AvalehtHariduse kodulehtTallinna HaridusametAjalugu › Haridusameti ajalugu

Tallinna hariduse ajalugu


Tallinnas ulatuvad koolihariduse juured juba 13. sajandisse – 1266. aasta mainiti esmakordselt toomskolastikut, kes pidi kirikuelu korraldamise kõrval juhatama toomkiriku juures töötavat kooli. Linn on olnud Taani, Rootsi, Saksa ja Vene riigi võimu all ning kahel korral iseseisva Eesti riigi pealinn. Nagu riigikordki, on läbi sajandite muutunud ka hariduselu. 

Esimesed dokumenteeritud teated koolide tegevusest Tallinnas pärinevad 1319. aastast. 1428. aastal sai linna raad loa linnakooli asutamiseks Oleviste kiriku juurde.

1600. aastal kehtestas Tallinna raad teadaolevalt esimese kooliseaduse Eestis. 1631. aastal avati Tallinna gümnaasium (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium). 18. sajandi viimasel veerandil kehtestati vene keele õpetamise kohustus Läänemere kubermangu linnades. 1805 asutati esimesed Tallinna elementaarkoolid eraldi poeglastele ja tütarlastele ning Tallinna Kubermangugümnaasium, mis oli riiklikul ülalpidamisel. 1814. aastal oli Tallinnas ka 12 erakooli. 

Nendest ja paljudest teistest huvitavatest faktidest Tallinna hariduse ajaloos keskajast kuni tänapäevani annab ülevaate järgnev kokkuvõte.  

 

Algusest kuni 19. sajandini

Eesti kooli ajaloo algust on teatmeteostes seostatud eelkõige esimeste koolide tekkimisega mõnedes linnades (Tartu, Pärnu) 1250. aasta paiku.

Tallinnas mainitakse 1266. aastal esmakordselt toomskolastikut, kes pidi kirikuelu korraldamise kõrval juhatama toomkiriku juures töötavat kooli. Toomkool kindlustas järelkasvu kohalikele kirikuametnikele ning andis teatavat algharidust ka linnakodanike lastele. Õppetöö toimus ladina keeles, levinumaks õppemeetodiks oli mehhaaniline pähetuupimine vitsa ja kartseri sunnil.

Esimesed dokumenteeritud teated koolide tegevusest Tallinnas pärinevad 1319. aastast. Vaimuliku orduna tegutsesid Tallinnas dominiiklased, kelle põhiülesandeks oli misjonitöö allutatud maade põlisrahvaste seas ning võitlus ketserlusega. Dominiiklased hakkasid laiendama oma mõju linnakodanike hulgas ning 1246. aastal loodi kloostrikoolina Tallinna dominiiklaste konvent. Kui seni tegutsesid kloostrikoolid Lääne-Euroopas nn sisemiste koolidena, siis Tallinnas hakati ordusse astuda soovijate kõrval vastu võtma ka ilmalikke isikuid. Konkurentsi tekkimise kartuses kehtestas Taani kuningas 1319. aastal Tallinnas kooliprivileegi, mis andis toomkiriku juhtidele (toomkapiitel) koolipidamise ainuõiguse Tallinnas ja keelas teiste koolide asutamise. 1365. aastal dominiiklaste ja toomkiriku juhtide vahel tekkinud järjekordse vastuseisu tagajärjel tuli aga dominiiklaste konvendil loovutada oma ilmalikud õpilased toomkoolile.

All-linna laste koolitamine läks Tallinna rae kompetentsi ning 1428. aastal sai linna raad loa linnakooli asutamiseks Oleviste kiriku juurde. Dominiiklaste kooli ja linnakooli tegevusel oli suur tähtsus Tallinna hariduselus, kuna ka klooster värbas endale liikmeid peamiselt kohaliku rahva, sh eestlaste hulgast.

