Männiku

 

Männiku ajaloost

Veel XX sajandi algul kandis see piirkond Valdeku tänava ja Männiku tee nurgal asunud samanimelise kõrtsi järgi nime Valdeki (Waldeck - saksa keeles metsatukk). 1798. aastal ilmunud Mellini atlases näeme mainitud asutuse nime Suklemi. Veidi muutunud kujul (Suklema) esineb see nimi raudtee ja Raku vaheli8sel alal XIX ja XX sajandi vahetuse kaartidel.

Mais 1914 asutati uue planeeritava Romanovi aedlinna osanike palvel Männiku peatus. Aedlinna rajamise kava hääbus alanud sõja tõttu, peatus aga jäi. 1927. aastal sai sama nime ka Tallinnast Sakku viiv tee (varasemate nimedega Saku tee ja Trelli tee). Nii levis nimi Männiku tasapisi Valdeki-Suklema alale, mis oli 1923. aastal osaliselt liidetud Nõmmega (piir kulges Raudteed mööda). Hiljem säilis kunagise nime esimesest poolest ainult nimi tänavale, mis viib siit Nõmme keskusesse. Teine pool on sootuks unustatud.

Männiku oli pikki aastaid Nõmme ääremaa, väheasustatud koht, kus paiknesid ainult üksikud suurte kruntidega majad, sisuliselt talud. 1914. aastast alates, kui lähedusse rajati Peeter Suure merekindluse pealaod (Männiku hiidlaod), muutus mõõduandvaks sõjavägi. Eesti Vabariigi päevil oli Männikul Vahipataljoni kasarmu, linna külje all paiknesid endiselt laskemoonalaod, kaitseväe laboratoorium ja suur õppepolügoon.

Murdepunktiks Männiku ajaloos võib pidada 5. aprilli 1937. Sel päeval kinnitas majandusministeerium osaühingu Kvarts põhikirja. Toodang, silikaattellised, oli tolleaegsel ehitusmaterjali turul nõutav kaup, vaatamata isegi asjaolule, et analoogiline ettevõte juba töötas läheduses Liiva-Ristil.

Männikul on tegutsenud ka üks lokaalne organisatsioon, 1933. aastal loodud Nõmme-Valdeki Raba Turbaühing. Seoses elanikkonna kasvuga 1930. aastate lõpul, asutati siia ka Nõmme Majaomanike seltsi osakond. Männiku polügooni (Valdeki laskerada) kasutasid teiste hulgas aktiivselt ka Nõmme kaitseliitlased.

Allikas: "Nõmme Ajalugu" Leho Lõhmus, Kirjastus Koolibri 2006.