohalt tähtsad investeeringud, mis võimaldavad luua uusi töökohti, arendada ettevõtlust ning parandada inimeste elukvaliteeti. Ma ei taha õhutada oma poliitilistes oponentides lootust, et nad võivad selliste piirangutega Tallinna elu seisma panna. Segadust aga võivad nad tekitada parasjagu. Tallinn on alati järginud oma tegevuses seadustega etteantud raame, neis püsinud ja püsib ka edaspidi.

2008. aasta lõpuks ulatus Tallinna laenukoormus 36,7 protsendini eelarvetuludest ja käeoleva  aasta lõpuks jääb laenukoormus 39,8 protsendile (seadusega lubatud 60%) ning ka reitinguagentuur Moody's tõdes, et linna laenukoormus on "pigem mõõdukas".

Tallinna linna rahaline seis on siiani olnud suhteliselt hea. 2008. aastal laekus linnakassasse tulusid kokku 7,7 miljardit krooni, mis oli 100% aastaks kavandatust. Väljamakseid tehti aasta vältel 7,9 miljardi krooni ehk 98,2% planeeritust. Aasta lõpu seisuga oli linnal vaba raha 463,4 miljonit krooni, olgugi, et eelarves oli kavandatud aasta lõpu jäägiks 302 mln krooni. Tulenevalt linna heast rahaseisust arvelduskrediiti aasta jooksul ei kasutatud ning linna eelarves investeeringute katteks ettenähtud eelarvelaen kogusummas 500 miljonit võeti välja alles detsembri keskel.

Seega võib öelda, et linn majandas kokkuhoidlikult ning heaperemehelikult ega teinud aasta viimastel kuudel hoogsalt kulutusi nagu seda on teinud riigiasutused.