16. sajandi algul Saksamaal alanud luterliku reformatsiooni tulemused kandusid ka Eesti alale. Linnade üldist hariduspilti hakkas määrama järjest enam luterlik linnakool. Tallinnas võttis luterlik kogudus üle Toomkiriku, millega koos korraldati ümber ka toomkool. Endine dominiiklaste klooster taastati ja kohandati 1550. aastaks Tallinna triviaalkooliks, mis pidi täitma nii saksa kui ka ladina kooli ülesandeid.

1600. aastal Tallinna rae poolt kehtestatud kooliseadus oli esimene teadaolev analoogiline dokument Eesti alal, mis reguleeris esialgu 5-klassilise Tallinna linnakooli tegevust. Linnakoolis oli viis klassi, kusjuures kool algas V klassist ja lõppes I klassiga. Talurahva koolitamine ei olnud tol ajal aktuaalne.

043 F8766 Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasium (Medium)1631. aastal avati Tallinna gümnaasium (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium). See 4-klassiline gümnaasium andis lõpetanutele heatasemelise akadeemilise humanitaarhariduse, mis võimaldas jätkata õpinguid ülikoolis. 17. sajandi keskpaigaks oli Tallinnas viis põhilist kooli: Tallinna gümnaasium, gümnaasiumi eelastmena tegutsev triviaalkool ehk väike linnakool, linnaelanike vaesematele kihtidele mõeldud Tallinna toomkool, Tütarlastekool ja Pühavaimu kiriku koguduse kool.

Vaesemate laste (eriti orbude) koolitamiseks asutati 1725. aastal Tallinnas orbudemaja ja selle juurde kool (Tallinna toomorbude kool), mis töötas 20. sajandi alguseni. Kuna Peeter I absolutistlik monarhia taotles tugeva sõjaväe ja laevastiku loomist, asutati ka Tallinnas 1730. aasta paiku sõjaväekolleegiumi poolt Tallinna garnisonikool, kus sõjateaduse ja humanitaarainete kõrval valmistati ette ka mitmeid sõjaväele vajalikke oskustöölisi, nagu puuseppi, kingseppi, rätsepaid jt. 1768. aastal võttis Eestimaa rüütelkond oma juhtimise alla Tallinna toomkooli, muutes selle tugevaks ja rangelt seisuslikuks aadliõppeasutuseks.

18. sajandi viimasel veerandil kehtestati vene keele õpetamise kohustus Läänemere kubermangu linnades, milleks eraldati ka riiklik rahaline toetus. Riigi poolt rahastatavaid koole hakati nimetama rahvakoolideks. Tallinnas jäid vastava kolleegiumi võimupiiridest siiski välja Tallinna gümnaasium, toomkool ja sõjaväestatud garnisonikoolid. Vene õppekeelega pearahvakool asutati Tallinna toomkooli juurde 1789. aastal, mis andis venelastest linnaelanikele esmakordselt võimaluse saada tasuta üldharidust Eesti alal.

Pildil: Tallinna vanim gümnaasium (Tallinna gümnaasium - tänane Gustav Adolfi Gümnaasium) avati 6. juunil 1631

 

19. sajandi I pool

Ülevenemaalise alghariduse korraldamise kava, mis arvestas linnade muutumist tööstuskeskusteks, samuti ka linnaelanike arvu suurenemine ja nihked rahvuslikus ja sotsiaalses struktuuris, tõid kaasa uute koolide asutamise või olemasolevate linnakoolide reorganiseerimise linna tüüpi kihelkonnakoolideks ehk elementaarkoolideks. 

Juba aastal 1805 asutati esimesed Tallinna elementaarkoolid eraldi poeglastele ja tütarlastele, misjärel sai edasi õppida teises kooliastmes, 2-aastase õpiajaga kreiskoolis, mis valmistas õpilasi ette gümnaasiumi astumiseks. 1814. aastal oli Tallinnas ka 12 erakooli. Koduõpetajate ja erakoolide peamine õpilaskond koosnes aadlikest jt maksuvabasse seisusesse kuuluvatest isikutest.

