Kopli asumi ajaloost

Kopli oli keskajal Tallinna suurim kinnistu, mille Kopli lahest Tallinna laheni laiuva maa-ala lõunapiir asus Sitsi mäe piirkonnas ja lõppes muldvalli ning piideaiaga. Maid haldas Kopli mõis, mis oli hiljemalt 1597. aastal rendile antud koos metsade, karjamaa, kõrtside, telliselööve ning Suur- ja Väike-Paljassaarega. Kopli poolsaare metsa säilitamiseks toodi telliselöövile vajalikud küttepuud Naissaarelt ja Aegnalt. 1372. aastast pärinevad esimesed andmed koplivahtide kohta, kelle ülesandeks oli hoolitseda kariloomade eest. 1365. aastast pärineb kirjalik teade Kopli tellislöövi kohta. Mõisate riigistamisega läks Kopli mõis 1659. aastal riigile; 1710 aastal taas tagasi linnale. Ainuke tee vanalinna ja Kopli vahel kulges mööda praegust Suur-Patarei tänavat ning seejärel mööda rannaäärt kuni Sitsi mäeni.

Kopli oli kuni 20. sajandi alguseni tallinlaste üks populaarsemaid puhkekohti. Kuni selle ajani oli Kopli maastik tunduvalt künklikum kui praegu. Veidi varasemal ajal kasvas seal rohkesti tammepuid. Pole juhus, et Kopli metsade ilu on oodis ülistanud kuulus saksa barokkluuletaja Paul Fleming (1609-1640)

1774. aastal rajati Kopli mõisa territooriumile Oleviste ja Niguliste koguduste kalmistu.

Suuremad muutused Kopli miljöös leidsid aset 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses, kui Sitsimäe kanti rajati Balti Puuvillavabrik koos töölisasulatega. Ajavahemikus 1912-1916 ehitati lühikese ajaga Vene-Balti laevatehas ning Bekkeri laevatehas koos töölisasulatega. Ainuüksi Vene-Balti Laevatehasel oli 1916. aastal 7500 töötajat.

Kopli piirkonda püstitati ka Peeter Suure Merekindluse rajatisi. 1917. aasta sügisel evakueeriti suurem osa laevatehaste seadmeid ja tooraineid. Taganrogi ja Novorossiiskisse. Venemaale lahkus ka suurem osa nende tehaste töölistest. Saksa okupatsiooni ajal olid tehaste tootmishoonetes laoruumid. Vabadussõja ajal olid Kopli elumajad pooltühjad ja rüüstatud, tootmishooneid kasutati ladude ja sõjaväe meditsiiniasutustena. Koplis leidis peavarju paljud Vene haritlased, riigiametnikud ja majandustegelased, kes põgenesid Nõukogude terrori eest Eestisse. Pärast Tartu rahu asusid Koplisse Eesti optandid, kes olid oma vara kaotanud ning kellel polnud mujal sugulasi.

Pärast Vabadussõda üritasid Eesti võimud suuri laevatehased uuesti tööle panna. 1920. aastate lõpus sellest loobuti ning riigile läinud Kopli hoonete haldamiseks moodustati 1933. aastal Kopli Kinnisvaravalitsus, mis 1936. aastal muudeti aktsiaseltsiks „Kopli Kinnisvarad" . See oli sõdadevahelise perioodi Eesti suurim kinnisvarafirma, kellele kuulus Koplis 310 hoonet, neist 144 elumaja.

"Kopli Kinnisvarad" suutis tänu oskuslikule juhtimisele muuta Kopli heakorrastatud piirkonnaks ja andis oma panuse linnaosa seltsielu arendamisse. 1930. aastate lõpul valminud Kopli planeerimiskavad, mille koostamises AS „Kopli Kinnisvara" oli osalenud, nägid ette senisest detailsemalt läbimõeldud harmoonilist arengut.

Kopli arengut edenda oluliselt Tallinna Tehnikum ning seejärel Tallinna Tehnikaülikooli tegevus selles piirkonnas. Ülikooli naabruses asunud elurajooni kutsuti suisa Professorite külaks. Sõjaeelset, Eesti Vabariigi perioodi, võib võrrelda nii eelneva kui ka järgneva perioodiga pidada Kopli kuldseks ajastuks. 1934. aastal elas Koplis 11234 elanikku: eestlased moodustasid 80% ja venelased, valdavalt nõukogude terrori eest Eestimaale põgenenud, 20%.

1940. aastal alanud nõukogude okupatsioon andis Kopli arengule kahjuks vastupidise suuna. Linnaossa eraldati suured piirkonnad sõjaväele ja poolsõjaväelistele organisatsioonidele. Koplis sagenes kuritegevus, kiiresti käis alla heakord. Piirkonna tööstusettevõtted orienteerusid  ümber vähenõudlikele nõukogude turule. Muutus Kopli rahvuslik koosseis, eestlased olid peagi vähemuses.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist ei suutnud paljud Kopli suurettevõtted turumajanduse tingimustega kohaneda. Erandiks osutus üksnes Balti Laevaremonditehas (praegune BLRT Grupp)

Koplis paiknevad mitmed sadamad: Bekkeri, Meeruse, Miini-, Paljassaare ja Vene-Balti. Seal tegutsevad Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskond, Tallinna Kunstigümnaasium, Kopli Ametikool, Kopli ja Pelguranna raamatukogud, Balti Mereväeeskaader (BALTRON) ning Piirivalve merebaas.

