Peeteli kirikust ja selle restaureerimisest

Peeteli kirik. Foto: Martin Siplane, 2019

Foto: Peeteli kiriku vaade lõunast. Martin Siplane, 2019.a.

Tallinna kirikurenessansi programmi raames sai 2018.a muuhulgas korda Pelgulinnas asuv Peeteli kirik, mille restaureerimist alustati juba 1991. aastal. Tegemist on ainulaadse modernistliku kirikuga, mille sarnaseid on Eestis vähe ning muinsuskaitse alla on võetud vaid kuus: Tallinnas lisaks Peeteli kirikule Seitsmenda Päeva Adventistide palvela (Erich Jacoby, 1923) ja Nõmme Saksa Lunastaja Koguduse Palvela (Robert Natus, 1932), Rakveres Pauluse kirik (Alar Kotli, 1940), Kohtla-Järvel apostliku õigeusu Issandamuutmise kirik (Anton Soans, 1938) ja Mõisakülas apostliku õigeusu Pühavaimu kirik (ins L. Saukas, torn Märt Merivälja, 1931). Pühakojana sai neist pärast sissepühitsemist katkematult tegutseda vaid Adventistide palvela (kinnitamata andmetel ka Kohtla-Järve kirik). Ülejäänud olid nõukogude okupatsiooni perioodil kasutusel lao- jm ruumidena. Kirikuteks on taastatud ainult Tallinna ja Kohtla-Järve kirikud, Rakvere Pauluse kirik on jäänud ootama oma aega.

Tallinna Peeteli kogudus asutati 1927.a, kuid esialgu peeti teenistusi ajutistes üüriruumides. Peamiselt Pelgulinna elanikkonnast koosnev kogudus kasvas jõudsalt ning peagi tekkis vajadus oma kirikuhoone järele. 1935.a saadi linnalt maatükk Preesi tänavale ja kogudus tellis esialgse projekti vanema põlve arhitektilt Viktor Reinhardtilt. Linnavalitsus soovis näha moodsamat ja kõrgema tasemega arhitektuuri ning lükkas selle tagasi. Uus projekt telliti noorelt arhitektilt Eugen Sachariaselt (1906–2002), mille järgi alustatud ehitus sai nurgakivi 13. juunil 1937.a. Kirik pühitseti rahvarohkelt 18. detsembril 1938.a piduliku jumalateenistusega, piiskop H. B. Rahamägi juhatusel, kuid ehitus jätkus. Kogudus oli võtnud laenu ja saanud mitmelt poolt toetust, kuid rahapuudusel venisid viimistlustööd Teise maailmasõjani.

Peeteli kirik valmis kivikatusega kivihoonena, mille mahus olid lahendatud nii koguduse avalikud kui administratiivsed funktsioonid. Hoone välisarhitektuur baseerub traditsioonilisele luteriusu pikihoonele, mida ilmestavad kaasaegsed elemendid. Kodakiriku laadne ühelööviline viilkatusega hoone põhimaht mahutas endas eeskoda, abiruume ja kogudusesaali, mille aknad avanesid itta, läände ja põhja. Sellega liitub lõunaküljel sihvakas nelinurkne  kiivriga kellatorn. Põhimahuga liituva veidi madalama kelpkatusega lõunatiiva esimesel korrusel oli kogudusesaalist lükanduksega eraldatav leerisaal ning teisel korrusel koguduseõpetaja viietoaline korter. Kiriku kahekorruseline lõunatiib on teisi fassaade järgides sümmeetriliselt kujundatud. Erinevalt traditsioonilisest on peafassaad idas. Seda kujundavad kolm ümarkaarset portaali, astmikkonsoolile paigutatud kolm astmikakent ning ristikujuline pööninguaken. Katuseräästas on kaunistatud osaliselt fassaadi lõikuva karniisiga. Hoone põhjafassaadi kujundavad kõrged nelinurksed aknad. Kirikusaal on avar, pakkudes igast suunast takistamatut vaadet altarile. Saali lagi on külgedel lame, keskelt silindervõlvi kujuline, markeerides stiliseeritult traditsioonilise pikihoone laiemat kesk- ning kitsamaid külglööve. Lääneseina kolmes ümarkaarses aknas asunud vitraažid täitsid ka altaripildi ülesannet. Valgesse ruumi lisasid ekspressiivsust tumedat värvi raamistused ja liistud. Hoone oli varustatud kaasaegse kütte-, ventilatsiooni- ja elektrisüsteemiga.