1805. aastal asutati Tallinna Kubermangugümnaasium, mis oli riiklikul ülalpidamisel. 1820. aasta koolistatuut hülgas ühtluskooli põhimõtte ning nägi ette rangelt seisuslike koolide asutamise. Selle kohaselt olid elementaarkoolid määratud füüsilise tööga seotud linnaelanike alamkihtidele, kreiskoolid kaubanduse ja käsitööga tegelevatele keskkihtidele ja gümnaasiumid elanikkonna jõukamale osale. Kõik need koolitüübid olid koolistatuudiga üksteisest eraldatud. Tallinna kui kubermangulinna eripäraks oli kaupmeeste, käsitööliste, ametnike ja sõjaväelaste laste suur arv gümnaasiumis. Eestimaa Rüütli- ja Toomkooli õpilaskonna moodustasid aga aadlike järeltulijad. Nende hulgas oli vaid mõni eesti rahvusest õpilane. Gümnaasiumid ja toomkool olid ette nähtud üksnes poeglastele. Tallinna Suures Tütarlastekoolis oli õppetöö sisult sarnane poeglaste kreiskoolidega. Alles 1852. aastal asutati keskharidust andev Tallinna Kõrgem Tütarlastekool.

Aleksander I (1801–1825) ja Nikolai I (1825–1855) valitsemisajal tugevnes Venemaal föderaalne reaktsioon. Kiriku ja rahvahariduse juhtimise ühendamine kajastus nii õppetöö sisus kui ka koolikorralduses. 1821. aastal alustas tööd Tallinna tütarlaste vaestekool, kus algselt anti vaid usuõpetust. See oli ka ainus eesti õppekeelega kool Tallinnas. 1819. aastal muudeti kõigi linnades tegutsevate koolide õppeplaane suunitlusega tugevdada usulist kasvatust. Vene rahvusluse kasvuga plaaniti koolides tõsta vene keele õpetamise mahtu ning hilisemat vene õppekeele kehtestamist.

1850. aastaiks jäid kubermangugümnaasiumid ja toomkool eesõigustatud seisuste esindajate laste õppeasutusteks, kus 75% õpilastest pärines aadlike, maksuvabade kodanike ja kaupmeeste seast. Tallinnas suurenes eriti maksuvabade kodanike (vaimulikud, aukodanikud, haritlased, ametnikud ja sõjaväelased) hulgast pärit õpilaste arv. Eestimaa Rüütli- ja Toomkoolis domineerisid endistviisi aadlisoost õpilased.

 

Vene keskvõimu tugevnemine (1860–1905)

1870. aastal täienes Eesti linnade alghariduse süsteem uue koolitüübiga – linnakooliga, mille ülesandeks oli alghariduse andmine kõikidest seisustest lastele. Tallinna 3-klassiline Linnakool avati 1873. aastal. Samas olid linnakoolid nn ummikkoolid – neist keskhariduskoolidesse edasi õppima ei pääsenud. Linnakoolid ja kõrgema astme algharidust andvad kreiskoolid olid poeglaste õppeasutused. Linna tütarlastekoolide (Tallinna Kõrgem Tütarlastekool) kõrval töötas Tallinnas ka kolm sama astme erakooli. Aastal 1874 avati venekeelne Tallinna Tütarlaste Progümnaasium.

Kõige paremini olid rahaliselt kindlustatud avalikud õppeasutused, kelle eelarve tagas riik, linnavalitsus ja rüütelkond; avalikest koolidest aga poeglaste gümnaasiumid ja reaalkoolid, nt 1873. aastal avatud Tallinna Aleksandri Gümnaasium.

