04.11.2019

Linn kinkis rahavermijale mardipäevaks haneprae

Iidsetel aegadel mardipäeval ei sanditudki, keskaja Tallinnas mängisid ja veiderdasid sel ajal linna enda pillimehed, nõukogude ajal võis paneelmajade vahel marti joostes miilitsasse sattuda ning 1990ndatel kandsid lapsed multifilmitegelaste maske.


Mardipäevaks tuli kõik suvised põllutööd lõpetada, mitme töö tegemine oli keelatud. Suur sõltuvus looduskeskkonnast nõudis töö- ja elurütmi vastavusse seadmist päevavalgusega. Hingedeaeg oli nagu loodud tööst tagasi tõmbamiseks, lõõgastuseks ja  puhkuseks. Vanemas mardipäeva kommete tavas pole kerjamist. See oli hingedeaeg, mil esivanemate hinged käisid vaatamas, kuidas järeltulijatel maises elus läheb. Mardipäeva on seostatud surnute mälestamisega võib-olla seepärast, et  surmahaldjas mardus kannab samasuguse kõlaga nime. Niisiis on tõenäoline, et püha oli tuntud juba ristiusu eelsel ajal. Kõige vanema aja mardipäeva kommete seas pole olnud lunimist ja annetuste kerjamist. Meie esivanemad elasid hingestatud ilmas. Mardipäeva algne mõte oli hingestatud looduse – päikese  kui taeva isanda, maa kui maaemanda ja haldjate ehk marduste – tänamine. Mardisandid olidki esmalt nagu kehastunud loodusjõud ja haldjad, kes mardilaupäeval käisid talust talusse, õnnistasid kogu elamist ja selle asukaid, et uuel põllupidamise aastal kevadest peale kõik hästi läheks. Mardihaldjad kogusid kokku neile valmis pandud ohvriannid ja viisid need siis suuremasse talusse või kõrtsi, kuhu kogunesid ka kõik annetajad. Seal peetigi mitu päeva mardipidu, söödi ja joodi kõvasti.

Mardipäev ei jäänud hilisematel aegadel tähistamata linnaski. Tallinna raearhiivi andmeil oli näiteks 1545. aastal mündivermijale nii mardi- kui ka hingedepäeval, mis oli nädal aega varem, ette nähtud kinkida tapetud hani. Hanesöömise komme mardipäeval oli keskaegses Tallinnas ja mujal Euroopas täiesti tavaline. Eestis on linde mardipäevaks tapetud ammustest aegadest, eriti kanu ja kukki, ning pakutud maskeeritud martidelegi. Kukeliha söömine nii hobuste õnneks kui ka muuks  heaks otsatarbeks kuulub mitmete tähtpäevade juurde.

Peremajade kandis tugevamad kombed

Hingedepäeva ja mardipäeva joodud olidki Tallinnas jõulu- ja vastlajootude järel rae, suuremate gildide ja vennaskondade jaoks aasta tähtsaimad sündmused. Rae ja gildide jootudel mängisid linna teenistuses seisvad pillimehed. Kõlasid mitmed puhkpillid, aga ka viiul, lauto või harf. Moosekant oskas tavaliselt mitut pilli ja võis esineda laulja, mõnikord ka näitleja või akrobaadina. Hingedeaeg ja mardipäev said ka eelmänguks jõuluajale, mil läks lahti suur pidurõõm.

Mardipäeva pidamise komme elas üle sajandid ja ajastud. Mäletan, kuidas nõukogude ajal Nõmmel elades alati marti joosti. Ega me siis ei teadnud, miks seda üldse tehakse, aga see oli põnev ja alati sai elanikelt komme, õunu ja muud head-paremat.

Tänavad olid mardilaupäeval täis maskides ja lotakate mantlitega lapsi, tüdrukud kandsid pikki habemeid ja mängisid vanamehi, kes kõik olid Mardid. Poistel olid vuntsid ette kleebitud ja sassis parukad peas. Eriti tore oli koputada naabruses elava kirjanikepaari Aimee ja Vladimir Beekmani koduuksele, sest kui neile mõne toreda laulu laulsid peale selle, et mardil varbad valutavad ja küüned külmetavad, sai neilt lisaks südamlikule tänule ka huvitava kirju paberiga komme, mida me polnud varem näinud. Need olid vist pärit Rootsist ja tollal täielik haruldus. Kuid toredad olid ka need vanatädid, kes ulatasid mõne oma aia õuna ja soovisid kogu südamest mardiperele kõike head.

Riigikogus santimine ehtne linnakomme

Nõmmel oli mardikommetest kinni pidamine täiesti enesestmõistetav, suurtes kerkivates elamurajoonides aga suhtusid inimesed grimeerituna ringi jooksvatesse lastesse tõrjuvalt või isegi vaenulikult. Üks eriti agar tädike lubas isegi miilitsa kutsuda, et see besporjaadok lõpetada. Tema meelest jooksid huligaanid ringi, häirisid inimesi kella helistamisega, karjusid ja lärmasid ja püüdsid näpata korterist asju. Tal polnud aimugi sajanditepikkusest mardipäeva traditsioonist.

Uuel Eesti ajal on mardijooksmine Tallinnas rohkem tuult tiibadesse saanud Kalamajas. "Nende, kes nüüd Kalamaja vahel marti jooksmas käivad, vanemad ei olegi põlised tallinlased, vaid kuskilt mujalt siia elama tulnud ja oma traditsioonid kaasa võtnud. Nii on hakanud ka suures linnas mardipäev uuesti au sisse tõusma," mõtestas tänast mardipäeva lahti Tuuli Silber Kalamaja muuseumist. "Tänapäeval lepitakse isegi martide külaskäigu aeg enne kokku, vähemalt tuttavatega."

