Pelgulinn

Veel 19. sajandi keskel laiusid tänase Pelgulinna aladel rabad vaheldumisi kanarbikuliste küngaste ja männikutega. Väheseid rohumaid kasutati karjamaadena. Hoonestus tekkis esimesena Paldiski mnt äärde kus varaseimad andmed elamute kohta on 18. sajandi keskpaigast. Linnaosa väljakujunemist ja arengut kiirendas Tallinn-Peterburi raudtee rajamine, mis algas 1869. a. Raudteega seostud töölised asusid meelsasti elama lähimasse eeslinna ja nii tekkisid lisaks varasema Paldiski maanteele ka Telliskivi, Härjapea, Heina ja Õle tänavad. Esimese maailmasõja alguseks oli hoonestatud ala mis ühelt poolt piirnes Kolde ja teisalt Roo tänavaga. Valdavalt tsaariaegsete puitelamutega hoonestatud ala on üks põnevamaid Pelgulinnas aga ka probleemsemaid.

1920. aastate algul planeeriti elamupiirkondadeks ka seni heinamaadena kasutusel olnud alad. Tänu soodsale ehituslaenule kattusid need kiiresti uute kvaliteetsete elamutega, neist tähelepanuväärsemad on eelkõige Kolde puiesteel asuv ühistu “Oma Kolle” ja Maisi tänava linnateenistujate elamud. Need sajandialguse Saksamaal levinud aedlinnaliikumisest kantud ideed on meie kultuuriruumis küllalt ebatavalised ja ei leidnud ka laiemat järgimist rahva poolt. Nende selgelt elitaarsema maiguga ja pisut erandlike elamukomplekside kõrval ehitatud 20-30-tel aastatel massiliselt kivitrepikojaga nn. Tallinna maju aga ka arvukalt  paarismaju. Üsna orgaaniliselt liituvad Pelgulinna miljööga ka neljakümnendate lõpus ja viiekümnendate algul ehitatud elamud Ristiku tänava lõpus ja Rukki tänava piirkonnas. Hilisemad ehitused kahjuks olemasoleva elukeskkonnaga enam ei arvesta.

Viimati muudetud: 24.10.2018