1881. aastal avati tööstus- ja äriringkondade huvidele vastav Tallinna Peetri Reaalkool, mille lõputunnistusega pääses ka kõrgematesse tehnikaõppeasutustesse. Tuntuim poeglaste erakool Eestis oli Eestimaa Rüütli- ja Toomkool Tallinnas, kelle õigused olid võrdsustatud gümnaasiumiga. Rahvuslikult koosseisult jäid keskhariduskoolid 1860.–1880. aastail baltisakslaste õppeasutusteks, mille tingisid eelkõige väljakujunenud hariduskorraldus, seisuslikud igandid ja kõrge õppemaks. 1881. a toimunud rahvaloenduse andmeil oli Tallinnas kuni 14-aastaste elanike hulgas 65% kirjaoskajad.

Kutsehariduses peeti tähtsaks sõjalisi, maamõõdu-, topograafia- ning merendusalaseid õppeasutusi (nt Tallinna Raudtee Tehnikakool).

1892. aastal allutati Tallinna rahvakoolide direktorile lisaks Eestimaa kubermangu koolidele ka Saaremaa, Pärnumaa ja Viljandimaa alghariduskoolid nii maal kui linnas, samuti kõik erakoolid ja koduõpetuse andmine.

Aastail 1887–1892 mindi kõikides ainetundides (v.a usuõpetus) järk-järgult üle venekeelsele õpetusele. Erinevatel ettekäänetel suleti saksa koole. 1893. aastast keelati emakeel linnas mitte ainult õppekeelena, vaid ka õpilaste suhtlemiskeelena koolis. Keskhariduskoolide õpilastel oli rangelt keelatud käia pidudel, klubides, kohvikutes ning võtta osa mis tahes kooliväliste seltside ja organisatsioonide tegevusest.

 

Tsaarivõimu lõpuaastad (1905–1917)

1905. aasta I Vene revolutsiooni tulemusel tehti koolidele järeleandmisi eestikeelse õpetuse, muuhulgas eestikeelsete erakoolide tegevuse lubamisel. 1906/1907. õppeaastal lülitati keskhariduse ja linnakoolide õppeplaanidesse eesti keel kui fakultatiivne õppeaine.

Tallinna elanike arv suurenes hüppeliselt 20. sajandi algul (1897 – 59 000; 1910 – 92 000; 1917 – 160 000), mis tingis ka kooliealiste laste arvu suurenemise. Linnaalgkoolide arv suurenes ajavahemikul 1895–1915 üheksalt kolmeteistkümnele. 1907. aastal Tallinnas läbiviidud loendusel selgus, et 26,2% kooliealistest lastest ei käinud koolis. 65% nendest ei käinud koolis majanduslikel põhjustel, kuna algharidus jäi tsaariajal lõpuni osaliselt tasuliseks. Alghariduse omandamist takistas lihtrahval ka töökäte puudus talu- ja mõisamajanduses. Tallinna linna koolikolleegiumi kokkuvõttes tuvastati, et üle 50% koolist eemalejäänutest olid tööliste lapsed, kellele järgnesid lihtrahva esindajate, s.o käsitööliste, voorimeeste, kojameeste jt lapsed.

Nõrk oli valla- ja linnaalgkoolide õppetöö ja majanduslik tase. Siiski toimusid käsitletaval perioodil nihked alghariduskoolide finantseerimises. Nii kasvasid Tallinnas kulutused linnaalgkoolidele 31 000 rublalt 1905. aastal 78 000 rublale 1913. aastal. Alates 1913. aastast, mil linnaalgkoolid arvati ülevenemaalisse riiklikku koolivõrku ja nad hakkasid saama riigilt iga-aastast toetust, kasvasid summad veelgi.

20. sajandi algul suurenes märgatavalt eestlastest õpilaste arv Tallinna keskkoolides, mida põhjustas muuhulgas Põhja-Eesti majanduslik ja sotsiaalne areng. Nii olid 1914. aastal Tallinna poeglaste gümnaasiumide õpilastest 60,5% eestlased.

