Sikupilli

Vaadeldav ala paikneb ajalooliste, juba keskajast teadaolevate paemurdude kohal ja hoonestus on rajatud niisiis osaliselt paemurruaukude tagasitäitele. 1880-82. aasta Eurichi koostatud plaanilt nähtub üksikuid hooneid merepoolsel pangaserval, kuid valdav osa alast on märgitud paemurruna. Tulevane tänavatevõrk on kaardil (Katusepapi ja Kivimurru tn, samuti nendevahelised Pallasti ja Paekivi tn) jalgradadena juba välja kujunenud ja selgesti loetav.

Käsitletav ala hoonestati 20. sajandi algul seoses Sikupilli asumi rajamisega. Maa hind Lasnamäel oli sel ajal vähemalt kolm korda odavam kui mujal Tallinnas, mistõttu sinna asusid elama suhteliselt madala sissetulekuga pered. Piirkonna vähese atraktiivsuse üheks põhjuseks oli kindlasti trööstitu, hall ja kõle ümbrus ning ebameeldiv sotsiaalne kontingent: paemurruaukudes elasid hulgused ja kodutud.

Vanimad säilinud hooned piirkonnas pärinevad 1902. aastast, elavam ehitus läks lahti 1906. aastal. Kõigepealt hoonestati Katusepapi tänava paaritunumbriline külg, teisel pool tänavat asus vaid mõni üksik maja. Järgmisena ehitati Kivimurru tänava hooned, mille elanikest moodustasid enamiku tehase „Dvigatel“ töölised. Tänavanimed piirkonnas viitavad selgelt kunagisele paemurru alale: Paekivi, Kivimurru, samuti Pallasti (end Ballasti, mis tähendas kasutamatuid kihte paekivis). Katusepapi tänav on aga nime saanud seal asetsenud1898. aastal rajatud Tallinna Katusepapivabriku järgi.

1910. aasta kaardilt on näha, et käsitletav piirkond on juba suures osas hoonestatud, uus hoogne ehitustegevuslaine leiab aset 1930-ndatel, mil ehitatakse põhiliselt kahekorruselisi keskse kivitrepikojaga nn Tallinna maju.

R. Nerman on oma Lasnamäe raamatus pühendanud faktiderohke peatüki 1930-ndate Sikupilli asumi (sh ka vaadeldava piirkonna) iseloomustamisele. Ala oli hoonestatud ühe- ja kahekorruseliste hoonetega, millest enamik oli ehitatud puidust, vähem paekivist ja segamaterjalist. Krundid käsitletavas piirkonnas olid valdavalt eraomanduses. Hoonestustihedus oli suurem Lasnamäe, Katusepapi, Ballasti ja Majaka tänavate vahelisel alal, hõredam äärealadel paemurdude läheduses. Hooned paiknesid tänava ääres, harilikult pikema küljega tänava poole. Osadel kruntidel oli üksteise taga kaks hoonet. Hoonestusest vaba maad krundil kasutati peamiselt juurviljakasvatuseks – nii on juurviljaaiad üks osa ajaloolise Sikupilli asumi identiteedist. Krundid olid ümbritsetud nii tänaval kui hoovis kõrgete (tüüpiliselt 2 meetri kõrguste) piirdeaedadega (levinuimalt plankaedadega). Kõnniteed tänaval olid kaetud paekiviplaatidega.

II maailmasõja käigus toimunud pommitamised tabasid ka Sikupilli piirkonda. Kõige rängemalt  kannatas Majaka tänav, ent purustusi oli ka käsitletavas piirkonnas Katusepapi, Kivimurru ja Pallasti tänaval.

Sõjajärgne Lasnamäegi oli trööstitus seisus. Hoovide ja tänavate puhtus jättis soovida, teed olid halvas seisukorras. Tänavatel puudus pimedal ajal valgustus, mis soodustas kuritegevuse kasvu. Hoonete seisukord oli pigem halb kui hea, leidus päris avariilises seisukorras olevaid maju (nt sisselangenud vahelaed), kus ometi elati. 1950-ndatel alanud aktiivne ehitus (nt Majaka tänaval), seadis keerulisse olukorda majaomanikud, kelle hooned asusid ehitustsoonist veidi eemal. Nad pidid elama määramatuses, teadmata, kas ka nende kruntidel paiknevad hooned on ette nähtud lammutada. Lasnamägi minetas kiiresti Eesti aja lõpuks saavutatud harmoonilise keskkonna, üldist kaost linnapildis süvendas asjaolu, et suuri maa-alasid eraldati sõjaväele ja tööstusettevõtetele, kes hoonete rajamisel ei arvestanud ümbruskonnaga.

 Sikupilli asumis on Lasnamäe üldplaneeringuga määratud  kaks ala.

Paekivi ja Katusepapi tänava vaheline miljööväärtuslik hoonestusala

Käsitletav ala hoonestati 20. sajandi algul seoses Sikupilli asumi rajamisega. Tänapäeval on üksikud hooned eraldi märkimisväärse arhitektuurilise väärtusega, valdav osa väärtustatud hoonestusest on oluline eelkõige miljöö edasikandjana Paekivi tänava võimalikult tervikliku ajaloolise säilivuse huvides.

Peterburi tee – Kivimurru – Sikupilli – Majaka tänava stalinistlik miljööväärtuslik hoonestusala

Majaka 42.JPG1947. aastast lahendati hoonestus- ja haljastustingimused Peterburi tee – Kivimurru – Tuulemäe – Majaka kvartalile, mida 1948. aastal laiendati Sikupilli tänavani. Piirkond esindab stalinistliku linnaplaneerimise printsiipide järgi kavandatud elamuala, st nii ala kui ka hooned on kavandanud Venemaa arhitektid. Sikupilli asumi stalinistlikud kvartalid on planeerinud ning hooned on Riiklikus Liidulises Projekteerimisinstituudis (GSPI) nr 11 projekteerinud arhitekt Druženko. Ala koosneb kahest kvartalist, Peterburi tee äärne kvartal on kavandatud esinduslikuma ehk 3‑korruselisena (valdavalt on Sikupilli asumis tagasihoidlik 2–3‑korruseline hoonestus) ning Majaka ja Peterburi tee nurgahoonet rõhutab maamärgina nurgatorn. Linnaehitusliku idee poolest on tegemist klassikalist kompositsiooni järgiva elamualaga: peatänavaäärne hoonestus on esinduslikum, kvartali nurgad on lõpetatud L‑kujuliste hoonetega, mis on üldjuhul kõrgemad ja dekoratiivsemad, kvartalisiseste tänavate äärne hoonestus on lihtsam ning madalam kvartali keskel paiknevad kompositsioonilise võttena pikemad kahe trepikojaga elamud. Kvartalisisene ruum oli mõeldud ühiskasutatavaks heakorrastatud õuealaks, mis oli Eestis põhimõtteliselt uus hoovistruktuur – siiani oli olnud igal majal krundipiiridega määratletud suletud hoov, nüüd aga propageeriti avatud hoovidega kollektiivset elulaadi. Kvartalit ääristab klassikalisi kujundusvõtteid rakendav kivipostidega metallaed. Stalinistlike elamualade lahutamatu koostisosa on tänavaäärne puiestik, mis koosneb peamiselt paplite rivist ning eraldab majad ja kõnnitee autoteest.

Viimati muudetud: 01.11.2018