13.02.2015

Merit Lage: vanema ülesanne on olla lapsele peegliks

MTÜ Lastekaitse Liit koolitajat Merit Lage usutles Tiina Lättemäe

Merit Lage. (foto: erakogu)
2014. a sügisel algas Nõmme koolides projekt «Ühise mure meetodi juurutamine Nõmme haridusasutustes 2014−2016», mis hõlmab ühise mure meetodi koolituste sarja õpetajatele, tugispetsialistidele, noorsootöötajatele ning Nõmme koolides sügiseti peetavaid loengusarju lapsevanematele. Möödunud sügisel oli Nõmme koolides viis loengut lapsevanema ja lapse kontakti, nende minapildi, konflikti, kiitmise ja karistamise ning kiusamise teemal. Pärast loenguid jäi kõlama aga lapsevanemate soov konkreetsete näpunäidete ja reeglite järele. Kas selliseid universaalseid nõuandeid on üldse võimalik psühholoogil ja terapeudil nii suurele auditooriumile anda?

Pigem ongi just loengus võimalik anda universaalseid nõuandeid. Näiteks on vanema ja lapse vahel väga tähtis usaldus ja selle hoidmine. Lektoril on võimalik tuua mõned näited. Konkreetseid nõuandeid on võimalik anda kindla näite või loo põhjal. Lapsed ja vanemad on kõik erinevad ning see, kuidas nad tee teineteise mõistmiseni leiavad ja kuidas seda hoiavad, on samuti erinev. Mis sobib ühele, ei sobi teisele. Loengu kõrval on hea vorm teadmisi hankida juhitud vestlusring või isiksuse arengu kursus, kus vanemad üksteisega kogemusi jagavad ning õpivad seeläbi ka paremini ennast tundma, nägema enda panust suhtesse. Ennast tundes ja oma lapsega usalduslikus suhtes olles on lihtsam teha suhteid toetavaid valikuid. Ka individuaalteraapia on hea koht enda ja oma käitumis-
ja suhtlusmustreid uurida ja uusi valikukohti näha.

Ütlesite, et vanema ja lapse vahel on tähtis usaldus, kas veel midagi, ilma milleta ei saa?

Olulisim vanema ja lapse suhetes on kontakt ja dialoog. Lapse kasvades muutub kontakt pidevalt. Komponendid, mis on tähtsad beebiga suheldes − silmside, füüsiline kontakt ja sõnaline suhtlus −, on kõik olulised ka hiljem. Ka kolmeteistaastane vajab lisaks dialoogile silmsidet, kaisusolemist ja paid. Vanema ülesanne on need hetked lihtsalt ära tabada.

Kontakti ja dialoogi puhul peab vanem olema lapsele peegliks. Peegelduste ja tagasiside kaudu õpib laps ennast tundma, kujundab enda minapildi ja selle põhjal kujunevad lapse reaktsioonid ja käitumine. Vanema roll peegeldada on vastutusrikas. Kui vanem peegeldab vaid negatiivset, siis hakkab ka laps käituma nii, nagu halvale inimesele kohane. Kui vanem peegeldab vaid positiivset, satub laps jällegi raskustesse, kuna hakkab ennast tajuma ebaadekvaatselt. Tema reaktsioonid ja käitumine pole kooskõlas tegeliku situatsiooniga ning toob nii lapsele kui teda ümbritsevatele inimestele kaasa pahandusi ja haigetsaamist. Kui vanem ei anna lapsele tagasisidet, on laps taas raskustes. Ta hakkab peegeldust ja tagasisidet mujalt otsima, sageli paraku keeruka, raskestimõistetava või lubamatu käitumise kaudu. Seega on vanemal keeruline ülesanne olla tasakaalukas peegeldaja ja tagasiside andja.

Kuidas käituda vanemana õigesti, kui on tekkinud konflikt lapsega, näiteks sõnelus, riid, laps on ust paugutades oma tuppa tõmbunud? Mis on esimene asi, mida sel puhul teha?

Konflikt on suhte püsivuse test. Konflikte tuleb ette igas peres ja kõikides suhetes. Kui konflikt on emotsionaalselt väga laetud, hääled tõusevad ja uksed pauguvad, siis esimese asjana peaks kumbki osapool rahunema. Vestlust võiks jätkata siis, kui nii vanem kui ka laps on rahulikud. Tasub ka meeles pidada, et iga ärrituse ja vihasööstu taga on abitusetunne, haavatasaamine, valu või mure − seda nii lapse kui ka täiskasvanu puhul. Konfliktijärgses vestluses tasub vanemal olukorda peegeldada, öeldes näiteks: «See on/oli meile mõlemale raske/keeruline teema.»

