Kadriorg

Kadriorg on teiste kesklinna ümbruses asuvate puitrajoonidega võrreldes olnud oluliselt teistsuguse ajalooga ning iseloomuga piirkond. Tänaseni säilinud hoonete esinduslik arhitektuur annab kinnitust, et tegemist ei ole tavapärase töölislinnaosaga, vaid uhkema ja jõukama mereäärse kuurortrajooniga.

Juba 17. sajandil olid Kadriorus Lasnamäe paeklindi all tammemetsas mõned suvemõisad. Kadrioru linnaosa välja kujunemise kõige suuremaks mõjutajaks oli Peeter I-le maja ehitamine 1714. aastal ning seejärel lossi ja pargi rajamine. Lisaks lossiansamblile rajati praeguse Poska tänava piirkonda lossi teenijate ja ehitajate maju. Seda hooneterühma nimetati Kadrioru lossialeviks ehk Slobodaaks (sloboda—vene küla, vene agul; paljud lossiteenijad olid rahvuselt venelased). Väikesed kohati onnikestelaadsed majad moodustavad täna Kadrioru hoonestuse vanima (alates 18. sajandist) ja ühe väärtuslikuma osa. Rida Slobodaa vanimaid maju hävis 19. sajandi keskel tulekahjus, osa aga lammutati Nõukogude ajal. Säilinutest on ühed vanimad J. Poska 19 hoonetekompleks, mitmes järgus kujunenud hoovitiivaga elamu J. Poska 33 ja ülevenemaalise klaasitsistliku tüüpfassaadi järgi ehitatud ühekorruseline J. Poska 35. Slobodaa alale olid iseloomulikud pikad kitsad kinnistud ja hoonete paiknemine tiheda reana tänava ääres. Slobodaa piirkonna üheks kõige omanäolisemaks majaks on rikkaliku venepärase puitpitsdekooriga õigeusu preestri elamu J. Poska 41.

Linnaosa edasist arengut mõjutas kõige rohkem supelasutuste rajamine. 19. sajandi alguses alates muutus Kadriorg Tallinna elanikele ja arvukatele kuurortikülalistele armastatud suvitus- ja jalutuspaigaks. Palju sõideti siia puhkama ja tervist kosutama tsaaririigi pealinnast Peterburist. Narva maantee ääres on kuurordiperioodi esinushoonetest ainsana säilinud kunagine supelsalongi vannimaja (Narva mnt 80), supelasalongi kompleksi ülejäänud hoonestus on hävinud. Poska tn 15 asus halvatuste ja muude raskete närvihaiguste all kannatajate turgutamiseks mõeldud Kadrioru sanatoorium (praegu on seal vanurite eneseabi ja nõustamiskeskus). Suurte verandadega suvilate seas, mida Kadriorgu nüüd palju kerkis, oli väiksemaid ja intiimsemaid (säilinud näiteks L. Koidula 4 ja 6, Mäekalda 9 ja 11), aga ka suuremaid esindusvillasid – näiteks villa Patria (J. Poska 36A), villa Mon Repos (Narva mnt 92), villa Favorita (Narva mnt 108).   Suvilate juurde kuulusid suured ohtra kõrghaljastusega aiad.

Ulatuslikum ehitustegevus Kadriorus jääb aga 19. ja 20. sajandi vahetuse aega. Hakati ehitama ka suuremaid üürimaju, mille paigutustihedus erines senisest villatüüpi hoonestusest. Grupp esinduslike kodanlike korteritega puitelamuid kerkis 1904-1906 seni hoonestamata heinamaale Köleri ja Vesivärava tänava vahel (J. Köleri 10, 12, 14, 16a ja 16 jt). Weizenbergi ja Koidula tänava äärde ehitati viimastel I Maailmasõja eelsetel aastatel 1911-14  ka rida juugendstiilseid  puitüürimaju (A. Weizenbergi 10, 12, 14; L. Koidula 10A, 7 ja 9). 1930. aastatest pärinevad aga funktsionalistlikud ning art deco sugemetega kortermajad ning villad Koidula tänaval ja Narva maanteel (näiteks Narva mnt 55), nn. Tallinna maja tüüpi kivitrepikodadega puuumajadega hoonestati aga Köleri tänava lõpuosa. 1930. aastate II poolel ehitati Kadriorgu ka üksikuid suuremaid funktsionalismimõjulisi või ka esindustraditsionalistlikke kivimaju (A. Weizenbergi 8, L. Koidula 3, 14A, 22, F. J. Wiedemanni 6, J. Poska 49 jt).

Kadriorgu võib pidada üsna omanäoliseks arhitektuurimuuseumiks, olles sümbioos erinevate kultuuride koosmõjust. Eestipäraste puust agulilike üürimajade kõrval on uhked suvemõisad, mõjukate isikute suvemajad, venepärase arhitektuuriga lossiteenijate elamud ning loomulikult loss ja park koos eelmise sajandi kolmekümnendate aastate spordirajatistega (Kadrioru staadion, Lastepargi paviljon). Fassaadide kõrval on siin hästi säilinud ka ajaloolised interjöörid ning rohke fotomaterjal võimaldab näiteks taastada Kadriorule iseloomulikke ning praeguseks kaduma läinud arhitektuurseid väikevorme, piirdeid, aedu jne.

 

Viimati muudetud: 23.10.2018