AvalehtPõhja-Tallinna veebilehtKülalisele › Põhja-Tallinna...

Kalamaja


Kalamaja on Tallinna üks vanemaid ning läbi sajandite ka suurimaid eeslinnu. Kirjalikes allikates mainitakse Kalamaja esimest korda 1421. aastal, kuid selles ei kahtle keegi, et asustus oli seal juba tunduvalt varem. Arvatakse, et Suur-Patarei tänava piirkonnas olid juba muinasajal ümberkaudsete külade kalameeste ajutiselt kasutatavad hooned. Sõna "maja" tähendas algselt ajutist peatuspaika. Ka Läti Henriku "Liivimaa kroonika" kasutab seda sõna korduvalt samas tähenduses.

Kirjalikes allikates mainitakse alates 1352. aastast kalurite nimesid. Võib arvata, et nad elasid Kalamajas. Selle piirkonna peamised asukad olid eestlased, rootslased ja soomlased. Ameti poolest oli nende seas mündrikke (suuremate paatide juhte), käsitöölisi, kalureid ja veovoorimehi.

Linnaosas oli juba 15. sajandi keskpaigast oma kirik. 1527. aasta nimestiku järgi oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist. Vaatamata sellele, et majad olid väikesed, pidasid paljud peremehed allüürnikke. Kalamajas oli soodne elada, mistõttu kasvas sealne elanikkond jõudsalt ja see valmistas linnavõimudele suurt muret. Nad püüdsid Kalamaja kasvu isegi piirata, kuid see ei andnud soovitud tulemusi.

Nimeka Tallinna-uurija Paul Johanseni arvamuse järgi paiknes Kalamajas kaks küla. Läänepoolne oli hõredama struktuuriga ning meenutas oma kruntidevaheliste käikudega eesti küla. Idapoolse üksteisega tihedalt liitunud krundid lõid põlise rootsi küla meeleolu. Mõlemal külal oli oma keskus.

Kalamajas kehtis omapärane vakukord, mille kohaselt lahendasid haldusküsimusi kaks raehärrat, keda nimetati kalurihärradeks (Fischerherr), elanike seast valitud vanem ehk oldermann, kaks kaasistujat (Beisitzer) ja arvepidaja. Kalurid koondusid paatkondadesse, mille vanemad ehk peremehed allusid oldermanni ja kaasistujate korraldustele.

Kalamaja on korduvalt Tallinna piiramiste ajal maha põletatud (1570,1710,1854), kuid alati taastatud. Tallinna suurimal eeslinnal on olnud tähtis koht meie rahvusliku linnakultuuri kujunemisel. Selle piirkonna kultuurilugu on erakordselt rikkalik. Siin on kohti, mis on oluliselt mõjutanud Eesti iseseisvumist ning Vabadussõja käiku.

 

Mõned olulisemad ehitised ja kohad Põhja-Tallinnas läbi ajaloo


TALLINNA ELEKTRIJAAM

Kalamajaga on seotud elektrienergia esmakasutamine Tallinnas. Wiegandi masinatehases võeti 1882. aastal gaasivalgustuse asemel kasutusele elektrivalgustus. 1910-1913 rajati aadressil Põhja pst 27 arhitekt Hans Schmidti projekti järgi Tallinna Elektrijaam. 1941. aastal elektrijaam lõhati, kuid taastati osaliselt juba sõja ajal ja lõplikult mõned aastad hiljem: 1947-1948 valmis 102,5-meetrine telliskorsten, 1959. aastal hakkas elektrijaam varustama linna soojusega. Elektrijaama eelsel ajal asus samas kohas kunagi omalaadne muldkindlustus, nn Stuarti reduut, mille üks tugimüür on siiani säilinud. 19. sajandil tegutses selles kohas Krauspi supelasutus, kus härrasrahvas käis tervistavaid mereveevanne võtmas. 1865. aastal rajati supelasutuse kõrvale Rudolf Otto von Knüpfferi projekti järgi Tallinna gaasivabrik, millest on seniajani alles kaks paekivist, hiiglaslikku hulknurkse põhiplaaniga gaasimahutit. Vabrikust saadud gaasi kasutati linnatänavate valgustamiseks.

