03.10.2021

Keelte ja kultuuri suuna õppereis „Peipsiveere vene vanausuliste kultuur“

1. oktoobril kell 8.00 startis bussitäis 10KK, 11KK ja 12KK õpilasi koos klassijuhatajate Mari Mehtälä, Hilje Maripuu ja Kairi Salu ning kultuurilooõpetaja Jaan Õispuuga Ida-Eestisse tutvuma Peipsiveere kultuurivaatamisväärsustega. Saime kaasa häid reisisoove meie valvurilt Liisalt ja söökla peakokalt, kes, nagu selgus, on Peipsiveerest pärit.

Tallinnast väljasõidul jaotati laiali küsimustik, mille vastused said õpilased päeva jooksul kultuurilooõpetaja jutu põhjal. Esimene küsimus ja vastus olid näiteks seotud Piibe maantee ajaloo ja nime päritoluga.

Hõredalt asustatud Peipsiveer ja selle lähiümbrus  olid kunagi asustatud meie    keelesugulaste vadjalastega, 17. sajandi lõpus leidsid Peipsi rannikult endale kodupaiga vene vanausulised.  Nüüdseks on Peipsiveer juba üle kolmesaja aasta olnud eestlaste ja venelaste keele ja kultuuri tiheda lõimumise alaks: siinsete vanausuliste vene keeles on eestipärasusi ja eestlaste keelepruugis venepärasusi.

Peipsi rannik ja selle lähialad on seotud Kalevipoja-lugude ning luuletajate Juhan ja Jakob Liivi, Gustav Suitsu ja  Anna Haavaga, ent nendega seotud muuseumide külastamine jääb mõne järgmise reisi kavva. See ei takistanud aga infojagamist bussisõidu ajal.

Reisikava oli koostatud arvestusega, et viibiksime rohkem  looduses ja vähem siseruumides. Esimene peatus – sellele eelnes siiski ka üks jalasirutus- ja kohvipaus -Laiuse ordulinnu varemetes pakkus selleks suurepärase võimaluse. Ordulinnus etendas tähtsat rolli 16. sajandil Liivi sõjas ja 18. sajandi alguses Põhjasõjas. 1700/1701 talvitus siin Rootsi kuningas Karl XII. Põhjasõja ajast seisab ordulinnus varemeis. Viimase sajandi jooksul on varemeid korduvalt konserveeritud. Laiuse on tuntud ka oma kunagise mustlaskogukonna poolest: tsaarivõimud koondasid 1841. aastal Laiuse kihelkonda  sunniviisiliselt kubermangus ringi liikuvad mustlased, kellest osa aastakümnete jooksul eestlastega segunes. Tsaariaja lõpuks oli neid järel umbes 270, II maailmasõja alguses 60. Laiuse mustlaste kogukond lakkas olemast II maailmasõja ajal, kui Saksa võimud nad tapsid. Ellu olevat jäänud üks mustlane, seda tänu keeleteadlasele, Laiuse mustlaste keele uurijale ja oskajale Paul Aristele.

Torma on seotud baltisakslasest arsti ja folkloristi Georg Julius von Schultz-Bertrami, rahvusliku liikumise tegelase Carl Robert Jakobsoni ja keeleteadlase Paul Aristega. Schultz-Bertrami eestvedamisel ja rahadega hangiti 1848. aastal Torma talupoegadele Saksamaalt puhkpillid, nii et 1869. aasta Tartu laulupeoks oli siinsel puhkpilliorkestril seljataga juba rohkem kui kakskümmend tegevusaastat.

Mustvees imetlesime tüünet Peipsi järve. Mustvee on koht, kus asetsevad kõrvuti vanausuliste palvelad, vene õigeusu kirik ja luteri kirik. Mustveest jätkame teekonda Alatskivile, kus käime kalmistul Juhan Liivi ja Tõnis Laksi haual. Vaatame bussiaknast ka kümme aastat tagasi restaureeritud Alatskivi lossi.

Kolkja on üks vene vanausuliste kultuurikeskusi. Tänavu suvel mängiti siin Vahur Afanasjevi romaani „Serafima ja Bogdan“ dramatiseeringut“, mis tõi külla üle Eesti palju rahvast. Tuleval suvel jätkab trupp etendustega.

Kes on vene vanausulised? 1652. aastal sai Venemaa kõrgeimaks vaimulikuks ehk patriarhiks mordva päritolu Nikita Minov (patriarhina Nikon), kes alustas kirikureformi nagu seda oli 16. sajandil Lääne-Euroopas teinud Martin Luther. Kes reformidega ei nõustunud, pandi kirikuvande alla. Neid hakati kutsuma vanausulisteks ja raskolnikuteks ehk lõhestajateks. Vanausulised põgenesid vene riigi tollastele äärealadele või välismaale. Rootsi võimu all elanud Eesti oli põgenevatele vanausulistele tollal ka välismaa. Nii tekkiski Peipsiveere vanausuliste kogukond, kel on väga arhailised tavad ja uskki erineb palju vene õigeusust. Vanausuliste kommetest ja elamust saime ülevaate Kolkja vanausuliste muuseumis. Kalapüügi kõrval on siinsetele elanikele tähtis elatise teenimise allikas olnud sibulakasvatus. Kostja Sibulatalus tutvusime põhjalikult Peipsi ökosüsteemi, mullastiku ja sibulakasvatuse nippidega. Saime ökoloogiamagister Konstantin Avvolt teada, et ühe sibula kasvatamine võtab kõigi oma etappidega aega koguni neli aastat. Saime maitsta värskeid sibulapirukaid.

Oli aeg suunduda Palamuse ehk kirjandusliku Paunvere poole. Sõitsime mööda Kääpa jõest, kuid Kalevipoja mõõka leidmata-nägemata jätkasime teekonda. Palamuse Oskar Lutsu kihekonnakoolimuuseumi külastus koosnes kahest programmist: esmalt tutvusime giidi juhendamisel „Paunvere filmiradadega“ ja seejärel muuseumi uue interaktiivse ekspositsiooniga, mille põhjal täitsid õpilased töölehe. Tööleht täidetud, sai ka päeva programm läbi.

Õpilased fotografeerisid end igas reisisihtkohas. Fotograafideks olid ka klassijuhatajad.

Fotol hetk „Kevade“ klassitoast.

Tallinna tuled tervitasid meid üheksa paiku õhtul.

 

Jaan Õispuu,

kultuurilooõpetaja