Mida tähendab sõna ‘kodu’ minule?

Karol-Liis Loik Tallinna Laagna Gümnaasium

54005966

karol.liis.lk@gmail.com

 

 

 

 

 

 

Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi, vaateid ning arusaamu. Igaühel meist on erinev vaade kodule, olgu selleks siis objekt, sõna või hoopis midagi muud. Koduna võib käsitleda nii oma riiki, linna, linnaosa kui ka kooli. Lastes inimestel defineerida sõna ‘’kodu’’, saame tihtipeale vastuseks üldise sõnaraamatu definitsiooni. Minu jaoks on lisaks sellel sõnal ka sügavam, palju personaalsem ja sentimentaalsem tähendus.

 

Ma leian, et kodu, oma kõige tavalisemas mõistes, on siiski midagi enamat kui neli betoonseina ja katus. See on tunne, mis võtab mind uksest sisse astudes vastu. Ma võtan selle kaasa ka sealt lahkudes. Kodu on samuti inimesed, kes on mind kasvatanud või kellega ma olen koos kasvanud. Nad on inimesed, kelleta ei oleks mind. Inimesed, kes on lõputult aega pühendanud sellele, et korteriuksest väljudes oleksin viisakas ja eeskujulik kodanik, õpilane, sõber. Arusaam kodu mõistest ulatub nelja seina vahelt palju kaugemale.

 

Samuti käib mõiste ‘’kodu’’ alla ka minu kool. Seal on mu sõbrad, õpetajad ning ülejäänud personal- nemad on minu teine kodu. Me kõik oleme nagu üks suur perekond. Aitame ja kuulame üksteist ning vajadusel anname nõu. Jagame üksteisega oma muresid, heameelt ja teadmisi.

Rõõmustame, kui hästi läheb ning hoiame ühte ka siis, kui seis pole parim. Koolis veedetud aja jooksul saama lisaks raamatutarkusele palju nii enda kui ka teiste kohta teada. Sealt saadud teadmised saadavad meid kogu meie edasise elutee. Justnimelt kõik see panebki mind võtma kooli kui kodu.

 

Sõna ‘’kodu’’ alla läheb ka minu sünnimaa- Eestimaa. See on mulle kõige tähtsam ja kallim riik. Ma olen siin sündinud, suureks sirgunud ning Lydia Koidula luuletuse peale mõeldes ilmselt ka heidan selle põue viimsele unele.

 

Meie puhas loodus, huvitav ja kohati raske ajalugu ning siinsed inimesed on teinud Eesti minu jaoks riigiks, mis on asendamatu ja väga kodune. Jakob Hurt- meie rahvusliku liikumise üks juhtidest, ütles, et kui me ei saa suureks arvult, peame suureks saama oma vaimult. Lugedes eesti ajaloost ja sellest, mida meie esivanemad meie riigi heaks ära on teinud ning kuidas ka kõige mustematel aegadel ei lasknud eestlased pead norgu; eestlaste patriotism ja vaim, mida me väljendame nii lauludes, luuletustes kui ka tegudes, paneb ja on pannud mind uhkust tundma meie kui rahva ning ka meie riigi üle. Üritused nagu laulupidu ühendavad meid kodanikena ja viivad meid Eestile lähedamale. Samuti on eestlased väga kokkuhoidev rahvas: elame omadele kaasa ja hoiame ka rasketel aegadel pea püsti ja lootuse kõrgel, toetades omasid. Ma olen uhke, et olen just sellise riigi nagu Eesti kodanik ja võtan seda kui suurt privileegi, et saan Eestit oma koduks kutsuda.

Sõnal ‘’kodu’’ on minu jaoks mitu definitsiooni. Olgu selleks kas kool, korter või kodumaa, olen ma kindel selles, et sellel sõnal on palju sügavam tähendus kui välja paistab. Kodu on eelkõige koht, kus on perekond ja lähedased. Maju ostetakse ja müüakse, sõidetakse riigist riiki , kuid kodu jääb inimesega igaveseks, olenemata tema asukohast.