Mardid ja Kadrid

Räägitakse, et mardijooks on väga vana rahvusvaheline komme, mis pärineb keskaegsest andide korjamisest kloostritele. Keskaja lõpul tuli see komme sakslaste kaudu ka Eestisse.

Mardisandid käisid perest perre mardilaupäeval, mis on üks õhtu enne mardipäeva. Oldi riietatud tumedasse. Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Mardiisa ja -ema pidid olema hea lauluoskusega ja sõnaosavad.

Ka kadripäeva pühitsemise juured ulatuvad kaugele ajalukku. Meie esiisad ja -emad pühitsesid oma karjakaitsja haldja Kadri austamiseks kadripäeva.

Kadrid tõid karjaõnne. Kadripäeval oli keelatud igasugune villaga seotud töö – ketramine, kudumine, nõelumine, sest arvati, et nii võib lammastele kahju teha.

Kadripäeva eelõhtul käisid ringi kadrisandid, kelleks olid külanoored, nii tüdrukud kui ka poisid. Kadrid olid riietatud heledatesse naisterõivastesse. Tuppa saamiseks tuli ukse taga määgida või laulda. Toas lauldi, küsiti mõistatusi, tantsiti, mängiti mänge. Põrandale visati ube või herneid.