Tallinna Haridusamet koos haridusasutustega andis juba kümnendat korda välja pealinna hariduselu tippsündmusi kajastava aastaraamatu. Eesti Vabariigi juubeliaastat kajastav raamat kannab pealkirja „Jätist ätini ja sajaga edasi“.

Raamat on kokku pandud arvukatest lugudest ja illustreeritud rohkete fotodega, mida on saatnud suur hulk kaasautoreid. Pealkiri „Jätist ätini ja sajaga edasi“ näitab saja aasta möödumist Eesti hariduses ning vihjab, et see on vaid üks etapp lõputus ajavoolus, mis üha kiiremaks näib muutuvat.

„Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ – neid sõnu Oskar Lutsu „Kevadest“ teab igaüks, kes oma koolihariduse Maarjamaal on omandanud. Küllap mäletavad kõik üsna hästi ka Joosep Tootsi vempe, teiste hulgas sedagi, kuidas tänu tema askeldustele vana vene tähestiku jätt kurikuulsaks sai. 

Jätti (Ѣ) kasutati Venemaal kuni õigekirja reformini aastal 1918, kuigi juba 19. sajandi lõpuks hääldati seda enamjaolt samamoodi nagu e-d. Mõnes teises riigis kasutati jätti esialgu edasi, sealhulgas ka Eesti venekeelses kirjanduses ja ajakirjanduses. Seega võib arvata, et ka Eesti iseseisvuse algusaegsed koolipoisid võisid jätiga kompromissituid lahinguid pidada.

Saja aastaga on mõndagi muutunud. Tahvlist ja krihvlist on saanud pihuarvuti ja nutipliiats ning jäti asemel tuleb õppida hoopis programmeerimiseks vajalikke sümboleid. Kirjad, mida vanasti tuli päevade kaupa oodata, on nüüd vaid kliki kaugusel – lisame aadressile „äti“ ja hetke pärast on kiri juba saaja postkastis. Teisel kontinendil asuva pereliikme või sõbraga suhtlemiseks pole enam „ättigi“ vaja, piisab mõnest moodsast suhtluskeskkonnast. Õppida saavad tänapäeval kõik, kes vähegi soovivad, ja selleks ei pea ilmtingimata koolipinki nühkima. Ka köstrit pole enam kaardikepiga poisse nuhtlemas, vaid õpitakse õhinapõhiselt ja ise teada tahtes.

Selline on hariduselu aastal 2018, mil sajandijuubelit tähistavad Eesti Vabariik ja Tallinna Haridusamet ning mil möödus sada aastat alushariduse andmise algusest pealinnas.

Milline on elu aastal 2118, ei oska keegi täpselt ennustada ja kui oskakski, siis vaevalt teda usutaks. Küllap ei teadnud ka kirjanik Luts arvata, et sajandi pärast on jutud tema koolivendade ja -õdede juhtumistest sama populaarsed kui nende ilmumise aegu. Ning et lõbus lugu Kiire saapanööpide ja Tootsi kapsarauaga kvalifitseerub tulevikus koolikiusamise kategooriasse. Või et koolikiusamisest ei olegi veel lahti saadud. Ja et mudasõjale kirikumõisa poistega eelistab tänapäeva laps hoopis ninapidi nutitelefonis surfata.

Aga olgu, kuidas on, elu kulgeb ikka omasoodu ning aeg-ajalt on tore vanu aegu meenutada. Seda võimalust pakub „Jätist ätini…“ ka saja aasta pärast.

Ilmunud on ka e-raamat, kust saad otsida oma tuttavaid nimesid ja asutusi ning lugusid soovitud keskkonnas jagada.

Paberraamat aga küsi endale Tallinna Haridusametist, sest nii saad oma kodusesse raamaturiiulisse tükikese ajaloost.

Ja nüüd – sajaga edasi!
 

Leini Jürisaar, aastaraamatu toimetaja 

Tallinna Haridusamet (Estonia pst 5a, 3. korrus, avatud E 8.15-18.00, T-N 8.15-17.00, R 8.15-16.00)