Hiiu

 

Hiiu ajaloost

Hiiumaa mees, Andrus Bork, Glehni ehitustöölina, oli Nõmmele tulles valinud elukohaks üksiku paiga metsas raudteest lõuna pool. Sinna ehitas ta 1886. aastal palkmaja ja pani väravale tolleaegsete villaomanike eeskujul sildi Hioküla, iseloomustamaks maja asukaid. Alles paarkümmend aastat hiljem kerkisid ümbrusse teised majad, kuid nimi jäi. Hiiuküla oli kogu piirkonna nimeks veel 1920. aasta paiku ja taandus siis lühema vormi Hiiu ees.

Esimene raudteejaam avati Hiiul juba 1913. aastal. Tegevuse kõrgperioodil Esimese maailmasõja lõpus olevat see olnud tolle aja maailma suurim kitsarööpmeline raudteejaam. Jaamahooneid oli läbi aegade tervelt kaks. Kui üks neist oli maailma suurim, siis teine kõigest peatuse staatuses - „jaamahooneks" vana kaubavagun.1930. aastal valmisuus hoone ja jällegi maailma tähtsusega. Seekord küll mitte suuruselt, vaid ehitusmaterjali valikult: Hiiu jaam on esimene põlevkivituhk tellistest ehitatud hoone maailmas. 1932. aastal avati Hiiu jaamahoones ka postiagentuur.

Elav liiklussõlm tingis omakorda Hiiu elamuehituse hoogustumise. Kui arhitektid Ernst Kühnert ja Robert Natus tegid 1925/26 aastal Nõmme generaalplaani, kavandasid nad linna keskuse just Hiiule.

1919. aasta suvel otsustas Nõmme alevivolikogu asutada Hiiule kalmistu. Hiiu kalmistul on viimse puhkepaiga leidnud mitmed tuntud nõmmelased: kirjanik Peeter Grünfeldt, kindralid Rudolf Reimann ja Ernst Blumbacg, Nõmme linnapea J. Lindemann, seltskonnategelane J. Vaga.

1923. aastast tegutses Tähe tänava alguses õigeusu Johannese kirik. 1929. aastal valmis koolimaja, umbes samal ajal avas uksed Hiiu restoran.

Linnaosale annavad näo eelkõige seal elanud inimesed. Hiiu on tegutsenud mitmeid seltse: Nõmme Majaomanike Seltsi osakond, Nõmme Linna Majaomanike Ühingu keskus. 1929. aastal tegutses Nõmme Tennisklubi, kes 1930. aastal rajas Tähe ja Rahu tänava nurgale tenniseväljakud.

Allikas: "Nõmme Ajalugu" Leho Lõhmus, Kirjastus Koolibri 2006.

 

 

Nõmme Õigeusu Johannese kirik

Tähe ja Raudtee tänava nurgal asuv õigeusu Johannese kirik on ehitatud 1923. aastal arhitekt Aleksander Vladovski projekti järgi Nikolai von Glehni kingitud maale. Tolleaegne õigeusu kirik oli segakirik, kolmel pühapäeval kuus toimus teenistus vene ja ühel pühapäeval eesti keeles.

Viimastel aastatel on kirikut põhjalikult remponditud, teostatud on projektis ette nähtud, kuid seni puudunud välisseinamaalingud. Kiriku siseseinale on paigaldatud langenud loodearmeelaste mälestustahvel, mis kunagi asus Rahumäe kalmistul, loodearmeenlaste hauaplatsi ehtinud mälestusmärgil. Kunagine segakogudus on nüüdseks muutunud puht venekeelseks.

Allikas: "Jalutaja Teejuht" Leho Lõhmus, Solnessi Arhitektuurikirjastus 2007.