Kodu on kõige kallim koht maailmas. Ükskõik, milline see ka ei ole, jääb kodu ikka kõige armsamaks paigaks. Koduke ei ole ainult maja või korter, kus me elame. See saab olla ka midagi muud. Koht, kus me oleme sündinud, üles kasvanud või veetnud oma elu. Sõna kodu tähendus on igaühele erinev. Tähendus oleneb sellest, kuidas ja kus on meid üles kasvatatud. Kodu peaks olema meile mugavaim paik, aga alati ei ole nii. Tihtipeale leitakse kodust kaugel olev töökoht või elupaik, et alustada uut elu. Lõpuks on ikka nii, et tullakse tagasi, sest ei suudeta lahti öelda oma kodust.

Kuidas me üldse näeme kodu sellisena, nagu ta on? Näiteks see, kui hommikul ärgates tunneme ema tehtud pannkookide lõhna. Pannkoogid, mis on alles tehtud ja soojad. Astun kööki, näen oma ema, põll ees, rõõmsalt neid tegemas. Küpsetamisest tulnud suits katab ema õrnalt. Akent ei taha lahti teha, muidu kaob magus lõhn ära. Kui ma söön neid, tunnen igast ampsust ema armastust. Kas see pole mitte imeline tunne? Ainuüksi selle tunde pärast tahaks kodus olla.

Alati ei ole tunded positiivsed. Kõik ei ole perfektsed, seega ka kodus võib õhus tunda pinget. Aga sel ajal saan ema poole pöörduda. See hetk, kui tunnen oma ema toetust, on lihtsalt imeline. Seda ei saa sõnadega kirjeldada. Ema kallistada, tunda tema lõhna, südame tuksumist. Näha tema säravates silmades muret, mida ma temaga koos jagan. See, kuidas ta iga pingutusega üritab teha mu tuju paremaks, võttes mu kurbust vähemaks. Või kui tunnen isaga koos olles, kuidas ma saan iga sekundiga paremaks ja julgemaks. Isa armastus on väga tähtis tütrele. Just isa on see, kes valmistab mind tulevaseks maailmaks ette. Kui kuulen, kuidas mu isa räägib minust teistele nii südamlikult, on mul parim tunne sees. See paneb vere soontes liikuma ja tunnen, et olen elus. Just sellised tunded on kodu.

Koduke ei tähenda mulle ainult tundeid, vaid ka otsest elukohta. Ei ela just suures ja uhkes korteris, kuid see koht on mulle kallis. Pole oluline, milline see välja näeb. Kui ma peaks oma perega teise kohta kolima, oleks mul seda raske teha. Selles korteris on mul kõik mälestused, nii halvad kui ka head. Kuid mälestusi ei saa kergelt peast kustutada. Ikka ketran hetke, kui ühel vihmasel päeval mängisin peitust oma õe ja vennaga. Kuulsin, kuidas mu õde loeb kümneni. Üritasin kiirelt leida õiget peidukohta. Nägin, kuidas mu vennal on kaval muie näol, sest tema leidis just selle õige koha. Õde leidis minu kiirelt üles, aga venda jäi pikalt otsima. Selliste mängude peale mõtlemine paneb naeratama. Kõik erinevad tegevused ja jutud jäävad selle korteri sisse. Huvitavad unejutud, mis olid just selles paigas välja mõeldud. Sai räägitud õudusjutte ja ilusaid muinasjutte. Pildid, mida näeb päikesevalguse käes seintel rippumas, on sündinud elutoas laua taga. Paljud joonistused kodus räägivad just sellest paigast, kus me elame. Meie armsast korterist. Iga koduke on täis nii palju mälestusi, et kõike meelde tuletada on raske.

Pean oma koduks ka üleüldse Eestit. Riik, kus ma olen sündinud ja üles kasvanud. Siin ma olen väiksest peale õppinud, kuidas elus hakkama saada. Esimesed sammud tuleviku poole tehtud armsas lasteaias, mis oli mulle kui teine kodu. Edasi sammusin kooli, kus olen saanud vajalikku informatsiooni edaspidiseks. Ei kujutaks ette, et peaksin lahkuma Eestist, sest igatsus kodumaa vastu oleks tohutu. Teises riigis elades ei harjuks ma kiiresti ära kohaliku kultuuri ja loodusega. Eesti loodust aga tõeliselt jumaldan. Ei ole väga külm ega väga palav. On just kuldne kesktee. Eriti meeldib metsas jalutada. See on lihtsalt hämmastav, kui palju metsa saab olla ühes riigis. Alati maal olles veedan aega metsas. Kuulen iga oma sammu, kui astun kuivanud lehtede peale. Linnud siristavad puude otsas ja kuskilt kaugelt kuulen rähni toksimas. Vaatan kõrgele taevasse ja näen, kuidas päikesekiired üritavad kasepuude latvadest läbi tungida. On soe ilm ja õrn tuuleiil puhub juuksed laiali. Ei mingit müra. Lihtsalt looduse poolt tekitatud helid.

Kodu tähendus on kõigile erinev ja see sõltub paljudest asjadest. See saab olla koht, kus me oleme sündinud või hoopis üles kasvanud. Kuid see on üks tähtsamaid kohti maailmas ja sellest lahti öelda on väga raske. Kõik tunded ja mälestused, mis on seotud sünnikohaga, on väga tugevad. Isegi, kui me üritame lahkuda kodunt, on suur võimalus, et me tuleme tagasi. Koduigatsus on lihtsalt liiga suur. Just selletõttu tähendab kodu mulle kõike ja on kõigest tähtsam.