14.05.2021

Teenekas õpetaja: mind nörritab valitsev arusaam, et vana õpetaja on koitanud kampsuniga poolearuline, kes ilmaasjadest midagi ei mõika

“Kes tahab õnnelikku elu, see hakkab eesti keele ja kirjanduse õpetajaks,” teatab 38 aastat Saksa gümnaasiumis õpetanud Anu Kušvid (60) ja räägib…

…kuidas teda nörritab arvamine, et kriisi ajal teevad lapsevanemad kogu töö ära ja õpetajad lesivad loorberitel.

Õpetaja elukutse ON ülev ja tore. Nutan harva, aga siis oli küll nutumaik suus, kui eelmisel kevadel lugesin ühe kooli­teemalise artikli alt kommentaari, et mille eest need pedagoogid küll palka saavad, kui kogu töö teevad ära lapsevanemad. Ma seisin keset kööki, nutuvõru suu ümber, sest just oli lõppenud 17tunnine tööpäev ekraani ees. Ja arvata, et distantsõppe ajal on õppekvaliteet langenud ning seepärast peaks aasta üldse vahele jätma ja uuesti alustama, on vale. Mina kui eesti keele ja kirjanduse õpetaja – mul on ka 9. ja 12. klass, kes lähevad eksamile – võin kinnitada sirge seljaga ja täie teadvuse juures olles, et lapsed ei ole rumalamaks jäänud, aga räägin ainult oma õppeaine seisukohast.

Traagiline on hoopis see, et koroona ajal on sotsiaalne suhtlus vähenenud, ma ei soovi, et lastest saaks tulevikus egomaniakid, kel on raske kollektiivis tegutseda. Ühestoimetamise kogemus saadakse klassivälisest tegevusest. Süda tõmbub valust kokku, kui aulast möödun. Seal peaks olema lapsed, kes vaimustusega etendusteks valmistuvad. Aga saal on tühi…

Muide, kriisi alguses leiutasin uue pedagoogilise võtte. Mõtlesin, et hinne ei tohiks olla kui tempel otsaees. Et said kolme ja oledki kolm. Sellest kolmest peakski kogu õppeprotsess pihta hakkama. Sai laps rahuldava hinde – saatsin talle meili tagasi, kirjutasin: tuleta palun meelde seda reeglit, millest rääkisime, andsin vihje. Rekord oli kaheksa edasi-tagasi saadetud meili, lõpptulemus oli aus viis. Olen kindel, et noor mäletab seda elu lõpuni.

Selle fenomeni ristisin hinde küpsetamiseks. Hinnete küpsetamine oleks ideaal, aga iga­päevaelu on teistsugune ega soodusta alati küpsetustegevust. Õpetan seitset eri klassi, igas klassis kaht eri ainet, ööpäevas on aga vaid 24 tundi.

…kuidas endiselt valitseb arusaam, et vana õpetaja tähendab koitanud kampsuniga poolearulist, kes ilmaasjadest midagi ei mõika.

Eesti koolides on palju eakaid õpetajaid. Ometi pole keegi selline, nagu kaunis Mirtel Pohla ühes Kanal 2 naljasarjas kujutas: üks hammas suus, seljas vana­moodne kollimantel. Otse vastu­pidi: ka eakad pedagoogid on targad, trendi­teadlikud ja uuendus­meelsed! Või võtkem “Õnne” seriaalis see kirjandus­õpetaja – joodik, allakäinud! No kuulge! Kirjutasin Andra Teedele: niigi ei tule kooli kirjandusõpetajaid, miks on saamatu alkohoolik just kirjandus­õpetaja, aga mitte trammi­juht või pankur? Andra vastas, et oi!, ta ei mõelnudki selle peale. Ja lubas, et Taivo muutub peagi õilsaks ja rohelise mõtteviisiga meheks. (Andraga saime muide kohe sõbraks, ta käis koolis esinemas, käisime tema juures Nõmmel klassile õunugi korjamas.)