1984 aastal asutati Tallinna Elektrijaama hoones Energeetikamuuseum, mis avati külalistele alles 1993. aastal. 1999. aastast jätkab muuseum tegevust tehnika- ja teaduskeskusena. Praegu tegutseb endises elektrijaamas lisaks elamuslikule muuseumile alternatiivseid noorte- ja kunstiüritusi korraldav Kultuuritehas. Kompleksi on tahetud teha nii kortereid, galeriisid kui ka hotelli.

KALARAND

Kalarand on olnud iidsetest aegadest Tallinna ning selle ümbruse kalurite elukoht. Konkreetsetest kaluritest on andmeid keskajast. Juba siis randusid linna kalapaadid Kalarannas. 19. sajandist on andmeid selles piirkonnas tegutsenud kalaturu kohta.

19 sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses oli Kalaranna mitteametlikuks keskuseks Viimsis sündinud kalur Kaarel Laksi pood Võrgu tänaval. Seal oli veel kõrtsituba ja ööbimiskoht. Kalarannas oli kombeks, et kui keegi tahtis Laksi poes peatuda, siis koputas aknale. Peremees tegi alati ukse lahti ja lasi külalise sisse. Pood täitis vahepeal isegi postkontori ülesannet. Kui ümbrikule oli kirjutatud "Tallinn. Kalarand. Laksi pood" ning sellele järgnes saaja perekonna ja koduranna nimi, jõudis kiri suhteliselt kiiresti kohale. Selline postikorraldus kestis 1921. aastani, kui asutati Eesti postiagentuuride ja postitalude võrk.

Kalarand kujunes 19. sajandi lõpul Eesti kalatööstuse keskuseks. Sel ajal sai 1790. aastal rajatud Malahhovi kalapüügiettevõttest konservitööstus. Laiemale sai tuntuks Leesmanni kalatööstus, mille tallinna kilu pälvis rohkeid auhindu ning oli nõutud isegi kaugel Siberis. 1897 aastal tegutses peamiselt Kalaranna piirkonnas 25 erineva suurusega kalatööstust. Malahhovi perekonnad 20. sajandi algul valminud uus elumaja (arhitekt Nikolai Thamm noorem) aadressil Võrgu 6 on historitsistliku tellisarhitektuuri huvitav näide.

Kalaranna piirkonda on kasutatud korduvalt filmivõtete paigana. Praeguse Kalaranna tänava kõrval asuval raudteel toimusid maailma ühe silmapaistvaima filmirežissööri Andrei Tarkovski filmi "Stalker" võtted. Omaaegset Kalasadamat kasutati Nõukogude-Itaalia ühisfilmi "Punane telk" võteteks.


"ILMARINE"

1880. aastal ostis Friedrich Wiegand Jahu tänava ja Põhja puiestee vahelisel alal suure krundi (Põhja pst 27) ning rajas sinna arhitekt Nikolai Thamme ehitusprojekti järgi tolle aja kohta suurejoonelisi tehasekorpusi. Wiegand laiendas Kalamajas edukalt ettevõtet, vaatamata samal ajal Venemaal alanud tööstuskriisile. Siin suudeti kimbatust vältida tänu omaaegsele moodsale tehnoloogiale. Tehases pandi tööle Tallinna esimene elektrijaam ja 1882. aastal asendati senine gaasivalgustus elektrivalgustusega. Ettevõte valmistas aurumasinaid, aurukatlaid ja viinavabrikute sisseseadeid. 1920. aastal ostis Wiegandi tehase aktsiaselts ,,Ilmarine". Koos Eesti iseseisvumisega kadus avar Vene turg ümber tuli orienteeruda kohalikule ja Lääne turule. See ei olnud kerge, kuid õnnestus taaskord tänu edumeelsele tehnoloogiale. Teiseks masinatehase edu pandiks olid vilunud spetsialistid. 1923-1924 sai ,,Ilmarise" suuraktsionärideks Puhkide perekond, kes rajas krundile võimsa jahuveski. 1930. aastatel koosnes ,,Ilmarine" kolmest eraldi käitisest: metalli-, jahu- ja makaronitööstusest.

