Merivälja

Mereäärne aedlinn – Merivälja – asub Pirita ja Viimsi vahel. Ehituse Viimsi mõisa aladele algatas Saku Aedlinna Selts 1924. aastal. Sõja ajal oli seltsi rajatud Saku aedlinna (1914) maa ära võetud ning asendusmaa anti Arukülla ja Meriväljale. 1924. aastal korraldatud Merivälja planeeringu konkursi võitsid Ernst Gustav Kühnert ja Robert Natus. Aedlinna iseloomustab ameerikalik regulaarne planeering, mille muudavad intiimsemaks üksikud kaarjad teed ning rohke haljastus. Tugevalt mere poole langeva reljeefi tõttu on enamik teid orienteeritud rannajoonele (Ranna teele). Merivälja keskmes ristuvad kaks peateed – Viimsi ja Väina. Viimane on suunatud üle lahe Niguliste kiriku tornile vanalinnas. Peateede ristumiskohale oli kavandatud keskus turuplatsi, haldushoone, kiriku ja väljakuga. Praeguse Merivälja pargi asemele pidid tulema mängu- ja spordiväljak ning vabaõhuteater. Teede võrku kavandades arvestati võimalusega pikendada Kadriorust Piritani planeeritud trammiliini mööda Viimsi teed kuni Lääne teeni.

Kohalikku tööstust, mida nägi ette 19. sajandi lõpul Inglismaal tekkinud klassikalise aedlinna idee (E. Howard), Eesti aedlinnadesse ei planeeritud.

Merivälja piirkond on kujunenud äärmiselt kirju arhitektuuripildiga väikeelamurajooniks, millele iga kümnend on lisanud oma maitsele ja võimalustele vastavaid ehitusnäiteid.

Esimesed, saksa heimatkunsti mõjulised traditsionalistliku arhitektuuriga majad kerkisid Meriväljale 1925. aastal. Tollal vaatas kõik ehitusplaanid läbi ehituskomisjon, millega loodeti saavutada hoonestuse ühtlustatud ilmet. Hilisemad kümnendid on lisanud oma: siin leidub 1930-ndate funktsionalistlikke eramuid, sõjajärgseid väikesemahulisi kõrge viilkatusega maju ja tüüpprojekte, palju on hästi looduses istuvana aedlinna paslikku Soome modernismi mõjulist karniisiarhitektuuri, postmodernismi vaimustuses loodud mängulisi „losse“, eklektilisi jõukuri-villasid ning viimasel ajal üha enam ka minimalistlikke uusehitisi. Merivälja rajamisest saadik on sellel territoorium pidevalt laienenud ning linnaäärsete elamurajoonide jätkuv populaarsus kasvatab seda piirkonda edaspidigi.

Tekst pärineb MAJA (2-2002) lisast, autor Liina Jänes.

Viimati muudetud: 1.11.2018