Vastlaarhivaal

„Vastla-arhivaalid”

 Vastlapäeva-nädalal, 3. märtsil, tutvustas Tallinna Linnaarhiiv Terevisiooni arhiiviminutites kaht vastlateemalist arhivaali 16. sajandi Tallinnast.

 Vastlapäev kuulub liikuvate kirikupühade tsüklisse. Vastlapäev võib liikuda umbes kuu aja piires 8. veebruarist kuni 7. märtsini. Kindel on aga nädalapäev ja kuu faas: vastlapäev nõuab noorkuud ja teisipäevast päeva seitse nädalat enne lihavõtteid.

 Eestikeelne vastlapäeva nimetus tuleb  alamsaksakeelset päritolu sõnast Fastelabend – paastu eelõhtu. Vastlapäevale järgneval päeval tuhkapäeval (nimetus tuleneb sel päeval tavaks olnud patustele tuha pähe raputamise riitusest) algas Suur Paast ehk Kristuse kannatusaeg. Sel ajal ei sööda loomseid toiduaineid ega kala, soovitav on pühenduda vaimsele tegevusele. Hiliskeskajal ja varauusajal oli vastlapäev kõikjal Euroopas suur pidu ja karneval (sõna „karneval” tähendab algselt „lihast loobumist” lad. carnisprivium, it. carnevale), sest enne pikka paastuaega taheti viimast korda korralikult süüa, juua ja pidutseda. Karneval oligi keskajal vastlate sünonüümiks. Vastla- ehk karnevalipidustused ületasid kestvuselt ja lõbustuste mitmekesisuselt kõiki teisi kirikukalendriga seotud pidustusi. Vastlad algasid nn väikese vastlapäevaga vastlapäeva eelse nädala neljapäeval. Suured vastlad algasid vastlapäeva eelsel pühapäeval ja kestsid vastlateisipäevani, mis tänapäeval on tuntud lihtsalt vastlapäevana.

 Tallinnas tähistasid vastlaid kõige suurejoonelisemalt kaupmehed – pidustusi korraldasid Tallinna Suurgild (kaupmeeste ühendus) ja Mustpeade vennaskond (vallaliste kaupmeeste ühendus). Need pidustused – nn vastlajoodud – kestsid 14–15 päeva.

 Mustpeade vennaskonna vendaderaamat 1500–1570

 

Mustpeade vennaskonna aastail 1500–1570 peetud vendaderaamatusse on muuhulgas eraldi sissekanded vennaskonna liikmete ametite ja ülesannete kohta vastlajootudel. Varaseim selline nimekiri on säilinud 1522. aastast. Selles on loetletud  ligi kakskümmend erinevat ametit ja ülesannet, mis olid tarvilikud vastlajootude tseremooniate läbiviimiseks. 

 Nimekirjas on näiteks:

-         trummilööjad vastlarongkäigu saatjaiks ja tantsuõhtule raekojas

-         ees- ja tagatantsijat tantsuõhtule raekojas

-         abielunaiste ja neidude tantsitajad

-         tõrvikutantsijad

-         joogikallajad abielunaiste ja neidude teenindamiseks

-         Niguliste ja Oleviste  kihelkonna naiste peole kutsujad

-         küünlajalgade kandjad

-         uksevahid

-         joogikannude valvajad ja joogikannude kandjad

-         neli puukandjat: nemad viisid jootude lõpul Mustpeade majast raekoja platsile  puu (kas küünlajalg või laasitud ja kooritud puu), mille ümber tantsiti ja mis (nii mõnedel andmetel) lõpuks  põlema pandi.

  Tallinna rae vastlakorraldus 3. veebruarist 1526 – vanim Tallinna vastlakorraldus.

 Vastlapäeva traditsioonidesse tõi muutuse reformatsioon. Luterlik kirik ei soosinud suurejoonelisi, toretsevaid ja pillavaid rahvapidustusi ning nii hakati ka vastlaid käsitama mittekristlikuna, paganlikuna. Kuna protestantlik kirik paastumise vabatahtlikuks, siis kadus ka vastlate pühitsemise algpõhjus – külluslik söömine, joomine ja pidutsemine enne paastu.

 Tallinna rae 1526. aasta vastlakorraldus kajastabki juba reformatsiooniga kaasnenud tõrjuvat suhtumist vastlapidustustesse. Korraldus keelab saabuvate vastlate ajal kõigil linnaelanikel – sakslastel ja mittesakslastel, noortel ja vanadel – karistuse ähvardusel tundmatuks tegeva riietusega või oma nägu varjava maskiga linnas ringi joosta või ratsutada. Ühtaegu võib keelust välja lugeda, et maskeerituna ringijooksmine oli tollal linnas vastlate ajal üldlevinud komme, ning et kuigi vastlapidustusi korraldas linna kaupmeeskond, haarasid need teisigi linnaelanike gruppe, sealhulgas eestlasi – tolleaegses kõnepruugis „mittesakslasi”.

 Muutunud oludest hoolimata jätkusid kaupmeeste vastlajoodud Tallinnas traditsioonilistena kuni Liivi sõjani. Vastlapidustustest Tallinnas ja teistes omaaegse Liivimaa linnades saab põhjalikumalt lugeda ajaloolase Anu Männi raamatust „Pidustused keskaegse Liivimaa linnades” (Tallinn, 2004). 

 

 

 

 

 

 

 

 

Viimati muudetud: 09.03.2006