Uue-Maailma

Praeguse Uue Maailma asumi ala oli kuni 19. sajandi keskpaigani tuntud kui Kristiine heinamaa ehk Christinenthal. Esmalt tekkisid mõnedele kruntidele kerghooned, siis suvemajad või mõisad (Höfchen) ja pikapeale alalised elupaigad.

Pöördeliseks sündmuseks Tallinna arengus oli raudtee rajamine. 1870. aastal ehitati Tallinnasse raudteesõlm koos haruteedega. Peterburi viiv laiarööpmeline raudteeharu rajati poolkaares läbi Kristiine heinamaa. Raudteeringist kesklinna poole jäävale heinamaa-osale hakkaski 1873. aastast tekkima praegune Uue Maailma asum. Esimesed selle piirkonna korterite üürnikud olid seotud raudteega.

1878. aastal tükeldas oma krundi  ja rajas terve tänavatevõrgu selle ala üks suurem maaomanik Adolf Johann Rulcovius. Seda uut asustatud ala Pärnu maantee ääres hakati siinkandis asunud populaarse Ameerika-nimelise trahteri järgi linna irvhammaste poolt hüüdma Uus Maailmaks (Neue-Welt). Pikapeale kinnistus see tänavanimena ja hiljem ka kogu piirkonna ametliku nimena.

Uus Maailma asumi kujunemisele sai oluliseks sündmuseks a/s A.M. Lutheri Vineeri- ja Mööblikombinaadi asutamine Pärnu maantee äärde 1883. aastal. Tekkis suur nõudlus elamispinna, aga eelkõige üürikorterite järele ettevõtte läheduses. Teisele poole Pärnu maanteed jääv peaaegu hoonestamata Uus-Maailma maa-ala sobis ideaalselt üürimajade ehitamiseks. Elamuehitus sai Uus Maailma asumis suurema hoo sisse 1890.aastatel. Tsaariaja lõpuks kujunes tervikuna välja kaks peamist hoonestusala: esiteks Pärnu maantee serv, Luha tänava Pärnu maantee poolne ots ja Uus-Maailma tänav, kus praeguseks on alles vaid mõni vana puumaja; teise tihedamalt täis ehitatud ala moodustasid kaks olulist peatelge, Väike-Ameerika tänav ja Koidu tänav. Viimati nimetatud tänavate ääres on tsaariaegne, peamiselt Lenderi maja tüüpi tööliselamutest koosnev hoonestus suures osas alles siiani.

I Maailmasõja ajal ja Eesti vabariigi algaastatel 1918-1922 aastal seiskus Tallinnas ehitustegevus peaaegu täielikult. 1923. aastal algas uushoonestuses järsk elavnemine. Sellest aastast kasvas asustus Endla, Koidu ja Väike-Ameerika tänava vahel märgatavalt. Ehitati välja Aasa, Komeedi, Saturni ja Videviku tänava piirkonna hoonestus. Ka 1930. aastaid iseloomustab hoogne ehitustegevus Uus Maailmas, hoonestus tihenes, varasemad väga suured krundid jagati ja augud tänavafrondis ehitati täis.  Statistika järgi ehitati ajavahemikus 1918-39  IV linnajaos (Pärnu maantee eeslinn, kuhu kuulus lisaks Uuele Maailmale ka  osaTõnismäe piirkonnast ja Kitseküla asum) 810 elamut. Ka eestiaegses hoonestuses domineerivad puitmajad. Lisaks kivitrepikojaga Tallinna majadele, mida siin väga palju leidub, väärivad Uue Maailma asumis tähelepanu 2-3 korteriga 1920. aastate ja 30. aastate alguse väikemajad, millest päris paljud (näiteks Aasa 6, Saturni 13, Koidu 73 ja 78) on tunnistatud ka arhitektuurimälestiseks.

Uue Maailma piirkonnas on ajaloolised majad ja tänavatevõrk paremini säilinud raudteepoolses osas, seevastu  Suur-Ameerika ja Kesk-Ameerika tänavate vana hoonestus hävis valdavalt 1944. aasta 9. märtsi pommirünnaku ajal. Nõukogudeagsest kihistusest väärib tähelepanu Videviku, Kristiina, Luha ja Koidu tänavate vahele jääv terviklik stalinistlik kvartal, kus tollele perioodile omaselt dekoreeritud suured kivist kortermajad on grupeeritud avarate haljastatud ühisõuede ümber. Stalinistliku klassitsismi ajastule omast ansamblilisuse taotlust kajastavad esinduslikud peegelsümmeetrilised majadepaarikud Väike-Ameerika 8 ja 19 ning Suur-Ameerika 22 ja 35. Piirkonnas on ka paar hruštšovka tüüpi elamut.

Viimati muudetud: 24.10.2018