07.05.2020

Vabatahtliku Anastasiia aasta Eestis

Anastasiia saabus Tallinna Päikesejänku Lasteaeda vabatahtlikuna tööle septembri keskel. Nüüd, olles olnud Eestis juba pea kaheksa kuud, jagab ta mõningaid mõtteid Eestis veedetud ajast.

Mida sa teadsid Eesti kohta enne siia tulemist? Mida sa tead nüüd?

Kui mul tekkis võimalus Eestisse vabatahtlikuks tulla, siis ma teadsin ainult seda, et aastaid tagasi kuulus Eesti Nõukogude Liitu ja et see on Balti riik, mis asub Soome ja Läti vahel. Enne taotlust uurisin Eesti kohta lähemalt ja mulle tundus, et Eesti on rahulik ja ilus. Ma ei osanud arvata, et eesti keelt on nii raske õppida. 

Nüüd ma tean Eesti kultuurist ja inimestest palju rohkem. Kindlalt tean nüüdseks seda, et stereotüüpne arusaam eestlaste aeglusest on kaugel tõest. Kõik töötavad kiiresti ja on päris hästi organiseeritud. Inimesed kõnnivad ja liiguvad kindlasti kiiremini kui mina! Olen ka märganud, et eestlased on rahulikud ja sõbralikud, vähemalt minu vaatevinklist.

Olen proovinud Eesti toite ega oska ette kujutada elu ilma kama, kringli ja mannavahuta. 

Päevad on kevadel tohutult pikad ja minu jaoks on harjumatu näha, et õhtul kell 9 on veel valge. Ma oskan tantsida mõnda Eesti rahvatantsu, näiteks Kolme Paari, Kaera Jaani, Tinnat, Kalameest. 

Mis on sind Eestis kõige rohkem üllatanud?

Et täiesti normaalne on vabal ajal sõita loodusesse ja veeta seal aega sõprade ja perega, see oli meeldiv üllatus. Lisaks see, et üle Eesti on nii palju matkaradasid. 

Mind üllatas ka see, et siin on nii palju venelasi ja et päris paljud eestlased räägivad vene keelt. See oli minu jaoks suur üllatus, ma ei tea küll miks. 

Ja kraanivee joomine! Päris tore, et siin saab vett juua otse kraanist. Ma ei kujuta ette, et seda võiks teha ükskõik kus Venemaal. See võib isegi ohtlik olla.

Kui sul oleks võimalus Eestis elada, siis kus sa täpsemalt elaksid?

Ma elaksin Tallinnas ja kui mul oleks palju raha, siis ostaksin maja kuhugi privaatsesse kohta või kena korteri mererannikule. Kes teab, äkki ma kunagi teengi seda.

Kas sa seadsid endale Eestisse tulles ka eesmärgid? Kui jah, siis millised ja kas sa oled need saavutanud?

Mu peamine eesmärk oli väljuda mugavustsoonist, saada lahti hirmust ja häbelikkusest teistega suhtlemisel, eriti võõrkeeles. Olen muutunud avatumaks. 

Ma tahtsin näha elu teises riigis. Ma tahtsin saada kogemust eri valdkondades, alates linnaplaneerimisest kuni haridussüsteemini, ja ma arvan, et olen leidnud palju huvitavaid asju, mida saaks rakendada ka Venemaa linnades. 

Mis on olnud kõige raskem, olles vabatahtlik võõras riigis?

Mulle kui vene keelt kõneleva inimese jaoks polnud raske siia kolida, sest paljud inimesed räägivad vene keelt ja minu jaoks pole elu siin väga erinev Moskvast, kus ma elasin neli aastat. Ma võin öelda, et ma naudin siin elamist. Siin on palju rahulikum ja vaiksem kui Moskvas. Isegi talvine pimedus ei häirinud mind. 

Ja nüüd me oleme karantiinis. Kõige raskem osa karantiini juures on olla võõras riigis, nii et kui midagi peaks juhtuma mu õdede/vendadega, siis ma ei saa lihtsalt osta rongi- või lennupiletit ja minna tagasi oma kodulinna. Aga teisalt on siin praegu palju turvalisem ja rahulikum aega veeta. 

Mis on sind kõige rohkem üllatanud, olles vabatahtlik lasteaias?

See, et nelja-aastased lapsed tunnevad tähestikku ja oskavad lugeda. Mõned neist oskavad juba natuke kirjutada. Ka see, et lapsed olid väga tolerantsed, kui ma saabusin. Nad olid nii kannatlikud ja kordasid ühte ja sama lauset ikka ja jälle, püüdes mulle midagi seletada, selle asemel, et minna teise õpetaja või abiõpetaja juurde ning nad näitasid mulle igasuguseid asju, seletasid, kuidas mängida mänge, näiteks peitust. 

 Mis on siiani su kõige parem mälestus vabatahtlikuna?

Mul on palju toredaid mälestusi. Paljud on seotud laste ja täiskasvanutega lasteaias. Ma mäletan oma esimest päeva lasteaias, kui üks tüdruk Maia hakkas minuga rääkima. Ta oli kõige esimene laps, kes tahtis minuga mängida ja see oli nii tore, sest ma ei julgenud üldse midagi teha ega teadnud, kuidas käituda, eelkõige sellepärast, et ma ei osanud eriti eesti keelt. 

Siiani on olnud imeline näha, kuidas nad arenevad, kuidas nende suhtumine minusse muutub ja kuidas aina rohkem lapsi on mind omaks võtnud. On olnud palju armsaid ja toredaid hetki, mistõttu on raske tõsta esile parimat neist. 

Mu reisid Stockholmi ja Maltale olid lõbusad ja olen nautinud erinevaid ettevõtmisi teiste vabatahtlikega, nagu hilisõhtused lauamängud keset Eestimaa loodust.

Mis on kõige olulisem asi, mida sa oled sellest kogemusest õppinud?

Kannatlikkus. Tegelikult õppisin seda lastelt. Nad olid minuga nii kannatlikud ja muutusin ka ise iga päevaga kannatlikumaks. Ma võin olla väga emotsionaalne, aga siin tunnen tõelist rahu. 

Ka see, mida ma juba varem mainisin, et ma ei karda enam rääkida inimestega võõrkeeles või üleüldse rääkida. Tunnen end vabana ega karda, et keegi mind arvustaks mu aktsendi või häälduse või grammatikavigade tõttu. 

 Intervjueeris: õpetaja Tiiu Tommula

Uudise rubriigid: