05.03.2018

Vabariigi aastapäeva eel valisid Ristiku kooli õpilased oma lemmikõpetajaks Andres Halliku

Jaanuari ja veebruari jooksul viidi 4.-9. klasside õpilaste hulgas läbi hääletus, kus igaüks valis välja kolm enda lemmikõpetajat. Kõige enam hääli kogus meie eesti keele, kirjanduse, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Andres Hallik.

Andres Hallik asus Ristiku Põhikooli tööle 2011. aasta sügisel. Kokku on ta aga õpetajana töötanud kauem, kui enamik meie kooli õpilastest üldse elanud –  tervelt kuusteist aastat.

Küsisime õpetaja Hallikult mõned küsimused:

Ajalugu on õpilastele raske aine, sest vajab palju ettekujutusvõimet ja kaugeid aegu on tänapäevaga raske siduda, milleks on Sinu arust ajaloo õpetamine üldse vajalik?

Ajalugu – see on ju tõesti lugu minevikust, ent nii mõnigi kord näitab ka teed tulevikku. Vahepeale jääb olevik, mis köidab selle kõik ühte. Tuleb leida lihtsalt teemad, mis kõnetavad õpilasi, ning siduda need ainekavas ettenähtuga. Kui sedasi läheneda, siis polegi ajaloo õpetamine ega omandamine nõnda keeruline.

Juhan Liiv on öelnud järgmist: „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.“ See tõetruu mõte annab meile selge vastuse, miks on ajaloo õpetamine üldse vajalik.

Eriti tähtis on aga tunda oma maa ajalugu, sest ainult siis võime minna pea püsti, rõõmsalt ja julgelt edasi. Nii lausus kord ka õpetaja Laur Tootsile.

Sa õpetad lastele nii ajalugu kui eesti keelt. Kumb Sulle nendest ainetest oma kooliajal rohkem meeldis?

Enamik meie kooli õpilastest teavadki mind kui ajalooõpetajat. See on minu n-ö Ristiku Põhikooli identiteet. Samas olen kaua aega õpetanud ka eesti keelt ja kirjandust, lavastanud sealjuures eelmises töökohas näidendeid, osalenud õpilastega luule- ja proosavõistlustel.

Samas, juba siis, kui mina veel põhikoolis tarkusi omandasin, meeldis mulle ajalugu väga, hoolimata õpetaja rangusest. Oskas ta ju nii põnevalt lugusid vesta!

Oma emakeelt – eesti keelt – hindan ma samuti väga. See on meie rahvuslik uhkus. Lapsena pidi aga palju vihikusse kirjutama, vajadusel ka ümber kirjutama. Mis te arvate, kas see meeldis mulle?

Kui oli vaja kirjandit kirjutada, siis kuivasid mõtted kiiresti kokku. Esimesed kirjandid valmisidki pigem minu isa sulest. Lõpuks ometi sai ta kirjanduslikult särada!

Õnneks ei ole pidanud ma reegleid kunagi eriti õppima, sest head geenid on mulle andnud teatava keeletunnetuse.

Millega Sa teed oma tunnid huvitavaks?

Nagu ma ennist kirjutasin, tuleb leida mõni teema, mis noort kõnetab. Seda saab kasutada nii ajalootundides kui ka eesti keele ja kirjanduse õpetamisel.

Teine väga oluline nüanss on huumorimeele olemasolu. Nõnda saab minu tundides sageli nalja, mis vabastab õpilased pingest. Samas ei tähenda see, et me ainult naerame, hambad laiali. On ka õppetunde, kus käsitleme teemasid, millega kaasnevad pisarad.

Ja lõpuks, ajalugu võimaldab ju päevavalgele tuua palju põnevaid, skandaalseid lugusid. Need ei pruugi alati täiesti tõesed olla või on osaliselt faktipõhised, ent panevad õpilaste kõrvad vibreerima ja silmad särama.

Kuidas Sina tähistasid Eesti 100 tähtpäeva?

Selle võtavad kokku järgmised read:

Hommikul, kui heisat lipp,
algas maale sõidu trip.
Maal sai kuumaks köetud saun,
lahti pakit reisipaun.
Laual palju pidusööki,
omavahel väikest nööki.
Õhtul Kerstit telest vaatsin,
mõnda mõtet takka kiitsin.
Aga seda kätlemist
ma küll kaeda ei viitsinud.

Täname õpetaja Andrest huvitavate vastuste eest ja soovime talle palju õnne, edu ja kordaminekuid!