Mobiiltelefonide ja fonolukkude ajal on niimoodi tõesti lihtsam, saab tänavalt helistada ja toast majaukse lahti teha. "Inimesed on seepärast muutunud usaldavamaks," lausus Silber. "Vanalinna hariduskolleegiumi õpilased käivad igal aastal riigikogus marti jooksmas. Seda võib pidada nüüd ehtsaks Tallinna linnakombeks!" Kalamaja põhikooli õpilased on aga käinud Põhja-Tallinna linnaosavalitsuses marti jooksmas.
Kui Kalamaja muuseumi majas tegutses veel lastemuuseum, korraldas see mardi- ja kadrimaskide töötubasid lastele. "Isegi Rocca al Mare kooli õpilased on käinud töötoas maske tegemas ja kandsid neid hiljem mardilaadal," mainis Silber.

Tallinna mardikombed on praegugi elus, aga muutuvad kogu aeg. Kõige rohkem paistab see Silberi arvates välja, kui kõrvutada praegust aega paarikümne aasta tagusega, mil ta ise käis Kalamajas marti jooksmas.

"1990. aastatel oli moes, et nii lapsed kui täiskasvanud moondasid end multifilmide tegelasteks. Ja nii jooksidki mööda Kalamaja ringi Potsataja ja "Nuu pagadi" jänes, sest kanti poest ostetud maske. Nüüd tehakse maskid ikka ise või plätserdatakse nägu lihtsalt ära. Nii on liigutud iidsema, vanema kombe poole tagasi, ja Mardid näevad jälle vanade heade Martide moodi välja."

Kuidas tekkis mardipäeva santimise ja hanesöömise komme?

Sõjamees andnud poole oma mantlist kerjusele kehakatteks.

Mardipäeva kristlik tagapõhi on seotud legendiga Tours'i piiskopist Martinusest, kelle surmapäev oli 11. novembril. Püha Martinust kujutatakse enamasti noore sõjamehena, legendi järgi kohanud ta Gallias alasti kerjust, lõiganud oma mantli pooleks ja ulatanud teise poole vaesele almusepalujale. Öine ilmutus aga kuulutas Martinusele, et kerjus, kellele ta poole oma mantlist annetas, polnud keegi muu kui Kristus. Saadud nägemus mõjus Martinusele nii, et ta laskis end ristida. Vähe sellest, 371. aastal sai temast Tours'i piiskop. Marinuse poolik mantelkeep muutus niimoodi tähtsaks reliikviaks, mida hoidsid hoolega frankide kuningad. Hane on kujutatud aga piiskop Martinuse kõrval pühapiltidel, sest legendi järgi oli üks hani hakanud tema jutluse ajal kõvasti kaagutama, nii et rahvale polnud lausutud sõnad enam kuuldavad. Piiskop lõpetanud jutluse ja käskinud hane endale praena serveerida. Sellest siis ka mardihane traditsioon. Usupuhatus tõi 16. sajandil uusi tuuli ka mardipäeva legendidesse. Seepärast seostatakse meil mardipäeva rohkem Martin Lutheriga. Tuntud on mitmesugused legendid Lutherist kerjusena ja tema naisest, kes olevat samuti kerjusena ringi liikunud.

Mardipäev toob Piritale tantsuõhtu ja Haaberstisse sanditamistuuri

Räägitakse, kuidas peab käituma üks õige mardisant, õpitakse mardilaule ja saab valmistada mardimaske.

Pirita sotsiaalkeskuses (Metsavahi tee 4) peetakse mardipäevasimmanit 8. novembril kell 13. Mängib akordioniklubi  Amulett, pillimängu ja laulu saatel saab ka jalga keerutada. Au sees on mardikombed ja päevakohane riietus, kaetud on kohvilaud. Üritus on tasuta.

Vabaõhumuuseumi (Vabaõhumuuseumi tee 12) Kuie koolimajas räägivad 10. novembril kell 11.15, 12, 12.45, 13.30 ja 14.15 Mart ja Märt, kuidas peab käituma üks õige mardisant ja milline on tubli mardiperekond, samuti õpetatakse mardilaule. Tunni lõppedes saab igaüks tunnistuse, mis annab õiguse sanditama minna. Härjapea perenaine valmistab maitsvaid pühaderoogasid, et mardipäeva külalistele oleks midagi suupärast pakkuda. Pulga talus käib suur sagimine, sest mardisandid valmistuvad küla peale sanditama minekuks. Lepitakse kokku, kes missugust tegelaskuju  etendab, otsitakse maskeeringuks sobivaid rõivaid, tehakse hääleharjutusi ja korratakse mardilaule. Kuna mardipere vajab uusi liikmeid, saab iga soovija sanditamises kaasa lüüa. Rehetoas saab endale toreda mardimaski valmistada. Mardipere asub naabertalu poole teele igal täistunnil. Köstriaseme talu võtab vastu vilja- ja karjaõnne toovaid mardisante, seda enam, et sanditamisega saab alati palju nalja. Lau külapoe poemamsli käest saab soetada magusa kommituutu, krõbedaid küpsiseid, sefiiri ja šokolaadi ning muud head-paremat, millega mardisante kostitada. Kolu kõrts pakub maitsvaid mardipäevaroogasid. Laulasmaa Rannapõngerjate väikesed mardisandid kutsuvad kell 12.30 ja 13.30 mardilaule kaasa laulma. Mardipäev kestab kella 11-15. Tavapilet 8, sooduspilet 6 ja perepilet16 eurot.

Uudise rubriigid:

Allikas: Ajaleht Pealinn