20. sajandi algul juhtis linna hariduselu Tallinna Linna Koolikolleegium. 1905. aastal kuulus kolleegiumisse teiste seas ka linnavolinik Konstantin Päts. 1915. aastal tegutses Tallinna linna asutustena 13 alg- ja täienduskooli ning 4 keskkooli. Kutsehariduse vallas tegutsesid tsaariaja lõpuaastail teiste hulgas Tallinna Raudtee Tehnikakool, Tallinna kunsttööstuskool, Sinaida Mölder-Kovalenko juurdelõikus- ja õmbluskool, Liivi- ja Eestimaa Põllutöökool, Tallinna Linna Poeglaste Kaubanduskool ning mitmed kursused ja õpitöökojad. 1917. aastal oli keskhariduskoole Tallinnas juba 12 ehk 66,6% seda tüüpi õppeasutustest Põhja-Eestis.

 

Esimene iseseisvusaeg (1918–1940)

Jüri AnnussonAlates 1. aprillist 1918 juhtis hariduselu Tallinna Linna Koolivalitsus. 1917. aastal asutati Tallinna Kooliõpetajate Selts, mis kujunes Eesti Õpetajate Liidu suurima liikmeskonnaga seltsiks. Saksa okupatsiooni ajal õpetajate seltside ja liitude tegevus keelustati.

1918. aasta sügisel võeti vastu Ajutise Valitsuse määrus, mille kohaselt tunnistati õppekeeleks õpilaste emakeel ning 1. oktoobrist 1919 kehtestati üldine 4-aastane koolikohustus 9–14-aastastele lastele. Linna hariduselu hakkas juhtima haridusosakond ja linnavolikogu haridusnõukogu. Tallinna haridusosakonna koosseisus oli 1926. aastal 13 töötajat ning see arv jäi muutumatuks iseseisvusaja lõpuni. Kandev roll hariduselu edendamisel Tallinnas oli koolinõunikel. Haridusosakonna tegevussfääri kuulusid lisaks koolidele linna lasteaedade, lastekodude ning täiendus- ja õhtukoolide töö juhtimine.

1930. aastast kehtestati 6-klassiline koolikohustus. Tugevama õpetajaskonnaga olid käsitletaval ajajärgul Tallinna Linna 21. Algkool ja Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasium (praegune Tallinna Reaalkool) ning eragümnaasiumidest Jakob Westholmi Gümnaasium.

Erakoolide seas moodustasid ühe selgesti eristuva rühma vähemusrahvuste (eelkõige saksa, vene, juudi ja rootsi) koolid Tallinnas. Õpilaste arvukus oli neis koolides vaadeldaval perioodil languses.

1937. aasta koolireformiga seadustati kaks paralleelset teed algkoolist gümnaasiumini. Esimesel juhul läbis õpilane 6-klassilise algkooli, millele järgnes 3-klassiline reaalkool ja 3-klassiline gümnaasium. Teisel juhul läbis õpilane esmalt 4-klassilise algkooli, siis 5-klassilise progümnaasiumi ja 3-klassilise gümnaasiumi.

Võrreldes 1915. aastaga oli 1938. aastaks alg- ja täienduskoolide arv Tallinnas suurenenud 13-lt 30-le, keskkoolide arv 4-lt 21-le ning õpilaste arv 6000-lt 10 000-le.

Pildil: Eesti riikluse iseseisvusaja Tallinna esimene haridusjuht aastatel 1918-1919 Jüri Annusson (1884-1965)

 

Võõrvõimude all (1940–1944) 

1940. aasta nõukogude okupatsiooni järel nimetati haridusosakond detsembris 1940 Tallinna Linna Töötava Rahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee haridusosakonnaks, mille koosseisu kinnitati teiste hulgas ka poliitharidustöö inspektori ametikoht. Osakonna üks prioriteete oli erakoolide sulgemine. Haridusosakonnale allutati ka linna internaadid ja rahvamajad.

068 F52435-87 (Medium)

1940/1941. õppeaasta algul kuulus Tallinna algkoolivõrku (kehtiva korra kohaselt 6-klassilised) 31 kooli. Eelneva õppeaastaga võrreldes tõusis algkooliõpilaste arv 60%, seda eelkõige Nõmme linna liitmise ja immigrantide arvu suurenemise tõttu. Keskkoolivõrk reorganiseeriti ning uut õppeaastat alustati Tallinnas 13 päevakooliga.

Tallinna haridusosakonna koosseisus toimus Saksa okupatsiooni ajal pidevalt muudatusi. 1943. aastal koosnes see 19 töötajast. Kolme okupatsiooniaasta jooksul oli ametis kolm osakonnajuhatajat. Et Tallinna õpilased kannatasid alatoitluse ning mitmete haiguste all, oli haridusosakonda ajutiselt tööle võetud neli kooliarsti. 

Haridusosakonna põhitegevus Saksa okupatsiooni ajal seisnes sõjaoludes ja kitsastes majanduslikes tingimustes koolide töös hoidmises ja õppetöö jaoks täiendavate ruumide leidmises. Enamus koolimaju oli sõjaväe kasutuses, küttematerjali nappuse tõttu külmus talveperioodil sageli koolide keskküttesüsteem, pommitamiste tagajärjel tekkinud kahjude likvideerimiseks vajasid koolimajad pidevat remonti. Sõjaseisukorra tõttu käisid Tallinna õpilased Saksa okupatsiooni ajal kolme õppeaasta jooksul koolis ühtekokku vähem kui 15 kuud. Küttematerjali nappuse tõttu otsustati osa koolihooneid mitte kasutusele võtta. Koolides, mis töötasid kolme vahetusega (15 kooli), tuli elektrivalguse osalise puuduse tõttu vähendada tundide pikkust 30 minutini.

1944. aasta jaanuariks olid peaaegu kõik Tallinna koolimajad rakendatud sõjaväe ja haiglate teenistusse või võetud kasutusele laoruumidena. Veebruari keskpaigaks taastati õppetöö osades koolides.

Pildil: Tallinna 4. Gümnaasiumi ümberkolimine Kevade tänavale 1942. aastal

 

Teine nõukogude okupatsioon (1944–1991)

Pärast Tallinna vallutamist nõukogude vägede poolt alustas septembris 1944 tööd ka linna haridusosakond, kelle esmaseks ülesandeks oli sõjategevuse käigus kannatada saanud koolihoonete kordaseadmine. Vastloodud nelja linnarajooni juurde loodi rajoonide haridusosakonnad, mis allusid linna haridusosakonnale.

Sõjajärgseil aastail kasvas jõudsalt Tallinna üldhariduskoolide õpilaste arv. Kui 1944. aastal õppis Tallinnas 9941 õpilast, siis 1949. aastal juba 22 034, seda põhiliselt venekeelse õpilaskonna kasvu tõttu. Haridusosakonna inspektorite esmane ülesanne oli koolide revideerimine. Teraselt jälgiti õpetajate ideelis-poliitilist suhtumist õpetamisel.

Põhikooliks oli 1950ndate aastate lõpuni 7-klassiline kool. 1950. aastal oli Tallinnas 19 põhikooli, millest 15 olid eesti õppekeelega. Keskkooliõpilaste arv suurenes hüppeliselt, kui 1956. aastal kaotati keskkooliklasside õppemaks. 1961/1962. õppeaastaks olid Tallinna 7-klassilised koolid muudetud 8-klassilisteks, vastavalt tolle aja kohustuslikule haridusmiinimumile. Mustamäe linnaosa arenguga rajati sinna ka uusi koole, enamasti 8-klassilisi.

Tallinna haridusosakonna struktuur oli suhteliselt stabiilne. 1971. aastal töötas selles 17 töötajat. 1970ndatel töötasid haridusosakonna juures ühiskondlike organisatsioonidena mitmed nõukogud ja komisjonid (haridus-, propaganda-, metoodika jt nõukogud; kehakultuuri- ja meditsiini komisjonid; lasteasutuste- ja koolide ühiskondlikud inspektorid jne).