Mul on siiras mure, et noored ei tule kooli õpetajaks. Ja selle olukorra parandamiseks on mul praktiline idee – pane kirja! Meil on 40aastaseidki õpetajaid, kes elavad üürikorteris, on üksik­emasid. Korterilaenu saamiseks sissemaksuks raha ei jätku. Võiks olla nii, et pangad õpetajatelt sissemaksu ei nõua, sest õpetajaks hakkavad ikka pühendunud ja ausad inimesed. See äkki aktiveeriks noori õpetajaks tulema?

See koroonaaeg… Elame ikka uskumatul ajal – mõtle, et ka 500 aasta pärast kujutatakse meie aega ajalooõpikutes! Minu põhimõte on, et soigumine ja hädaldamine elus ei aita, tuleb lähtuda antud ajahetke võimalustest ja edasi minna. Oleme tänulikud, et meil on võimalik tunde pidada online, kuigi mulle meeldib luua päris klassiruumis loomingulist ja reibast õpikeskkonda. Tuleb näha kõiges positiivset külge! Tegelikult tuleb õpetaja virtuaalselt ju koju diivani äärde ja õpetab, on individuaalse lähenemise võimalused. Igaühel on oma tempo ja rütm, sellega tuleb arvestada, ja nii saab lapsi paremini tundma õppida. Minu videotunnis on olnud näiteks meetrine püüton, papagoid ja mõned rotid, koertest-kassidest rääkimata. Klassikaaslasedki tutvuvad üksteisega paremini, vaevalt oleks õppur tulnud kooli, püüton kaenlas, ei oleks ju.

Eesti rahvas on imeline. Rasketel aegadel me koondume. Kriisiaeg tõi selle taas kenasti välja. Kohe kevadel pakkusid muuseumid õpetajatele virtuaaltuuridega abi. Emakeelepäeval andsid kirjandusmuuseumid välja tänapäevase visuaaliga eriteemalised videoklipid, saime kenasti 12. klassiga Mati Undi “Sügisballi” häälestuse. Tekkis üle-eestiline Facebooki grupp “Estaõpsid”. Olen peaaegu 40 aastat õpetaja olnud, aga sellist kokkuhoidmist pole varem tundnud. Jagame nippe ja nõkse, julgustame-toetame.

…kuidas ta ei pane pahaks, kui talle öeldakse “peast pedagoog”.

Mu oma pere on seda ka mulle öelnud. Ja kuigi tegin kõik, mis suutsin, et ka oma kolme last pedagoogi­pisikuga nakatada, valisid nad teise tee. Tihti juhtus, et seisin ka õhtul toidulaua otsas ja jagasin huvitavaid fakte kirjandus­loost. Siis öeldi mulle küll, et tunnid on läbi, istu maha.

Oli üks erakordselt piinlik seik. Olin abikaasaga soliidsel juubelil. Pidime varem lahkuma, mul mantel seljas, sall kaelas ja olin välisuksest juba pooleldi väljas, kui ühtäkki keerasin ümber, pistsin nina ukse vahelt sisse ja küsisin: kes jääb juubilari juurde lauda koristama, kes peseb nõud ja kes paneb toolid laua alla tagasi? Väärikas seltskond vakatas ja… kõik prahvatasid naerma. Selge ju, et rääkis õpetaja nagu pärast klassiõhtut. See oli küll piinlik!

Kui inimene hakkab uusi rõivaid kabiinis selga proovides tegema tööga seotud liigutusi, et katsetada, kas on mugav tahvlile kirjutada, siis on see ohu märk. Nii räägiti psühholoogialoengul. Aga olen hea meelega imelik, ja iga tund ja päev õnnelik, et olen üleni õpetaja ning saan noortele teadmisi jagada.