Kui vanem tunneb, et ta läks oma nõudmiste või sõnakasutusega üle piiri, tasub seda kindlasti lapsele öelda, nt «Ma kahetsen, et ma nii ütlesin, see pole tõsi, ma läksin üle piiri» või «Ma ei teadnud, mida teha, tundsin end abituna, ärritusin ja solvasin sind. Ma ei tahtnud nii teha».

Kui ka laps ütles vanemale midagi solvavat, tasub sedagi peegeldada, nt «See, mis sa ütlesid, haavas mind ja siis asusin ennast kaitsma ning tegin ka sulle haiget. Mul on kahju, et nii läks» või «Mul oli väga valus kuulda, kui ütlesid et ...».

Kui konflikt jäi lahenduseta, võib esitada ka küsimuse: «Mis me selle asjaga teeme? Missuguse kokkuleppe me sõlmime?»

Mõnede käsitluste järgi on konflikt vanema ja lapse suhetesse nende erinevate arenguülesannete tõttu juba algselt sisse kirjutatud. Vanema ülesanne on last kaitsta, tagada tema turvalisus. Lapse ülesanne on katsetada, otsida, laiendada piire. Põhiline küsimus on vanema jaoks see, kuidas olla konfliktis last ja suhteid kahjustamata. Üks hea suhtlusstrateegia on kasutada mina-sõnumeid. Mina-sõnumid räägivad minust, mitte teisest inimesest, need ei mõju süüdistavalt ega alandavalt. Mina-sõnumi abil saab rääkida näiteks lapse teo tagajärgedest mulle.

Kuidas oleks õige käituda siis, kui lapsevanem tunneb, et on teinud vea: olnud lapse vastu ebaõiglane, põhjendamatult jäik, öelnud asju, mida tagantjärele kahetseb?

Inimene on ekslik, kõigil tuleb eksimusi ette ka lapsevanema rollis. Kindlasti tuleb lapsele oma vigu tunnistada, sest nii õpib ka laps oma vigu tunnistama. Oma viga tunnistades peaks mõtlema ka sõnastuse peale. Näiteks kui öelda: «Ma kahetsen, et sinu peale häält tõstsin, aga ma tahan, et sa need sigadused lõpetad!», siis lause esimeses pooles vanem küll kahetseb, ent teises pooles õigustab end. Parem oleks öelda: «Ma kahetsen, et sinu peale häält tõstsin, ja ma soovin, et sa seda tegu ei kordaks!»

Toon näite emast, kes oli mures oma jäikuse pärast. Jäikus ja rangus ilmnes, kui laps emalt midagi soovis ja seda kohe tahtis. Emale tundus see sageli põhjendamatult suure nõudlikkusena, kohe tekkis sisemine vastuseis ja vastus oli sageli «ei». Vanem tunnistas, et hiljem ta kahetses osa eisid. Need tundusid jäigad ja tõid palju tüli ema ja lapse vahele. Vanema ja lapse suhet aitas parandada see, kui ema õppis endale aega võtma. Kui laps pöördus ema poole pakilise nõudmisega, ütles ema: «Ma vajan aega, et natuke järele mõelda. Vastan sulle hiljem.» Vahel oli vaja ka täpsustada, millal hiljem. Selline ajavõtmine tuli kasuks ka lapsele. Laps õppis ootama. Ema ja lapse suhted muutusid paremaks, vanema «ei» ei tundunud nüüd ka enam lapsele rangusena ranguse pärast. Lapsel oli lihtsam piire aktsepteerida, kui need polnud enam liiga jäigad.

* Projekt «Ühise mure meetodi juurutamine kiusamisjuhtumite lahendamiseks Nõmme linnaosa haridusasutustes» on rahastatud Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) toetuste programmi «Riskilapsed ja -noored» avatud taotlusvoorust «Kogukondlikud kuriteoennetuslikud algatused».

NB! Järgmine artikkel sellest, millised on Tallinnas võimalused lapse mure korral abi leida, ilmub 20.02.15 Nõmme Sõnumites.

Kasulikke nõuandeid, kuidas vestlust lapsega ülal hoida, loe siit.

Lisainfo projekti ja sellega seotud artiklite kohta Nõmme linnaosa terviselehel.

Uudise rubriigid:

Allikas: Nõmme Sõnumid