Ajalugu enne Südalinna Kooli

Liivalaia tänaval on haridust antud juba üle 100 aasta.

Eelmise sajandi algusaastail asus praeguse Olümpia hotelli kohal Kaasani Tütarlaste Kool, mis kandis hiljem 11. Algkooli nime. Tollane koolimaja jäi kitsaks ja 1918/1919. õppeaastal avas linnavalitsus Tatari ja Allika tänava nurgal Tallinna 14. Linna Algkooli. Koolihoone oli kahekorruseline, teisel korrusel oli kuus klassiruumi ja õpetajate tuba. Esimesel korrusel asus saal, mida kasutati aktusesaalina ja võimlana. Majas oli ka väike kahetoaline kooliteenija korter. Riidehoid asus keldrikorrusel.

1953. aastal muudeti koolid segakoolideks, kus õppisid nii poisid kui ka tüdrukud. Tallinna 14. Linna Algkool sai õige pea 14. 7-klassiliseks Mittetäielikuks Keskkooliks, hiljem 8-klassiliseks kooliks. Õppe- ja kasvatustöös oli see kool linna parimate hulgas. Kujunesid välja ajastule omased traditsioonid, hinnati head käitumist ja ranget korda kooli igapäevases elus. Suur oli vanemate panus koolielu korraldamisel. Enne viimast sõda oli 14. Algkooli koolijuhiks proua A. Must. Pärast sõda sai uueks koolijuhiks Elisabeth Linnuse, tuntud esperantist. Sel ajal muutus 14. Linna Algkool esperantistide keskuseks, kus peeti kursusi ja kokkutulekuid. Aastail 1960-1962 oli koolijuht Laine Sams, kes hakkas pidama plaane uue koolimaja ehitamiseks kesklinnas, sest vana maja oli 400 õpilasele kitsaks jäänud. Õppetöö käis siis kahes vahetuses.

1962. aasta septembrist juhtis kooli Loora Raiste, kelle ajal ehitati välja söökla ja poiste tööõpetuse ruumid. Ka mõte uuest majast kasvas ja omandas kindlamaid piirjooni. Linnaisad pakkusid uue kooli asukohaks praeguse Tallinna Südalinna Kooli kohal asunud segusõlme maa-ala tollasel Kingissepa tänaval. Krundi laiendamisel lammutati selle idapoolses osas ennatlikult kuulsa nahakunstniku Eduard Taska korralik kolmekordne maja. Uut koolimaja pandi ehitama vangid. Ehitustöö oli lohakas, töökorraldus halb nagu tollal tavaline. Uue koolihoone pidi endale saama Tallinna 14. 8-klassiline Kool kaugema perspektiiviga saada keskkooliks, mis tollal oli 11-klassiline. Maja pidi valmima 1966. aasta septembriks. Ootamatusena tuli kõrgemal pool tehtud otsus, et koos 14. kooliga asub sellesse majja ka vene õppekeelega 32. Keskkool Sakala tänavalt, mille paekivist hoone läks naabruses asuva Õpetajate Täiendusinstituudi käsutusse. Nii tekkis venestamise eesmärgil 1966. aasta sügisel uus eesti-vene segakool, mis sai nimeks Tallinna 47. 8-klassiline Kool. Koolijuhataja Loora Raiste andis oma õpilased ja õpetajad üle uue kooli esimesele direktorile Alo Kuldkepile. Õppima asus 1089 õpilast 32 klassikomplektis. Töö toimus kahes vahetuses.

1966. aasta 1. septembril kogunes uus koolipere Kalevi spordihalli ette. Kõnelesid vanad koolijuhid, ehitajad andsid üle traditsioonilise koolimaja võtme ja kolonnis suunduti oma uue kooli juurde.
Kakskeelse kooli esimesed aastad ei olnud sugugi kerged ei õpilastele, õpetajatele ega kooli direktorile: kaks keelt, kaks kultuuri, kaks ellusuhtumist viisid tihti konfliktideni ja õpilaste puhul isegi kaklusteni. Keele erinevuste tõttu oli raske korraldada ühisüritusi, õpilaskonna vahel ei kujunenud vahetuid kontakte.

Ometi on sellestki ajast meeldivaid mälestusi, sest kool jääb ikka kooliks kõigi oma rõõmude ja muredega, toredate ja vähem toredate sündmustega. Üks põnevamaid ja oodatumaid üritusi oli moedemonstratsioon tüdrukute poolt käsitöötundides ise õmmeldud riietest. See toimus kooli aulas, kuhu, nagu päris moedemonstratsioonidelgi, oli läbi saali rajatud pikk kõrge poodium (tänapäeval catwalk), mida mööda muusika saatel liikudes näidati oma näputöö tulemusi.

Palju põnevust ja valjuhäälset kaasaelamist tõid endaga kaasa iga-aastased klassidevahelised korvpallivõistlused. Osalejate hulgas olid väga tugevad korvpallurid: tänaseks vabariigis hästi tuntud avaliku elu ja sporditegelased Anti Oidsalu ja Kalle Klandorf.

Alates 01.09.1968 oli kooli nimeks Tallinna 47. Keskkool. Mindi üle kabinettide süsteemile.

1969/70. õppeaastast algas koostöö ujumiskooliga ja avati mitu ujumisklassi. Alustati ka autoõpetuse tundidega.

24. juunil 1971.a. lõpetab kooli I lend.

Järgmisel õppeaastal viiakse sisse sõjalise algõpetuse tunnid ja kooli šefiks saab kondiitritoodete vabrik „Kalev“. See tähendas muuhulgas ka seda, et igal neljapäeval pidid ühe klassi õpilased koos klassijuhatajaga minema vabrikusse „šeffe abistama“ ehk tööle. Algul oli see õpilaste jaoks väga ahvatlev võimalus, kuid ajapikku muutus tüütuks kohustuseks.

1. septembril 1975 saab kooli direktoriks Leo Repponen, kes töötas sellel ametikohal kaks õppeaastat. Tööd alustas eelkool.

Keskkooliosas toimuvad tootmisõpetuse tunnid, kus tüdrukud omandavad õmbluseriala ja poisid õpivad autoremondilukksepaks. Kohustuslik praktika toimus pärast õppeaasta lõppu kahe nädala jooksul tüdrukutele tootmiskoondises „Baltika“ ja poistele autobaasis.

1977. aasta 1. septembrist muudeti Tallinna 47. Keskkool ainult eestikeelseks ja kooli direktoriks sai taas Loora Raiste.

Oktoobrist 1979 jätkab direktorina Jevgenia (Eugenia) Netšajeva, endine õppealajuhataja.

Nõukogude aja klassivälise töö põhisuunaks oli igasuvine osavõtt Eesti Õpilasmaleva tööst. Mõnel suvel oli meie koolist väljas koguni kuus rühma. Fanaatilisteks malevakomandörideks olid õpetajad Thea Kriis ja Peeter Kiilmaa.

Läbi aegade on koolile kuulsust toonud ujumisklassid, kus on õppinud ka olümpiavõitja Ivar Stukolkin, palju kordi Eesti au kaitsnud Indrek Sei ja vennad Pachelid. Tuntud olid ka meie kooli käsipallurid.

Alati on meie kool laulupidudel olnud väljas mitme kooriga. See kaunis traditsioon jätkub tänaselgi päeval.

Augustis 1991 nimetati kool ümber Liivalaia Keskkooliks ja kool sai oma lipu.

1. septembril 1993 sai direktoriks senine õppealajuhataja Tiina Lorents, kes juhtis kooli 16 aastat. Neil aastail pöörati suurt tähelepanu kooli renoveerimisele ja kaasajastamisele. Alguse sai uus traditsioon: igal kevadel kooliaasta viimasel nädalal toimus parimatele õpilastele ekskursioon koos direktoriga, mis tänaseks on asendunud direktori piduliku vastuvõtuga eeskujulikele õpilastele.

Üheks kooli visiitkaartidest oli tantsuansambel MODUS, mille asutajaks oli ja kunstiliseks juhiks on siiani meie endine tantsuõpetaja Piret Torm-Kriis. 1994.a. tähistati ansambli 10. aastapäeva, tantsulapsed võtsid osa rahvusvahelisest tantsufestivalist Inglismaal.

Alates 28.06.1996 kandis kool Liivalaia Gümnaasiumi nime.

1. septembrist 2009 on kooli direktoriks Veiko Rohunurm.

2009/2010. õppeaastal renoveeriti koolihoone tervikuna, ehitati uus spordisaal, auditoorium, arvutiklass ja raamatukogu, rajati koolistaadion.

Vastavalt Tallinna Linnavolikogu otsusele nr. 132 sai 22.08.2013 kooli uueks nimeks Tallinna Südalinna Kool.

Viimati muudetud: 18.10.2017