Veerenni

Piirkonna vanimaks tänavaks on 1345. aastal rajatud Tallinna joogiveekanali äärde kujunenud Veerenni tänav. Püsiv hoonestus sellesse piirkonda tekkis alles 1870. aastatel. Siin on tegemist ühe esimese piirkonnaga, mis 1920. aastatel tervikliku planeeringu osaliseks sai. Asumi omapära määravad mitmed 1920. aastate I poolel riikliku ehituslaenuga püstitatud ansamblid. Sellel perioodil  jaotati kogu Veerenni tänava ja Kalmistu tee vaheline ala väikeste ehituskruntidega täisnurkseteks kvartaliteks. Suur hulk vabalt asetsevaid 1-2 korruselisi maju, sageli ees- ja viljapuuaedadega, annavad piirkonnale eramurajooni ilme. 1920. aastate I poolel rajati praegusele Õpetajate tänavale ehitusühing “Õpetajate Kodu”. Selle lähedale rajati teisigi ehitusühinguid, mistõttu linnaosa kandis algstaadiumis mitteametlikult “Võlaküla” nime. Arhitektuuriliselt huvipakkuvaim on Vaikse tänava umbsopp (1924-1925), mille E. Habermanni projekteeritud kaksikmaja koos sümmeetrilise paigutusega eramutega. Erilise pärlina paistab silma Herne tänava ääres asetsev Keskhaigla töötajate elamute grupp (1925), kus H. Johansoni projekteeritud kolmest majast koosnev ansambel paistab veel tänagi silma terviklikkuse ja kvaliteediga.  Reaalset alternatiivi paljukasutatud Tallinna elamule püüab pakkuda E. Habermann oma neljakorteriliste majadega Veerenni ja Õilme tänavatel (1924). Kogu piirkonna aktsendiks on kvartali keskel paiknev park, mis lubab suurel osal elanikest nautida pargivaadet koduaknast. Alal tervikuna  on silmatorkavalt rikkalik haljastus, olles nii saavutanud omaaegse linnaarhitekti E. Habermanni poolt soovitud aedlinliku ilme. Piirkonna suurim pluss on sõjajärgsete ehitiste puudumine, mistõttu kogu ala on säilitanud oma algse planeerimis-ehitusaegse ilme ja mõjub erakordselt terviklikuna. 

Viimati muudetud: 24.10.2018