Karjamaa

Kalamajast loodes ja Sitsist kirdes, Kopli ja Tööstuse tänava vahel, laiub Karjamaa asum. Sellesse piiridesse jäävad samuti Hundipea piirkond ning kõrvalasuv Miinisadam. Hundipea ümbrusesse tekkinud paikkonna vanimat asustust mainitakse juba 1374. aastal Zudenpeyke ehk Susipea nime all. Karjamaad tuntakse kui Sitsimäge. Hoonestus on varasematel aegadel olnud ka Sitsimäe värava ees. 1728. aastal rajati Karjamäe lähedale suur kivihoone, kus paiknes lühemat aega mereväe hospidal. Siinset asustust mõjutas Kopli kalmistu rajamine 1774. aastal, millele eelnes Kopli tee väljaehitamine. Suuremad muutused toimusid alles 19. sajandi lõpus, kui ehitati Balti Puuvillavabrik koos elamutega. Vahetult enne I maailmasõda rajati Karjamaa piirkonda Miinisadam ja „Arsenal".  1912. aastal jaotati kogu piirkond väikesteks kruntideks.  Samal aastal läks käiku trammitee Vene-Balti laevatehase administratiivhoonest Sitsi mäeni, kus asusid ümberpööramise seadmed. 1926. aasta veebruarist asus Karjamaal Tallinn-Kopli rannaraadiojaam ja sama aasta detsembrist raadioringhäälingu saatejaam. Piirkonda rajati suur õli- ja bensiinihoidlaid, J. Kiili jahi- ja paaditööstus ja aastast 1934 metodistide Petlemma kirik. 1930 aastate lõpus valmis Karjamaa elurajoon rekonstrueerimise kava, mille järgi pidi 20 ha suurusel maa-alal paiknema 90 ehituskrunti, kui oleks olnud 3-4-korruselised tellishooned. Maa-ala keskossa kavandati park. Paraku jõuti valmis ehitada vaid üks maja.

1960. aastate alguses ehitati Karjamaa piirkonda ühed Tallinna esimesed suurpaneelelamud. 1964. aastal valmis vene õppekeelega Tallinna 15. Keskkooli hoone, mis praegu kannab Karjamaa Gümnaasiumi nime. Olulised muutused asumi arengus on toimunud alates 2002. aastast, kui selles piirkonnas tehti ulatuslikke heakorratöid ning moderniseeriti viletsas seisukorras olnud asutusi ja elumaju. Õnnestunud rekonstruktsioonidest võiks esile tõsta 2003. aastal valminud munitsipaalmaja Erika 9, kus arhitekt Rein Murula on julgelt ümber ehitanud stalinistliku kasarmuhoone efektseks elamuks.


PUNASED KASARMUD

Kopli 78, 78a ja Erika 2 asuvad hooned kannavad rahvasuus Punaste (ehitusmaterjalina on kasutatud punast tellist) Kasarmute nime. Kasarmud ehitati 1914. aastal arhitekt Aleksandr Jaroni projekti järgi Peeter Suure merekindluse sõjaväelaste-üleajateenijate majutamiseks. Algselt kümnehooneliseks kavandatud asumist jõuti valmis ehitada kolm kolmekorruselist hoonet. Igal hoonel oli kolm trepikoda ning ajastule iseloomulikult ühetoalised korterid. Fassaadil on kaks- ja kaks külgrisaliiti, mida ilmestavad tagasihoidlike juugendelementidega kaunistatud pilastrid.


"ARSENAL"

Aadressil Erika 4 asus juba 1910. aastal elektromehaanikatehas, mis toimis Vene Admiraliteedi Arsenalina. 1919. aastal võeti Sõjaväe Varustusvalitsuse Töökodade poolt üle Erika tänava 78 meetri pikkune hoone. 1923. aastal reorganiseeriti Erika tänava ettevõte sõjatööstuslikuks ettevõtteks „Arsenal". „Arsenalis" moderniseeriti ja korrastati püstolkuulipildujad, täpsuspüsse, soomusautosid, käsigranaate, gaasimakse, tankitõrjemiine, suurtükilaskemoona, optilisi vahendeid, padruneid ja relvade osi. „Arsenali" tootmishooned muudetakse ilmselt peagi ateljeekorteriteks ning kontoriteks.

HUNDIPEA PIIRKOND

Paljassaare sadama ja Miinisadama vahel asuv Hundipea poolsaar on vana asustusala, mida on juba 1374. aastal mainitud Sudenpäh nime all. Seda merendusega seotud asustusala läbis tee, mis kulges piki mereranda Kalamajast Koplisse, Maleva tänava algusesse. See oli kuni 1760. aastateni ainuke tee Koplisse.

Hundipea 7-12 meetri kõrgust mäge lõikasid läbi mitmed raudteeharud. Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal paiknes Hundipea tänava piirkonnas väike asula, mille elanikud olid valdavalt seotud Mereasjanduse Peavalitusega. 20. sajandi algusest on andmeid, et seal hoiti tuulte eest kuni 30. meetri pikkuseid praame ja paate. Hiljem koondati Hundipea piirkonda ka Mereasjanduse Peavalitsusele allunud ametiasutusi, sh tuletornide osakonna töökoda. 1930. aastatel rajati Hundipea piirkonda mitmeid suuri õli- ja bensiinihoidlaid.

Kasutatud kirjandus: R. Nerman, KOPLI, Tallinn 2002

Asumi kaardi juurde saad vajutades siia.