21.12.2020

Tallinna Rännaku Lasteaia jõuluprojekt

Kahjuks võib öelda, et isegi meie õnneks, on ajad praegu ülimalt keerulised ja isegi kurvad. Koroona on võtnud lasteaedadelt tavapärased jõulupeod, kus lapsed esinevad ja emad -isad plaksutavad. On suur muutuste aeg, kus tuleb teha muudatusi. Seega tuli ka meil mõelda kõik tavapärane ümber ja teha midagi täiesti uut! Nii saigi mõeldud-tehtud! Kuidas see kõik teoks sai, kohe lähemalt!

Esiteks! Pidu toimub õues ja ilma vanemateta, aga kus siis täpsemalt? Mõttelõng hakkas veerema. Meil on ju hoovis väike, armas puidust majake, mis seisab aastaid nukralt ja ootab lapsi külla. Seni sai hoitud seal kraami, mida võis hooajati vaja minna. Ideed hakkasid peas võimust võtma ja trügisid lausa unenägudesse ning tuli mõte, miks mitte proovida kätt ja isegi silma. Kui meie armas ideede generaator, direktor Pille, pakkus välja idee, et miks me ei võiks tellida puud ja laduda need riita, siis tundus see juba nii mõnusalt maalähedane. Ja miks ka mitte, sest Mereääre rühma poisid olid just kätt harjutanud puude ladumises, mis tuulemurd meile hoovile jättis ja üks vanaisa parajaks saagis. Vanaisa oligi see, kes poisse õpetas kuidas õieti laduma peab ja muuseas töö kõrvalt  jutustas, millisest puust saab kõige parema vibu teha. Jutt jõudis isadeni ja peagi olid vibud valmis. Üks tore seik siia, kuidas üks ema tänas meid, et läbi vibu meisterdamise sai nende perekond mõnusa päeva metsas veeta.

Niisiis! Jõuluvana toa sisustamisel oli vaja teada saada ka laste mõtteid ja nägemusi. Andsin lastele paberid ja lasin laste loovusel lennata. Kõige enam jäi silma kamin, kiiktool, kus jõuluvana mõnusalt kinke jagab, siis kuusk ja igasugu tulekesi. Puuriidast ei osanud nad unistada, sest tavaliselt asub puuriit õues. Lapsed annavad tohutult inspiratsiooni ja nende soovid on au sees. Pidu on ju mõeldud eelkõige neile. Mõned päevad hiljem, isegi mitte otseselt mõeldes majakesele, nägin internetis kaminat. Täpselt see kamin, mis olin vaimusilmas ette kujutanud, rotangist. Tundsin, et peame selle saama, maksku, mis maksab ja me saime. See oli nagu päris! Sellist olen näinud välismaa filmides ainult.

Pisut ka endast. Kuna ise taastan Saaremaal üht vana talu ja veedan palju aega looduses, siis minu soov oli tuua kasvõi killuke loodust siia Nõmme kaskede alla. Palju kõneletakse hetkel maale kolimisest, juurte otsimisest, siis peaks ju andma üks armas ja hubane nurgake ettekujutuse linnalastele, millised võiksid olla jõulud ilma kulla-karrata.

Niisiis, puuriit ja kamin olid olemas. Mida siis seintele, mis saab külmast betoonpõrandast? Kas meie unistused oleks üldse teostatavad? Olen seda meelt, et tuleb oma mõtetest rääkida ja kõik saab teoks ja nii see läkski. Üks tore lapsevanem organiseeris Hiiumaalt põrandale põhupallid, tegi makrameest kaunistusi jne. Tuba muutus päev-päevalt hubasemaks.

Olen tänulik, et meil on sellised poed nagu “Sõbralt sõbrale” ja “Taaskasutuskeskus”, kus on pärit palju vidinaid, mida mujalt ei leiaks ja mis tekitavad vana hõngu.

Põhimõte oli kasutada nii palju oma hoovi materjali kui võimalik. Suurimaks rõõmuks osutus see kui laps tuleb oksakesega ja ütleb, et näe, meil on seda sinna majja vaja. Ta näeb, et ei pea teist last sellega torkima vaid seda võib kasutada teiseks otstarbeks. Pean seda suurimaks töövõiduks, näha asju. Meisterdasime luua mahakukkunud okstest, tegime küünlaümbriseid okstest, redeli päkapikkudele jne. Leidsime päevi näinud linnumaja, mille asetasime kamina kõrvale, puuriida kohale.

Rühmas tekkis tõsine päkkapikkude käsitööring. Käiku läksid puuseibid, pilliroog jne.

Ootame veel kiiktooli ja põrandalampi ja meiepoolest võib jõuluvana juba tulla. Hirmutab vaid see, et talle võib seal väga meeldima hakata ja ta ei taha Lapimaale tagasi minna! Lapsed rõõmustaks muidugi!