Puhkide jahuveski kõrge elevaatoritorn lasti Teise maailmasõja ajal õhku. Teise maailmasõja järgselt  tootis ,,Ilmarine" katelde automariseerimis- ja abiseadmeid. Pärast Eesti taasiseseisvumist rajati Kalamajas paiknenud tööstuse asemele (algupäraseid paekivist välisseinu säilitades) Ilmarise Keskus ning Suur-Patarei tänava äärde kitšilik nn Preatoni kvartal.


PITKA TÖÖKODA
Johan Pitkale kuulunud majades Suur-Patarei 18 ja 20 asus töökoda, kus korrastati juba enne Vabadussõda Eesti Kaitseväe relvastust. Ööd ja päevad läbi parandatud töökojas soomusautosid ning komplekteeriti ja renoveeriti ja remonditi soomusronge. Johan Pitka töökojas korda tehtud relvadel oli eriti suur tähtsus Vabadussõja alguses.


KINO "ERFUR"

Soo 13 esimesel korrusel paiknes alates aastast 1910 kino "Erfur". Vanemad Kalamaja elanikud mäletavad, et madala piletihinna (5 kopikat) tõttu oli see kättesaadav ka vaesematele. Ühe piletiga võis vaadata mitu seanssi järjest. 1913. aastast alates kuulus kino karskusseltsile ja kandis nime "Lõbustus". 1919. aastal võeti kahjumiga töötav kino linna hoolekandeosakonna alluvusse. Et ka vaesematel inimestel oleks kinoskäimine jõukohane, alandati pileti hinda ühelt margalt 60 pennile. 1919 . aastal anti kino rendile ning see töötas lühemat aega "Säde" nime all. Kinos oli tollal 39 tooli, Dietrichi klaver ja gaasiahi. 1920-1926 kandis kino nime "Mars", 1926 "Ekspress" ning 1927 "Venus". Tollal oli kinos juba 150 kohta. Tuletõrjenõuete karmistumisega seoses pidi Kalamaja vanim kino Soo tänaval oma tegevuse lõpetama. Kalamajas jätkas tööd kino "Diana", mis asus alguses Kopli 2 ning alates 1935. aastast Kopli 8. Kino „Skala" asus aastatel 1923-1947 Vabriku ja Valgevase tänava nurgal.


RIIGI TRÜKIKODA

1923. aastal rajati endise Kotzebue suvemõisa unarusse jäetud pargi kohale (Niine 11) Riigi Trükikoda, mis valmistas 1940. aastani riigiasutuste tellimusel rahamärke, väärtpaberite blankette jm. 1927. aastal anti Riigi Trükikojale üle Riigi Teataja talitus. Samal aastal sai ta ka Eesti väärtpaberite - pangatähtede, aktsiate, osatähtede, obligatsioonide ja pantlehtede - trükkimise ainuõiguse. Ettevõte paistis silma kõrgete palkade poolest. 1930. aastate lõpus oli trükikoja lihttöölise tunnitasu 62-75 senti ning oskustöölisel vastavalt 90-116 senti tunnis. Olgu siinjuures lisatud, et korralikud kingad maksid tollal 5 krooni.


KALAMAJA RAAMATUKOGU

20. novembril 1929. aastal avati aadressil Graniidi 1 Tallinna IV Haruraamatukogu. 1931. aasta novembrist asus raamatukogu Soo 31 teisel korrusel. 1935. aastal koliti raamatukogu sama maja 4-toalisse korterisse ning 1937. aasta sügisel sai raamatuid laenutada varasema kolme tunni asemel juba kella 14-st 20.30-ni. Kuid needki ruumid jäid haruraamatukogule kitsaks ning 1938. aastal koliti aadressile Vana-Kalamaja 26. 10. oktoobril 1941 kolis IV haruraamatukogu aadressile Tööstuse 1. Raamatute hulk suurenes vaatamata nii Nõukogude kui Saksa okupatsiooni ajal ideoloogiliselt mittesobivate raamatute ärakorjamisele. Nii oli raamatukogul 1959. aastal juba 32272 trükist. Selle aja aruannete kohaselt olid kõige populaarsemad marksismi-leninismi klassikute teosed. Sellist tungi marksismi poole kasvatati lihtsa raamatukogundusliku võtte abil - kõige loetavamaid raamatuid sai laenutada ainult koos marksismi-leninismi klassikute teostega. 1974-1991 kandis Tööstuse 1 Tallinna Keskraamatukogu Kalamaja haruraamatukogu ning 1991. aastast Kalamaja raamatukogu nime.


