12.06.2018

Oravakeste hoolivus

 Tulenevalt sellest, et meie lapsed on suhteliselt erinevas arengujärgus ning mitu on ka neid, kelle emakeel ei ole eesti keel, siis võivad Oravakeste õpetajad julgelt öelda, et nende lapsed on oma südame suurusega ületanud igasugused piirid. Igapäevaelus on tunda, kuidas meie rühm hoiab ühte – nii laste kui ka vanemate poolelt. Rutiiniks on saanud endast väiksemate ja aeglasemate aitamine ilma, et keegi oleks abi palunud või suunanud. Uskumatuna näib, et kolme-neljased mõistavad üksteist vahel isegi poolelt sõnalt.

 Meie meeskonna ja laste vanemate ühiseks eesmärgiks sai juba sõimes, et vägivallal ei ole meie rühmas kohta ning tänasel päeval võime rahuliku südamega seda ka kinnitada – jah, see eesmärk sai täidetud. Kindlasti on lastel paremaid ja halvemaid päevi, kuid üldiselt hoolivad lapsed üksteisest niivõrd, et ükski laps kätega ei räägi.

 Lõppeval õppeaastal käisime oma eesmärkide toetamiseks ka Miia Milla muuseumitunnis „Sõpra märgates“, kus lapsed õppisid töötama üksteisega kõrvuti ja eelkõige teineteist märkama. Meie suurimaks ülesandeks sellel aastal on olnud pidev laste julgustamine minna teist last lohutama, oma probleeme ise lahendama ja üksteist sallima.

 Oravakeste  õpetajad võivad julgelt öelda, et nende eesmärke ja tööd on alati toetanud nende lapsevanemad, kes on alati olemas, kui midagi on vaja ja hoolivad meie tööst niivõrd, et oleme suutnud luua turvalise ja usaldava keskkonna enda lastele ja endile.

Vaata pilte: