09.04.2018

Täiskasvanute gümnaasiumite juhid ja õpetajad käisid õppereisil Taanis

3.- 6.aprillini viibisid Eesti täiskasvanute gümnaasiumite juhid ja õpetajad õppereisil Taani Kuningriigis, seal hulgas ka tallinlased.

Taanis elavad ÜRO raporti järgi kõige õnnelikumad inimesed Euroopas, seda vaatamata  ligikaudu 3000 km2 võrra väiksemale pindalale ja 5-6 korda suuremale inimeste arvule kui Eestis. Seetõttu pakkus nende hariduskorraldus eestlastele sügavat huvi.

Taani haridussüsteemist rääkis taani ja norra keele õpetaja Lea Reitel Høyer, kes oli ka Eesti delegatsiooni giidiks Kopenhaagenis. 

Taanis lähevad lapsed kooli 6-aastaselt. Kodu roll on taanlaste jaoks palju tähtsam kui Eestis, näiteks kuni 11. eluaastani ei tohi lapsi üksi koju jätta. 

Õpetajatel on pikad tööpäevad ja töö on pingeline. Erinevalt Eestist vahetavad nad tihti töökohti. Enamasti üle viie aasta ühes kohas ei töötata, sest õpetajaamet on raske ja õpilaste tase väga erinev. Ametühingud on toeks uute töökohtade leidmisel ja palgataseme säilimisel. Viimane on riigi keskmisest kõrgem. Samas – kui on vaba mõni õpetaja töökoht 200 kilomeetri raadiuses, peab õpetaja selle vastu võtma või elukutset vahetama. 

Õppekäigul külastati kahte kooli. Esimene oli nn produktsioonikool Den økologiske produktionsskole (http://www.ecopro.dk). Seal õppisid 15-26aastased noored, kes olid põhikoolist või gümnaasiumist välja langenud kas madala enesehinnangu või motivatsioonipuuduse tõttu. Sellesse kooli suunas neid riikliku omavalitsuse nõustaja. Selliseid vaheastmekoole on Taanis 80, neis õpib umbes 6000 noort.

Külastatud koolis saavad õppijad ise valida, missuguse projektiga nad liituvad, õpitakse palju eluks vajalikke oskusi. Eestlastele tutvustati heategevusprojekti, kus noored tegelesid meediaga, õppisid looma plakateid ja üleskutseid, mida tuli ise ka jagada. Nad näitasid videofilmi Palestiina pagulaslaagrist, mida nad projekti käigus külastasid. Nüüd olid nad kogumas raha, et aidata palestiina noortel avada laagris oma meediakeskus. Õpetajate eestvedamisel viivad õpilased projekti algusest lõpuni läbi ise. Nii õpitakse end rohkem tundma, paraneb eneseusk ja kasvab julgus edasi minna.

Õpperuumid olid koolis väikesed ja tagasihoidlikud. Üle tänava asus puutöökoda, kus puutööõpetajal käis abiks kaks korda nädalas paar õpipoissi. Need õpilased soovisid puutööd edasi õppida ja oma kogemuse tõttu võisid nad juba mõnes firmas töötada. Eriti uhked oldi selle üle, kui neilt telliti õpilaste disainitud lillekaste või toole. Iga õpilasega kaasnes koolile teatud summa ja nende tegevusi jälgisid nõustajad.   

Teisena külastati täiskasvanute koolituskeskust HF & VUC København Syd (www.kbhsyd.dk), kus õppis lisaks taani noortele ka palju sisserändajaid. Õpilased said valida kas ühe-, pooleteise- või kolmeaastase õppemooduli. Esmalt kohtusid nad õppenõustajaga ja panid paika oma taseme ning plaanid. Lühem õppeaeg oli tasuline, pikem ehk täisgümnaasium tasuta. Need, kes õppima asusid, hakkasid kohe riigi poolt õppetoetust saama. Õpilaste arvu kasvades võetakse tööle uusi õpetajaid. Ruumipuudust aitas leevendada vaguntüüpi majakeste üürimine ehk väliklassid. 

Peale koolide külastamist oli eestlastel aega tutvuda Kopenhaageni kuningliku raamatukoguga,  jalutada vanalinnas, uudistada Cristiansborgi paleed, Amalienborgi (kuninga)lossi, Raekoda jm.

 

Robert Ossipov, Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumi direktor