Mul oli juba esimeses klassis selge, et minust saab õpetaja. Tahtsin küll matemaatikaõpetajaks saada, aga vahetult enne sisseastumist mõtlesin, et kuidas ma kirjutan 50 aastat numbreid tahvlile, keel ja kirjandus on see, mis inspireerib. Ja ongi Eesti kultuuriloo tegelased minuga kõik aastad kaasas käinud.

Otsuse hakata pühendunud õpetajaks tegin juba 7. klassis. Kahjuks negatiivse kogemuse järel. Olin hea õpilane, agar aktivist. Kutsusin kooli esinema tolleaegse menukirjaniku. Rääkisin ideest klassijuhatajaga, kes lubas saalitäie õpilasi kohtumisele organiseerida, sain kiita. Isa läks bussijaama kirjanikule vastu, kirjanikul kohvritäied oma raamatuid kingituseks kaasas, mina tormasin koju valget pluusi selga panema. Koolimajja jõudes selgus, et maja on tühi – õpetaja oli unustanud. Võid arvata, kui häbi mul oli. Siit moraal: õpetaja ei tohi olla hajameelne, ta peab kuulama, mis lapsel on öelda.

Ema-isa päästsid olukorra. Kutsusime kirjaniku koju, tegime perekondliku kirjandusliku õhtu. Ja väga tähtis sõnum, mida rõhutan: lapsevanemad peavad olema kooliga tihedamalt seotud!

…kuidas ta võtaks Tammsaare enda juurde elama ja kuidas neil oleks kaunis vaimne liit.

Kui ma mõtlengi vahel tusaselt, et miks see talv ei taandu ja kuidas see lumi ometi ära ei sula, siis mõtlen aastale 1517 ja Martin Lutherile, kes Wittenbergi lossi uksele oma teesid kinnitas. Üks neist oli, et iga rahvas peab jumalasõna kuulama oma emakeeles. Aitäh! Muidu küürutaks me võib-olla siiamaani kirjaoskamatutena põllu peal. Kohe läheb meel rõõmsaks ja hing tänulikkust täis. Peab nägema suuremat pilti! Kui käime lastega Vargamäel ja mõtleme Krõõda peale (kel on ju reaalne prototüüp Tammsaare ema näol), kes pidi iga päev puu­ämbritega vett tassima, ainsatki päeva ei võinud ta öelda, et ei viitsi lund lükata või pole nagu tuju… Mis õigus on meil vinguda – teed lükkab traktor lahti, kraanist tuleb vett. Kas see pole rõõmu allikas?

Ma armastan Tammsaaret. Ma võtaks ta kohe enda juurde elama, kui saaks! Kuidas ta suutis eestlase põhiolemuse kirja panna ilma liigsete emotsioonideta, nii mitmekihiliselt! Praegu on mul pooleli Jürgen Rooste luulekogu ja siit tuleb suurim valupunkt mu elus – tööde parandamisega läheb nii pikalt, et lugeda ei jõua. Ma tahan lugeda, ma pean lugema! Aga jah, lugemisteravik on mul suunatud suvele.

…kuidas ta ei arva, et tänapäeva lapsed on lumehelbed.

Arvata, et meie omal ajal olime targemad, on rumalus. Ei ole mõtet võrrelda tänapäeva lapsi sellega, mis oli varem. Ega arvutimaailma ju ära võta, sellega peab leppima. Kui praegune 18aastane kohtuks 18aastase minuga, siis ta vaataks mind kui kuu pealt kukkunut. Või võtkem… Mu vanem laps saab 40. Mina noore emana püüdsin olla korrektne ja ainus aabits, mis mul oli, oli Benjamin Spocki teos, kus oli kõik selgelt kirjas: lapsele tuleb anda süüa minuti pealt ja kui ta nutab, siis sülle ei või võtta. Kui palju stressi sellega tekitati! Ja kui ma vaatan praegu, kui asjalikud ja teadlikud on noored vanemad, siis ma tunnen veel suuremat vastutust nende võsude ees, kellele üks viltune pilk võib trauma tekitada. Mul on õpetajana vastutus ja au olla nende kujunemise juures.

