„Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule“ – selliste sõnadega algab laul kodust. Minu kodu on see koht, kus elavad minu vend ja minu vanemad, kus on alati hea ja turvaline koht, kus tahan kogu aeg olla.

Kodu saab alguse kodumaalt, minu sünnilinnast, mis on nii armas. Olen selle üle uhke ja tänulik. Olen tänulik ka selle üle, et sündisin ja kasvasin just Tallinnas, kust sai alguse minu elu. Mulle meeldib, et Eestis on rahulik, et on ilus loodus, et on palju võimalusi õppimiseks ja tööks. Ma ei taha kunagi vahetada oma kodumaad mingi teise riigi vastu. Ka ei taha, et minu kodumaal oleksid sõjad ja vaenulikkus, kust peaks põgenema. Nähes praegu palju põgenikke meie linnas, mõtlen, et olen õnnelik. Omajagu tunnen kaasa ka nendele inimestele, kes on jäänud ilma oma kodudest meie maal ja tuhnivad prügikonteinerites. Neid inimesi on palju, kes on jäänud elu hammasrataste vahele ja on õnnetud, aga võib-olla ka mitte? Tean ka seda, et mõnel lapsel on küll kodu olemas, kuid ta on seal õnnetu ja ei soovi seal olla. Kui tema vanemad on alkohoolikud või sõltlased, kui on pidevad tülid, kui ei austata üksteist, kui on vaen ja vihkamine – see pole kodu.

Kodu ei koosne ainuüksi neljast seinast, vaid on midagi rohkemat. See tähendab minu jaoks väga palju. Kuigi mul on rohkelt tegevust peale koolis käimise, ruttan ma alati oma koju, oma venna, vanemate ja koera juurde. Nemad pakkuvad mulle head meelt ja rõõmutunnet. Juba  ukselävelt hüppab rõõmust sülle taksikoer, toast ruttab esimeses klassis õppiv vend, kes vahel küll kiusab mind, kuid on hea ja korralik poiss. Mul on hea ema, kes on hea südamega, keda ma armastan, kellega on koos hea aega veeta, oma südameasju rääkida ja arutada igasuguseid probleeme. Õhtuti jagame muljeid veedetud päevast. Saame üksteisest hästi aru ja lahendame olukordi, mis tunduvad olevat probleemsed. Kui üksi olemine tundub võimatu, siis mitmekesi laheneb kõik. Meie peres on sõprus ja üksteisest lugupidamine, teineteise mõistmine ja arusaamine. Mõnikord seda ka pole ja tekib vaidlus, kus tõestame oma nägemusi erinevalt. Kõik lõppeb aga hästi ja ilma pingeta. Tahan väga olla positiivne, hea südamega, kaastundlik, sõbralik ja hea nooruk. Mitte vaenutseda ka võõraste inimestega. Armastan väga loomi ja ei tee kunagi neile halba, sest kõik on sündinud siia ilma selleks, et elada. Igal putukalgi on oma kodu. Püüan ka loodust enda ümber hoida, mitte rüvetada ja õpetan väikevenda seda tegema. Kõik saab alguse kodust. Kodu ja perekond on need, mille üle tunnen uhkust, kust ei taha ära minna ja kuhu tahan alati ja alati heameelega tulla.

Olen reisidel tundnud koduigatsust ja olnud alati õnnelik, kui juba lennujaamas näen enda lähedasi mulle vastu tulemas. Nähes lennukiaknast Tallinnast ilusat vaatepilti, olen uhke, et elan väikses Eesti Vabariigis, mille pealinn on Tallinn – see on minu kodu.

Kodu – see sõna on suur mõiste ja erineva inimese jaoks on see erinev. Püüan olla vääriline oma kodule, meie Maarjamaale, kus on suured metsad, põllud ja ilusad veekogud. Elame mere ääres ja hingame värsket õhku. Naudime iga päeva võlu ja naeratame inimestele. Soovin väga, et kõikidel inimestel oleks oma kodu, kus on soe keskkond ja turvaline elu. Selline on minu mõistes sõna kodu tähendus.