Riiklikult hakati juhtima õpilaste tööõppe ja tööpraktika läbiviimist koolidele kinnitatud baasettevõtete vahendusel. 1978. aastal asutati Tallinna Õppetootmiskombinaat, kus sai töökogemust 14 erialal. Üldiselt oli õppe-kasvatustöös levinud tendents orienteeruda keskmisele õpilasele. 1970ndatel hakati rõhutama aga individuaalseid iseärasusi. Koolides avati järjest rohkem tasulisi eriklasse. Eesti õppekeelega Tallinna koolide tasulistes eriklassides õppis 1973. aastal 3433 õpilast (7,3% õpilaste üldarvust).

1982. aastal muutus aktuaalseks toitlustusprogrammi täitmine, mille raames oli Tallinna haridusosakonna üheks ülesandeks toidujäätmete varumine.

Erilist tähtsust osutati avalikkusele edastatava õppeedukust käsitleva statistika osas. Selles osas seati latt 100% õppeedukuse saavutamisele. Teine tähtis näitaja oli hinnetele „4” ja „5” õppijate protsent. Haridusameti oluline töölõik oli ka koolikohustuse täitmise kontroll. Õpilase koolivahetus oli lubatud vaid haridusosakonna loal.

1989. aastal moodustasid eesti õppekeelega õpilased Tallinnas 46,6%, vene õppekeelega õpilased 53,4% õpilaste üldarvust. Eesti NSVs tervikuna oli suhe vastupidine. 1985. aastal jätkas 60% Tallinna 8. klassi lõpetanutest õpinguid keskkoolis. Sel ajal oli Tallinnas juba 55 keskkooli. 1980ndate aastate lõpus oli Tallinna keskkoolide põhiprobleemiks õpilastega ülekoormatus, mistõttu neljandik õpilastest õppis õhtuses ehk teises vahetuses.

1989. aastal moodustati haridusosakonna asemele Tallinna Hariduskoondis, mille koosseisus oli 1991. aastal 32 töötajat.

Seoses 6-aastaste laste õpetamise ettevalmistamise kampaaniaga toimus 1985. aastal 6-aastaste (0-klass) õpetamine Tallinna 15 üldhariduskoolis ja 6 lasteaias. Tallinnas oli 1985/86. õppeaastal 69 üldhariduslikku päevakooli (1 algkool, 7 põhikooli, 55 keskkooli ja 6 erikooli).

 

Eesti taasiseseisvumise järel

Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa sisuliselt uue hariduspoliitika väljaarendamise ning sellega ka muudatused Tallinna hariduselus. Tallinnas seni vaid riiklike haridusasutustena tegutsenud lasteaiad ja koolid läksid valdavalt üle kohaliku omavalitsuse haldamisele ning nende pidajaks sai Tallinna linn. 2001. aastal läks omavalitsustele üle ka munitsipaalkoolide rahastamine.

Põhimõtteliseks muutuseks sai erakoolide loomise õiguse seadustamine. 1997. aastal avati teiste hulgas Audentese Erakool ning 2000. aastal eraõppeasutus Rocca al Mare Kool.

1990. aastatel täienes Tallinna koolivõrk eeskätt erakoolide ja lasteaed-algkoolidega. Uue koolina avati 1992. aastal veel Tallinna Katleri Põhikool Lasnamäel, mis jäi ühtlasi viimaseks nõukogudeaegse tüüpprojekti järgi ehitatud koolihooneks Tallinnas.

Tallinna Inglise Kolledz_mv.jpgVäga tähtsaks peeti oma ajaloolise nime taastamist või valitud õppesuuna (humanitaar-, reaal-, majandus- või kunstigümnaasium) asutuse nimes kajastamist. 1990. aastatel sai uue nime enamus õppeasutuse nimes numbrilist tähistust omanud lasteaedu ja koole. 1990. aastate keskpaigas sai alguse koolimajade renoveerimine.

