Kaarli kirikust ja selle restaureerimisest

kaarli2.JPG

Kaarli kirik oli Eestis 19. sajandil esimene ladina risti kujuline luteri kirik. Arhitekt Hippius jäljendas sellega keskaegset katedraaliarhitektuuri. Ristikujuline põhiplaan võimaldas tulla paljudel inimestel kantslile ja altarile väga lähedale. Kiriku eksterjööri kujundati vanast vormist lähtudes, seda tõestab keskajal olulisel kohal olnud kabelitepärga imiteeriv madalam hooneteplokk, kus paiknevad abiruumid. Romaani arhitektuurist inspireerituna on peaukse kohale kujundatud roosaken ja ümarkaarstiilis avad. Pikihoone akende all asuvad ümarpetikud. Vormilt historitsistliku ehitise läänekülge kroonivad kaks neoromaani stiilis torni. Selleks ajaks, kui kiriku nurgakivi 1862. aastal paika pandi (projekt oli valminud juba 1858. aastaks), oli suuremas osas välja kujunenud ka tänane tänavatevõrk kiriku ümbruses. Kiriku ehitus venis rahapuuduse tõttu ja katus jõuti peale panna alles 1870. aastaks. Tornid lõpetati 1882. aastal ja siseviimistlus ning altarimaalid olid tollal veel pooleli. Kirik pole tänaseni täielikult valmis – välimistes seinaniššides puuduvad projektis ettenähtud skulptuurid. Nii nagu eksterjööris, pääsevad ümarmotiivid mõjule ka sisekujunduses. Tõeline insenerisaavutus on Kaarli kiriku lagi, mis ilma piilariteta aitab interjööril mõjuda avaramana, kui see väljast tundub. See on tänu erilisele katusekonstruktsioonile, mille kavandas Otto Pius Hippius koos tunnustatud inseneri, Peterburis õppejõuna töötanud, kuid Tallinnast pärit Rudolf von Bernhardiga. Hippius tahtis kujundada protestantliku kiriku põhimudelit. Selle kohaselt pidi kantsel ja altar olema nähtavad kõikidelt istekohtadelt. See tal õnnestus. Ehitise põrandat katavad paekivist plaadid. Kirikusaali lael on puitprussidest kandmik, mis toetub kivikaartele.

Viimati muudetud: 06.03.2019