6. jaanuar, kolmekuningapäev

Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi.

Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Vanas kunstis kujutati Idamaa tähetarkasid kroonitud kuningatena. Kuningate nimed Balthasar, Caspar ja Melchior on leitud Ravenna mosaiigilt aastast 555. Vanim, Melchior, on sõime kompositsioonis põlvili, andes üle kingitusena kulda - võimu, rikkuse ja igaviku sümbolit. Keskealine Balthasar kingib lapsele Jumala läheduse ja inimkonna võrdumina viirukit. Tumedanahaline Caspar hoiab käes mürri - harduse ja kannatuse sümbolit. Kingitused võivad märkida ka sündinud lapse kolme omadust: kuld on kuninga, viiruk preestri, mürr arsti märk. 

Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. 

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses segunesid rahvapärased ja kristlikud jooned omavahel üsna tihedasti. Luterlased külastasid sel päeval sagedasti õigeusu kirikut, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja muuks otstarbeks. Vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske. Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.