Esimesena remonditi täielikult Tallinna Inglise Kolledži praegune hoone (pildil) Vabaduse väljakul. 2010. aastaks oli suurem osa Tallinna üldhariduskoole renoveeritud.

Üheks kõige olulisemaks tulemuseks hariduspoliitikas peetakse üleminekut üleliiduliselt kehtestatud ühtsetelt aineprogrammidelt ja ainsa võimaliku aineõpiku kasutamiselt ning ideoloogilise surve all olevalt koolikorralduselt oma rahvusliku ja tervikliku kooliõppekava ning arengukava alusel töötavale Eesti koolile.

Taasiseseisvumisperioodi algust iseloomustab ka info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võidukäik hariduses ning Tiigrihüppe programm.

Iseseisvusaja alguses tekkis koolides teravalt riigikeele probleem. Vene õppekeelega koolide õpilased ei omandanud riigikeelt vajalikul määral, suhtumine oli negatiivne ja õpetajaid ei jätkunud. Probleemide lahendamiseks tehti palju tööd. Kiirelt paranes koolides eesti keele õpetajatega komplekteerimine. Kui 1991. aastal oli Tallinnas puudu 44 eesti keele õpetajat, siis kahe aasta pärast olid kõigis koolides õpetajad olemas. Taasiseseisvumise järel kaotati Tallinnas eesti-vene õppekeelega koolid. 1991/92. õppeaastal õppis Tallinna 64 659 üldhariduskooli õpilastest vene õppekeelega koolides 54,4%.

Kui 1991. aastal oli Tallinnas 64 659 üldhariduskooli õpilast, siis 2008. aastal vaid 40 899. Õpilaste arvu vähenemise põhjustas peamiselt mitte-eestlastest elanike lahkumine ning järsult vähenenud sündivus, mis tõi kaasa ka Tallinna elanike arvu vähenemise.

Eriti kiire õpilaste arvu vähenemine on toimunud alates 2000. aastast. Kui 1995. aastal astus I klassi 6048 õpilast, siis 2005. aastal 3247 õpilast. 2011. aastal oli aga esimesse klassi astujaid 4104.

1. veebruarist 1992 nimetati hariduskoondis Tallinna Haridusametiks, mille koosseisus oli 19 töötajat. 1997. aastal moodustasid 26 töötajast 11 koolide inspektorid. 2000. aastal reorganiseeriti linna haridusjuhtimise struktuur ja linnaosade haridusosakonnad likvideeriti. Haridusameti struktuuri liideti haridusasutuste tsentraalne raamatupidamine. Linnaosadesse jäid esialgu haridusnõunikud, kes hiljem toodi ameti koosseisu asutuste kuraatoritena.

2015. aastal astus Tallinnas 1. klassi 4523 õpilast, mis on 25% rohkem kui 2009. aastal ning seega on hakanud kasvama põhikooli õpilaste arv.

Haridusameti ja tema haldusala raamatupidamine liideti linna ühtsesse finantsarvestussüsteemi 2016. aasta suvel ning haridusametis on 1. septembri 2016 seisuga 61 ameti- ja töökohta.

 

Algusesse 

 

Ülevaade on koostatud järgmiste allikate põhjal:

1. Eesti kooli ajalugu (1989). 1. köide, 13. sajandist 1860. aastateni: kaugemast minevikust tänapäevani. / Peatoimetaja F. Eisen. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut.

2. Elango, A., Laul, E., Liim, A., Sirk, V. (2010). Eesti kooli ajalugu. 2. köide, 1860. aastaist 1917. aastani. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.

3. Varik, V., Kits, A., Torm, M., Puust, P., Tootsi, T. jt. Tallinna hariduselu 1918–2010 (2012). Tallinn: Tallinna Haridusamet. (Kirjastus Menu)  

Viimati muudetud: 06.01.2017