Rahumäe

 

Rahumäe ajaloost

1899. aastal võttis Tallinna linnavolikogu vastu otsuse eraldada kalmistumaa Kaarli, Jaani, Pühavaimu ja Baptisti kogudusele. 1903. aastal peeti seal esimesed matused. Samal aastal ehitati puust kabel ja kellatorn - samal kohal paikneb kalmistu keskus praegugi. Rahumäe oli omapärane kalmistu, kalmistute konglomeraat. Täiesti eraldi asutati juudikalmistu, mille kabel on surnuaia vanim, ehitatud juba 1911. aastal.

Kui palju inimesi on Rahumäel leidnud viimse rahupaiga on raske öelda. Juba 1930. aastate lõpus arvati neid olevat üle 30 000. Seal puhkavad minister Julius Seljamaa, diplomaat Eduard Virgo, kunstnikud Kristjan ja Paul Raud ja paljud teised.

Rahumäe nimi kandus Tallinna „surnute linnalt" üle kalmistu lähedusse tekkinud Nõmme eeslinnale. Sama nime sai ka 1926. aastal avatud raudteepeatus. 1932. aasta jaanuaris avati jaamahoones ka postiagentuur, mis allus Nõmme postkontorile. Rahumäe tänavavõrk kujunes välja 1920. aastate keskel, enamik tänavaid said nime alles 1927. aastal või hiljemgi.

Kalmistu lähedus mõjutas ka ettevõtlust. Tegutses mitu hauakivide valmistamise töökoda. Rahumäe on olnud ka kohaliku trükitööstuse häll. Ka 1930. aastatel töötas sealses linnaosas Vaigu tänaval trükikoda A. Antov & Co.

1935. aastal sai Rahumäe algkooli, seal tegutses Nõmme Majaomanike Seltsi osakond ja lühikest aega isegi oma tuletõrjeühing.

Rahumäe oli ja on endiselt eelkõige rohelusse uppuv aedlinn, mis on koduks paarile tuhandele nõmmelasele.

Allikas: "Nõmme Ajalugu" Leho Lõhmus, Kirjastus Koolibri 2006.

 

 

Rahumäe kalmistu

Rahumäe kalmistu avati 1903. aastal Tallinna koguduste kalmistuna ning siin on oma osad Kaarli, Jaani, Pühavaimu ja Pauluse kogudusel, mitmel vabakirikul ning Tallinna VTÜ-l. Rhaula kolm kabelit on kõik võetus arhitektuurimälestistena kaitse alla. Juudi kalmistu puust kabel on valminud 1910. aastal. Kaarli koguduse kahe telkkiivri ja kellatorniga paekivist historitsistlik kabel valmis 1913 ehitusinsener Anton Uessoni projekti järgi. Pühavaimu koguduse funktsionalistlik kabel ehitati 1932. aastal, arhitektiks Elmar Lohk.

Kalmistul on 1905. aasta 16. oktoobril Tallinnas, Uuel turul, mõrvatute ühishaud. 1959. toodi kalmule J. Raudsepa skulptuur, mis oli valmistatud 1931 ja algselt seisis Estonia teatrimaja juures. Kalmistule on maetud ka seitse 1924. aastal kommunistide mässu ohvrina langenud politseinikku ja sõdurit.

Surnuaias asub Vabadussõjas langenud kalevlaste matuseplats, kus 31. mail 1931. aastal, spordiseltsi „Kalev" 30. juubelil, avati mälestussammas. Katte eemaldas ja pidas pikema kõne riigivanem Konstantin Päts. 1997. aastal avati krundil uus mälestusmärk, esimese koopia. Langenute nimed paigutati eraldi tahvlitele. Samba avas peaminister Mart Siimann, õnnistustalituse viis läbi piiskop Einar Soone.

Allikas: "Jalutaja teejuht" Leho Lõhmus, Solnessi Arhitektuurikirjastus 2007.

Viimati muudetud: 18.08.2008