25.03.2022

25. märtsil on paastumaarjapäev

Paastumaarjapäev on iidne kevadpüha, mis oli veel XX sajandil suuresti unustuse hõlma vajunud. Täna aga tähistatakse seda 25. märtsil üle-eestiliselt.

Neitsi Maarja.jpgSee on peamiselt naiste püha, naiste omavaheline kokkusaamine. Seetõttu osalevad maarjapäeva tähistamisel ainult naised. Kaasas võivad olla ka tüdrukud. Tähistamise sisu seondub eelkõige naise, (vana)ema ja abikaasa rollidega. See on naiste pidu naiste keskel.

 Ajalooliselt on maarjapäeva tunnuseks olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põskedele. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naiste pühadel, nii pidid ka maarjapäeval naiste peole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid. Külla minnes tuli puna kaasa võtta.

Kirikukalendris tähistatakse Maarja paastumispüha, millega ta alustas pärast seda, kui peaingel Gaabriel teatas talle lapsest. Püha on tähistatud endistviisi ka pärast reformatsiooni ning Maarja-kultuse juurde kuulunud kujude ja altarite hävitamist. (BERTA Eesti Rahvakalendri Tähtpäevade Andmebaas)
Maarjapäeva tähistamise muutusi pole lähemalt uuritud. Eenok Haamer väidab oma magistritöös, et maarjapäev võis olla kunagi maarahva tähtsaim – maaema püha, mis aja jooksul on tahaplaanile jäänud ning unustuse hõlma vajunud.

1995. aastal Ene Lukka-Jegikjani eestvedamisel algatatud paastumaarjapäeva kombestikku tutvustavad ettevõtmised on laienenud üle Eesti. Alates 1997. aastast on selle päeva tähistamine TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia huvijuhtide, kultuurikorraldajate Pärimuskombestiku ainekavas.

25. märts on eestlaste ajaloos seotud ka äärmiselt traagilise sündmusega, mida nimetatakse märtsiküüditamiseks.Märtsiküüditamine 1949 25.03..jpg

Märtsiküüditamist viidi ellu NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1949. aasta määruse nr 390-138ss alusel, mille kohaselt tuli küüditada kolmest Balti riigist kokku 87 000 inimest (nende seas vanurid ja lapsed), keda tembeldati "kulakuteks", "bandiitideks", "natsionalistideks" jne. Eestist küüditati märtsis 1949 üle 20 000 inimese. 

Eestist teele läinud 19 loomavagunitest koosnevat ešeloni suunati Omski, Novosibirski, Irkutski oblastisse ja Krasnojarski kraisse. Mõned rühmad paigutati ümber ka Kemerovo, Karaganda, Tomski, Magadani oblastisse, Habarovski kraisse ja Komi ANSV-sse. Esialgu plaaniti osa saata Jakuutia ANSV-sse, ent halbade transpordiolude tõttu sellest loobuti, kuigi eestlasi sinnakanti sattus.

Baltikumist tervikuna viidi kõige enam küüditatuid Irkutski ja Omski oblastisse, kuhu Eestist suunati neli ešeloni Võru-, Valga-, Tartu- ja Viljandimaalt. Rohkem eestlasi oli koos Novosibirski oblastis (üheksa ešeloni) ja Krasnojarski krais (kuus ešeloni). Siinkohal tuleb arvestada ka hilisemate asukohamuutuste ja ümberpaigutamistega, ent dokumentides kajastuvad need andmed üsna kaootiliselt.

Küüditatuid jaotati Siberis nagu orjaturul

Mahalaadimisel andis ešeloniülem küüditatud üle kohalike komisjonide esindajatele, järgnenud laialijagamist nimetas rahvas orjaturuks. Sõjaväelaste ja ametnike kõrval oli saabunuid uudistama tulnud igasugu inimesi, ka neid, kes tulijate asju endale himustasid. Üsna mitmed on tunnistanud, et nende asjad läksid teekonnal või ümberlaadimisel kaduma.

Taas korrati väljasaadetutele, et nad on Siberisse mõistetud eluks ajaks ning põgenemise korral ootab neid 20-aastane karistus, pärast mida viiakse nad samasse rajooni tagasi. Igaveseks ajaks väljasaatmise alus kehtestati NSV Liidu ÜN Presiidiumi seadlusega 26. novembrist 1948.

Selle põhjal sai teatud väljasaadetuid väljasaatmiskohtades hoida igavesti, ilma õiguseta oma endistesse elukohtadesse tagasi pöörduda. Põgenemise või sellele kaasaaitamise korral tuli isik kriminaalvastutusele võtta Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 82 alusel. Põgenemise eest tuli karistada 20 sunnitööaastaga, ent hiljem rakendati ka mõneti leebemat karistusmäära – 10 aastat vabadusekaotust.

Sellel aastal möödub eestlaste märtsiküüditamisest 73 aastat, aga küüditajate õigusjärglased tegutsevad jälle. Seekord on eesmärk hävitada ukrainlased, kes on Venemaa võimude poolt kuulutatud natsideks, bandiitideks ja fašistideks, et õigustada Venemaa agressiooni Ukrainasse. Ukraina rahvast hävitatakse füüsiliselt pommide ja rakettidega, sunnitakse naisi ja lapsi sõja eest oma kodumaalt pagema, küüditatakse Venemaale.

Ma tahaksin kodus olla