Kui klass lõpetab, siis minu süda lõhkeb. Minu viimane austusavaldus lõpetavale klassile on see, et teen kleidi, kus terve klass on peal. Mul on kanga peal suur pilt, Lipuvabrikus trükitakse, ise õmblen. Kui kellelegi tundub raiskamisena üheks korraks kleit teha, siis mina ütlen, et kas fotode tegemine on häbiasi? Iga kord, kui sisenen oma garderoobi, on lapsed mul silme ees. Ja kui kutsutakse lõpetamisele, panen kleidi selga.

…kuidas ta maksaks pool palka Mark Zuckerbergile geniaalse leiutise eest.

Paar suve tagasi ostsin ehituspoest hunniku takku, tegin kodus 20 parukat. Sügisel tahtsin lavastada “Kalevipoega”. Tegin parukaid, sõrmeotsad verised, kujutlesin, kuidas kõik eestlased on laval kenasti takuste juuste ja kostüümidega. Aga mu 11. klassi tüdrukud olid enne etendust soengud teinud, keegi ei tahtnud takuparukat! No kõik muidugi õnnestus suure­päraselt, kutsusime vene koolidki külla, lõimusime.

Kevadel plaanisime tuua lavale “Kevade ja armastuse eesti luules” Vivaldi muusikaga, osadki olid jagatud, aga siis tuli koroona. Eks ta ole kahe otsaga asi, võiks ju netti kolida ja etenduse seal anda… aga on lugupidamatu, kui keegi paneb etenduse pausi peale, närib samal ajal vorstijuppi või lobiseb sõbraga. Mu lavastused on ikka pedagoogilise eesmärgiga, muusika eelhäälestab kohtumise suure kunstiga. Aga ootame siis koroona lõppu – sest ma pensionile minna ei plaani, ma olen ka 100aastaselt pühendunult õpetamas.

Et mida ma siis teen, kui aega jääb üle? Kui nii peaks juhtuma, siis ma õmblen. Aga mu elu on vallutanud lapselapsed! Olen neid nii kaua oodanud, on tohutu rõõm vaadata nelja-aastase Iti arengut. Suvel käisime Lottemaal, see on tutvumine eesti lastekirjanduse klassikaga. Iti armastab kunsti­näitusi, käisime kirikukontsertidel, Kurgjal Karl Robert Jakobsoni eluaset vaatamas, Vargamäel. Mul on kolm imelist lapselast ja neljas sünnib mais. Ka vilistlaste ja koolilastega, kes on kui oma lapsed, saab suhelda ja end nende uudistega kursis hoida... Õnneks on Facebook. Olen nõus pool palka andma Mark Zuckerbergile, kes leiutas selle imelise võimaluse, tänu millele saan teada, kuidas mu lastel läheb.

Pedagoogiline nõks

Nüüd, kui vanavanematega silmast silma kohtuda ei saa, toon ühe isikliku näite, kuidas sidet tugevdada ja kirjanduse vastu huvi tekitada. Minu vanaema elas teises linnas, ostis mulle alati raamatuid. Pidin talle kirja kirjutama, raamatutegelasi analüüsima, välja tooma, mis on teose sõnum jne. Kui sain 18, tõi vanaema kõik mu kirjad mulle. Seal oli terve mu kujunemise lugu, alates seitsmendast elu­aastast kuni täiskasvanueani.

Kiiduväärt ettevõtmine ja väärt võimalus, kuidas laps arvuti eest (mitte tagant, seal on tolmu­rullid ja stepsel) kätte saada, lugemishuvi ja peretraditsiooni tekitada!

Allikas: ajakiri Eesti Naine

Uudise rubriigid: