Järve

 Ajalooliselt paikneb asula endise Erbe (saksa k Hermansberg, Hermanshof) suvemõisa maa-alal. Hermansberg, asukohaga Pärnu maanteel, rajati 18. sajandil Tallinna Lossifoogtikohtu esimehe ja lossifoogti Herman Eberhard Erbe poolt, kelle nimest on tuletatud ka mõisanimetus. Mõisa maa-alal töötas viimasel ajal katusepapitehas, mille peahoone on ümber ehitatud ja aed ning park laokile jäänud.

1923. aastal rajatud raudteejaam (arh Karl Burman) on alguspunktiks kogu asumi kujunemisele, mille valdavalt asustasid raudteega seotud elukutsete esindajad. Huvitavaks teeb aga Järve see, et raudteellaste all ei mõeldud mitte lihttöölisi, vaid kui vaadata arhitektuuri, ilmneb, et uute elamute asunikeks pidid saama keskklassi kuuluvad kodanikud. Raudteeliini avamine ja peatuse rajamine lõi soodsad tingimused kontsentreeritud elutegevuseks.

Ehitamiseks läks Järvel peale seda, kui 1923. aastal koostati Järve jaama ümbruse planeerimiskava ning kasutusele otsustati võtta alad mõlemal pool raudteed. Järve asumi arhitektuurne iseloomustus Järve asumi esinduslikuma ja arhitektuurselt kvaliteetsema osa moodustab raudteejaama ja Pärnu maantee vahelisele alale jääv osa. Virve tänav, mis avaneb ühes otsas raudteejaamale ja teises avanes enne müratõkke ehitamist Pärnu maanteele, on mõtteline kvartali paraadtänav. Pikk vaatekoridor jaamahoonele, tänavajoonest tagasiastuvad eesaiaga ning pika fassaadiga esinduslikud elamud loovad 1920-30. aastate stiilis väljapeetud kuid samas aedlinliku keskkonna. Virve tänavaga risti jooksev pikk Laine tänav on samuti traditsionalistliku hoonestusega kuid annab peatähelepanu Virve tänava ehitistele.

Järve asumi hoonestus on valdavalt 1,5-2-korruseline ning levinuimaks katusetüübiks on viilkatus. Suuremate ja esinduslikemate elamute puhul kohtab sagedasti poolkelp-või mansardkatust. Valdavalt traditsionalistlike elamutega hoonestusse on sattunud ka mõned funktsionalistlikud lamekatusega eramud. Vaid üksikud hooned on kolmekorruselised. Valdavalt puithoonestusega asumis, nagu sai juba mainitud, on ehitatud ka kivihooneid. Neil on sagedasti rõhutatud nurgakvaadreid, mis lähendab majade üldilmet omaaegsete mõisahoonete omale. Ülekaalukalt kõige rohkem on alale projekteerinud elamuid Eesti-aja üks olulisemaid arhitekte Herbert Johanson. Tollane projekteerimisbüroo juhataja tegi koostööd mõlema korteriomanikkude ühinguga ning valmistas mitu tüüpprojekti. Kui 1920. aastatel valminud hooned ongi enamikus Johansoni looming, siis 1930. aastatel tema varem väljatöötatud projektidest sageli loobuti ning eraomanikud tellisid hooneid ka teistelt. Nii on mitmeid elamuid Järvele kavandanud ka Karl Treumann (Tarvas), Ferdinand Adoff, Eugen Habermann ja Joosep Lukk.

Järve asumis on selgelt eristatavad kaks suuremat ehitustegevuse perioodi. Vanim osa sellest jääb raudtee ja Pärnu maantee vahele, hõlmates Virve tänavat ja Laine tänava Virve ja Järve tänavate vahelist osa. Edasi kandus ehitustegevus mööda Järve tänavat teisele poole raudteed, kus Eesti-aegne asum ulatub Järve ja Tuisu tänava ristmikuni ning Elektri tänavale. Teine suurem ehitustegevuslik periood Järve asumi ajaloos jääb aastatesse kohe pärast Teist maailmasõda. 1946. aastal jagati kruntideks Laine tänava teine osa, mis jookseb paralleelselt Pärnu maanteega Nõmme suunas. 12 krundist on hoonestatud sõjajärgset kasinate tingimustega elamuehitust iseloomustavate tüüpprojektidega 10. Nende majade kerkimisega samal ajal hakati planeerima suuremat stalinistlikku kortermajade ansamblit teisele poole raudteed, teisele poole Tuisu tänavat jääva Järve tänava lõppu. Sinna ehitati kuus kolmekorruselist kortermaja. Võttes arvesse stalinistliku arhitektuuri vähesust juba algupäras, on tegemist äärmiselt hea näitega komplekssest stalinstlikust elamuansamblist. Tarastamata vahehoovide ja mängualadega majade ümbrus ning ühe tüüpprojekti alusel loodud elamud on säilinud terviklikult ning viimasel ajal teostatud renoveerimistööde käigus ei ole seda muljet lõhutud. Ajastuomane kvartal on silmapaistev just seetõttu, et moodustab iseseisva terviku ajaloolise hoonestusega Järve kõrval, seda täiendades, mitte lõhkudes. 1970. aastate lõpul ja 1980. aastatel lisandusid stalinistlike kortermajade lähedusse veel üksikud suuremad kortermajad.

Järve edasine areng on olnud seotud eelkõige ümbruskonna arenguga. 1980. aastatel laiendati Pärnu maanteed, mistõttu vähendati Laine tänava äärseid krunte ja maantee äärde rajati Tallinna esimene müratõke. Betoonist müratõke on ühelt poolt Järve õnn ja samamoodi õnnetus. Inetu ilmega betoonplaadid mis tekkisid elanike tagaaeda, on samas taganud aedlinliku miljöö-asumi põhiolemuse. Pärnu maanteelt ja liiklusmagistraalidelt lahkudes tekib tunne, nagu oleks saabunud kauge äärelinna idülli. Järve väärtuseks on ajastutruult ja homogeensena säilinud hoonestus ning algne tänavavõrgustik. Selle tulemusena on tekkinud miljöö, mille olemuseks on ajalooline hoonestus aedlinlikus keskkonnas. See on keskkond mis vääriks niimoodi säilitamist ja selle muutmisesse ülima tundlikkusega suhtumist.

Viimati muudetud: 23.10.2018