Montessori metoodika

Montessori metoodika kui reformpedagoogiline suund kerkis Lääne-Euroopas esile möödunud sajandi esikümnendil, mil kõneldi "uuest lapsest" ja "uuest pedagoogikast". Samaaegselt jõudsid Montessori metoodika põhimõtted ka Eestisse. Laias maailmas tunnustatud metoodika oli meil teatud olude tõttu aastaid varjusurmas, kuid viimased tosin aastat on taas võimalik Montessori metoodikast rääkida ja selle järgi töötada.

Maria Montessori Itaalia arst ja pedagoog (1870-1952) on öelnud, et ta ei ole loonud uut metoodikat, vaid lapsi erapooletult jälgides on ta avastanud nende olemuse väärtusi. Lapse areng on kordumatu protsess ja Montessori metoodika tugineb oskusele jälgida lapse arengut ning arvestada kasvatustöös iga lapse arengutasemega. Ta tõestas pikkade pedagoogiaastatega, et soodsates kasvutingimustes avaldub lapse loomulik headus ja armastus, loomulik vajadus hästi õppida ja töötada. Kasvatuse ülesanne on tagada lapsele kasvukeskkond, kus laps saab oma sünnipärast potensiaali kõige paremini arendada - see tähendab tingimusi, kus lapsele on tagatud liikumis- ja tegevusvabadus, arengut soodustavad töövahendid, ilu, kord ja puhtus.

Ettevalmistatud keskkond peab võimaldama antud eale iseloomulike tundlikkusperioodidele vastava tegevuse: võimaluse saada alusoskused ümbritsevas elus toimetulekuks, kirjutamiseks, lugemiseks, arvutamiseks jne. Lapse käsutuses olevad vahendid peavad võimaldama tema arengust lähtuva tegevuse. Talle peavad olema loodud kõik tingimused, et ta leiaks teda arendava tegevuse, saaks sellega katkestamatult tegeleda ja viia alustatu alati lõpuni. Täiskasvanuks saab laps aastatepikkuse raske ja kannatliku tööga, mida peab suunama tark, last mõistev ja austav täiskasvanu, kes tunneb lapse tundlikku meelt ja toetab tema loomupärast uudishimu ja ettevõtlikkust kasvamise raskel teel. Maria Montessori on teadaolevalt ainuke pedagoog, kes on töötanud välja nii laiaulatusliku õppevahendite kogumi ja nende kasutamise süsteemi, mis vastab lapse vajadustele imikueast puberteedini ning mis on tõestanud oma täiuslikkust loomisest kuni kaasajani.

Nende vahendite ülesanne on kasvatada arusaama iseendast ja ümbritsevast, iseseisvust, vastutustunnet ja abivalmidust, arendada motoorikat ja koordinatsiooni, keskendumisvõimet ja korraarmastust. Nendega tegelemisel laps harjutab iseseisvalt omandatut kuni vastava oskuse või vilumuse saavutamiseni. Nende õppevahendite kasutamise metoodika põhineb lapse loomulikule soovile kõike käega katsuda, sest käelised liigutused ei arenda mitte üksnes füüsist, vaid talletatuina alateadvusse moodustavad baasi vaimseks tegevuseks. Käsi on intellekti tööriist.

Montessori metoodikat kasutatavates rühmades on koos lapsed vanuses 3-7aastat. Õppevahendid on paigutatud madalatele lahtistele riiulitele, mis moodustavad omaette töönurgakesed. Hommikul lasteaeda tulles saab laps päeva sisse elada vastavalt oma rütmile, tal on õigus valida vabalt tegevus ja sellega segamatult tegeleda kuni ta seda soovib. Vabadus valida tegevus, vahendid, võimalus tunda lõpetatud tööst heaolutunnet ja rahuldust treenib kannatlikkust, keskendumisvõimet ja kasvatab austust teiste tegevuse suhtes. Iseseisva tegevustsükli järel toimuvates ühistundides õpitakse tundma uusi õppevahendeid, vaadatakse piltide sarju, tehakse katseid, jutustatakse, lauldakse jne. Olulise osa moodustavad grupiviisilised tööd, mille käigus omandatakse nt. koolivalmidus.

Lapse arengu tähtsaim tunnusjoon on usk iseendasse. See tunne tekib ja areneb sünnimomendist alates, kui võtame last sellisena nagu ta on, õpime tundma tema võimeid, austama tema eripära ja aitame tal koondada jõudu sinna, kus tal abi ja jõudu tõesti vaja on.

Viimati muudetud: 11.03.2015