SALME KULTUURIKESKUS

Salme kultuurikeskuse kohal asusid enne Teist maailmasõda roosipeenrad ja dekoratiiv-valgustusega park. Sõja ajal ning sõjajärgsetel aastatel sai see kannatada ja selle kohale otsustati ehitada rahvamaja ehk tollases keelepruugis kultuuripalee. Stalinistlikus stiilis kultuuripalee esimene ehitusprojekt valmis juba 1954. aastal, kuid ehitustööde alguseks oli see aegunud. Uus hoone otsustati ehitada 1956. aastal valminud Riia raudteelaste kultuurimaja projekti järgi. Hoone valmis 1965 aastal ning juba samal aastal tegutses J. Tombi nimelises Kultuuripalees 34 täiskasvanute ja 15 lasteringi. Aastatel 1965-1993 tegutses Salme 12 asunud kultuuripalees Eesti Noorsooteater (tänane Tallinna Linnateater). See oli Noorsooteatri peamine lava ja esinemiskoht, kust tallinlased said tihti paremaid teatrielamusi. Paljudel on tänaseni meeles Voldemar Panso „Hamleti" lavastus, kui laval olid vennad Eskolad ja Jüri Järvet.

Salme Kultuurikeskus kannab oma praegu nime alates 1991. aastast. Vahepeal, laulva revolutsiooni ajal, aastatel 1989-1991 kandis see Eesti Ametiühingute Kultuurikeskuse nime. Hoones peetakse konverentse, korraldatakse teatrietendusi, näitusi, moepäevi, balle, tantsuõhtuid jms. Kultuurikeskuses tegutsevad Salme Raamatukogu, Eesti Kultuuri- ja Haridustöötajate Liit ning Eesti Meelejahutajate Liit. Hoones asus enne Tallinna Ülikooli loomist ka Eesti üks esimesi eraülikoole - Eesti Humanitaarinstituut. Keskus vajab põhjalikku renoveerimist.


KALAMAJA KALMISTU

Esimesed kirjalikud andmed Kalamaja kalmistu kohta pärinevad 156l.aastast, kui Kalamajja maeti 2000 Rootsi sõjaväelast. Võimalik, et see oli sama kalmistu, millel Põhjasõja järgsetel aastatel puudus piire ning kuhu ümberkaudsete karjamaade loomad pääsesid kõndima. 1730. aastal pöördusid eesti ja rootsi kogudus linnavõimude poole palvega ehitada Kalamaja kalmistu ümber plankaed ja seada üles kellad. Selle kohta, kas 18.sajandi I poolel oli kalmistul mõni sakraalehitis, andmed puuduvad. Alles 1780. aastal suudeti Peter Duborh rahastamisel rajada kalmistu väravatorn ja see on tänapäevani säilinud.
18. sajandil oli Kalamaja kalmistu Pühavaimu ja Rootsi-Mihkli koguduse matmispaigaks. 19. sajandil laiendati kalmistut korduvalt. Näiteks 1842. aastal õnnistati kalmistu uus osa. 1950. aastate alguses kalmistu suleti ning 1964. aastal hakati seda pargiks kujundama. Muinsuskaitseliikumise algatusel hakati kalmistut taastama mälestuspargi-nekropolina ja alates 1993. aastast on see pargina looduskaitse all.

Kasutatud kirjandus: R. Nerman, KALAMAJA, Tallinn 1996

Asumi kaardi leiad siit

Viimati muudetud: 28.02.2011