Tallinna Lehola Lasteaia Pöialpoiste rühma 6-7 aastased lapsed said teada rõõmsa uudise- Lehola Keskkonnahariduskeskuse poolt pakutud õppekäigule Tudu Järvesoo õpperajale saavad minna just Pöialpoiste rühma lapsed. Õpperada asub Lääne-Virumaal, Peipsi põhjaranniku puhkealal. Sõitu rahastas SA Eestimaa Looduse Fond, Taru Ülikool ja MTÜ Arheovisioon projektis „ Soode kaitse ja taastamine“.

Eelnevalt tutvusid lapsed lasteaias õpperaja teemaga ja said teada, et soid tuleb taastada oluliste ning  eriliste taime- ja loomaliikide elupaikade seisundite parandamiseks.  Lastel  avaneski nüüd võimalus „päris“ sooga tuttavaks saada matkates mööda õpperada.

Tudu Järvesoo õpperajale jõudes võttis  lapsi ja õpetajaid  vastu  paks udu,  väga kaugele ette ei näinudki. Matkajuht viis läbi  lastega tutvumismängu, mille kaudu  sai teada laste nimed. Samuti ka  seda,  kas lapsed on varem soodes üldse käinud ja kui on siis, mida nad seal teinud on.

Edasi matkati mööda 1,5 m laiust laudteed. Peatuste ajal räägiti  taimedest, mis soodes kasvavad ja kinnistamiseks mängiti  kõndides “Ussi telefoni” mängu. Lapsed said teada,  soid  kuivatati vanasti selleks, et  neid muuta  põllumajandusmaaks.   Kahjuks on  tänapäeval  soid vähe alles jäänud , kadunud on sootaimed ja loomad/linnud  ning nüüd tuleks neid taastama hakata.

Õpperajal olles tutvustas matkajuht lastele, et on olemas erinevaid soo tüüpe: siirdesoo, madalsoo ja kõrgsoo. Lapsed said teada, et inimesele on kuivendamata soo hea marjaala ja eriline puhkekoht,  sest sealt saab leida ka söödavat, näiteks jõhvikaid ja seeni.  Mööda õpperada jõuti Tudu metsaonni, mis asus sügaval Alutaguse metsas maaliliselt kauni Tudu rabajärve kaldal. Parklast onnini oli tee pikkus umbes 700 meetrit.  Onnis ootas lapsi soe supp, millest mitte keegi ära ei öelnud.

Nagu lapsed peale matka kokkuvõtvalt ütlesid: “Onn jäi kõige enam meelde, kuna peale õues kõndimist maitses toit eriti hästi”.

Loodetavasti jäi lastele ikka palju muudki meelde, sest huvi  õpperajal nähtu vastu oli suur.

Matkajuht tuletas lastele meelde, kuidas metsas tuleb käituda:  “Alati tuleb oma prügi metsast ise kaasa viia ja kui näed looduses prügi vedelemas, siis võimalusel haara see endaga kaasa”.  Üsna varsti rakendus see meeldetuletus ka praktikas. Matkarajalt leiti sinine mask ja pisteti kilekotti, et sobivas kohas prügikasti visata. 

Rajal olid ka istumiskohad, kus sai lugeda infot soode kohta, õppetekstid olid illustreeritud väga lastepäraselt ja lugema kutsuvalt. Istumiskohas istudes mängiti  ka loodushäälte kuulamise mängu. Lapsed pidid kuulama silmad kinni looduse hääli ja pärast rääkima, mida nad kuulsid.

Tagasi liikudes kadus ka udu ja välja tuli hoopis päike. Matkast jäi kõigile väga positiivne mälestus ja lapsed juba ootavad, et saaks jälle matkama sõita.

Õpperajal käisid lastega

Tallinna Lehola Lasteaia  õpetajad Marge Matsin, Ülle Roosve ja  Anna-Mari Ainjärv

Infokillud pani kokku õppealajuhataja Siret Vaarpu

Allikas: Tallinna Lehola Lasteaed