Teise maailmasõja ajal sai kirik pommitamisel kannatada. Purunesid kiriku stiilsed vitraažaknad, kannatada sai sisustus, kuid kirikus edasi tegutsenud kogudus sai kiriku vähehaaval taastada. 1962.a sulgesid nõukogude võimud kiriku ja lammutasid tornikiivri. Peeteli kogudus ühendati Toomkogudusega ja hoone anti üle Riiklikule Raadio ja Televisiooni Komiteele. „Eesti Telefilmi“ helistuudio ja võttepaviljoni rajamiseks müüriti kinni aknad ja ehitati vaheseinad. 1968.a lisati läänefassaadi külge dekoratsiooniladu. Halvas seisukorras hoone otsustati 1971.a välisarhitektuuri säilitades ja tornikiivrit taastades remontida, kuid projektist kaugemale ei jõutud. 1978.a kapitaalremondiga asendati kirikusaali võlvlagi lameda ripplaega ja ehitati kinni oreliväär. Filmistuudio kolis välja 1992.a Taastatud kogudus pidas kirikus esimese teenistuse 6. juunil 1993.a. Kogudus asus kirikut tasapisi taastama. 1995.a asendati plekk-katus kivikatusega, 1998.a taastati kirikusaali põhjapoolsed aknad ja lammutati vaheseinad, 2001.a ehitati keldrisse olme- ja puhkeruumid, 2002.a restaureeriti peauksed.

2003.-2009.a toetas restaureerimist Kirikurenenssansi programmist ka Tallinna linn. 2003.a leiti, et kiriku katusekonstruktsioon on ära vajunud ning 2005.a ehitati see ümber ning rasked katusekivid asendati plekiga. 2006.a taastati tornikiiver ja kirikusaali lagi, 2007.a restaureeriti osa fassaade ja torn ning kirikusaal algse laekujunduse ja ventilatsioonisüsteemiga. 2009.a jätkati fassaadide restaureerimist. 2011.a rekonstrueeris kogudus küttesüsteemi, 2012.a remonditi keldris sotsiaalkeskuse ruume ning 2014.a sai kirik taas tornikellad.

Kümme aastat pärast fassaadide restaureerimist hakkasid need lagunema, eriti torni lõuna- ja merepoolsel lääneküljel, kust suured krohvitükid alla kukkusid. 2018.a taastati tornide fassaadid ning restaureeriti viimasena põhjafassaad, kus asunud plastikaknad vahetati puidust akende vastu ning taastati originaalne raamijaotus. Sellega on kiriku algne välisilme taastatud, vaid läänefassaadil asuvat garaaži pole siiani õnnestunud likvideerida ning seal asunud aknaid taastada, sest kogudusel pole võimalik lisaruumist loobuda. Loodetavasti saab kirik ka selles osas tulevikus tagasi oma algse ilme.

Tekst: Eero Kangor. Muinsuskaitse aastaraamat 2018.

Peeteli kirik 1930.a.jpg

Foto: Peeteli kirik ehituse ajal 1930. aastate teisel poolel

Peeteli kiriku sisevaade 1935.a.jpg

Foto: Peeteli kiriku sisevaade 1930. aastate lõpus.

Teises maailmasõjas sai kirik kannatada, mh hävisid stiilsed vitraažid. Nõukogude võimud sulgesid kiriku 1962.a ja hoone anti üle filmistuudiole. Lõhuti tornikiiver, müüriti kinni aknad ja lammutati orelirõdu, kirikusaali ehitati sisse vaheseinad. Filmistuudio kolis välja pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Kirik taastati ning 1993.a peeti taas jumalateenistust.

Peeteli kiriku sisevaade 1997.jpg

Foto: Peeteli kirikusaal vaatega lääne suunas 1997. aastal.

Alates 2005. aastast toetati kiriku restaureerimist Tallinna linna Kirikurenessansi programmist. 2005.-2006.a restaureeriti interjööre, fassaade ja rekonstrueeriti tornikiiver. Kiriku restaureerimine jäi pooleli.

20051020_Peeteli rest_Liivik (1).JPG

Foto: Peeteli kiriku torni restaureerimine 2005. aastal. Olev Liivik.

20051020_Peeteli rest_Liivik (2).JPG

Foto: Peeteli kiriku tornikiiver 2005. aasta lõpus. Olev Liivik.

IMG_4368.JPG

Foto: Boris Dubovik ja Mati Sinisaar tornikiivri kapslit paigaldamas 2006.a kevadel.

IMG_3476_v.jpg

Foto: Kirik pärast restaureerimist 2009.a.

2017 Peeteli (4).jpg

Foto: Lagunenud kirikutorn 2017. aastal. Eero Kangor

2017 Peeteli (2).JPG

Foto: Lagunenud põhjafassaad 2017. aastal. Eero Kangor

2018.06.20.JPG

Foto: Linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart ja koguduse õpetaja Alo Martinson allkirjastamas toetuse lepingut 2018.a juunis.

2018.06.25.JPG

Foto: Peeteli kiriku restaureerimine 2018.a suvel

2018.07 2.JPG

Foto: Peeteli kiriku restaureerimine 2018.a suvel

2018.08 aken.JPG

Foto: Peeteli kiriku restaureerimine 2018.a suvel

Kirik pärast restaureerimist (fotode autor Martin Siplane, 2019.a märts):

IMG_2770.jpg

IMG_2774.jpg

IMG_3056.jpg

IMG_2917.jpg

IMG_3017.jpg

IMG_3013.jpg

IMG_3021.jpg

IMG_3035.jpg

Viimati muudetud: 05.03.2019