Ajaloost
Aegna saart kutsuti alates 13. sajandist rootsi keele mõjul Hundisaareks (Vulvesöö, Wluesøø) ning veel 1920. aastatelgi oli eestikeelses kirjanduses saare nimena kasutusel paralleelselt Aegna ja Wulfi. Rootsikeelne nimi arvatakse seostuvat 1032 Tallinna all hukkunud viikingi Ulf Ragvaldssoniga, kes maetud ühele väikesaarele Tallinna lahes. Nime ’Aegna’ päritolu on seostatud eesti-rootsimurdelise sõnaga eik (hobune), sest Tallinna rae korraldusel peeti keskajal saarel hobuseid, ja samuti soomekeelsete sõnadega haikka (neem) või häikkä (liivakari).
Vanimad kirjalikud andmed Aegna saare kohta on aastast 1297, mil Taani kuningas Erik Menved keelas Aegnal ja Naissaarel metsaraie.
Püsiasustusest leidub esmateateid a 1469–1470. Talunike loendi järgi oli saarel 1681. aastal 10 talu nii eesti kui rootsi soost elanikega. Neile andis elatist kalapüük ja loomapidamine. 1726 oli Aegnal kolm talu, neist suurima peremees oli rootslane.
1689 läks Aegna koos mitme teise saarega Tallinna alluvusest riigi haldusse (täpsemalt Viimsi mõisa alla). 1736 on esmamainitud Aegna kalmistut. 1782 hingerevisjoni järgi elas saarel 31 inimest.
19. sajandi lõpul hakkas saareelanike elujärg veidi paranema; põhilised elatusallikad olid kala- ja hülgepüük ning väike põllulapp. 20. sajandi alguses oli saarel seitse talu.
Enne I maailmasõda rajati Aegnale rannakaitsepatareide süsteem, mis oli osa Peeter Suure merekindlusest. Suurim betoonrajatis oli 200 m pikk, selle otstes paiknesid soomustornid suurte kahuritega. Rannapatarei hävitasid sakslaste eest taganevad punaväelased 1918. Vabadussõja ajal taastati need olulised kaitserajatised.
1922 asutati saarele komandantuur, mille koosseisu kuulus 1930. aastal 331 sõjaväelast. Samal ajal oli Aegnal üle 150 erineva rajatise – elumajad, kasarm, ohvitseride kasiino, staap, elektrijõujaam, leivatehas, raamatukogu, ambulatoorium, saun jm. Tegutsesid seltsid, mitu orkestrit, näite- ja spordiring. 1914–1944 toimis 3 km pikkune kitsarööpmeline raudtee.
Eesti okupeerimisel 1940 läks saar Nõukogude vägede kätte. Eestist taganedes hävitas Nõukogude armee 1941. aastal jälle kõik rannakaitsekahurid, laskemoonalaod ja ka osa elumaju. 1947 viidi Aegnale Balti mere laevastiku õhutõrjeväeosa umbes saja mereväelasega. Need lahkusid saarelt 10 aastat hiljem ja asemele tulid piirivalvurid. Endisi sõjaväehooneid hakati tasapisi kasutama puhkemajadena.
Aegna avati turistidele 1960ndate algul. 23 ettevõtet kasutas seal oma puhkemaju või suvilaid. Tallinna ettevõtete puhkebaasi „Aegna“ moodustamine ja 1970ndate keskpaigast alanud tihe laevaliiklus tegi saarele pääsemise lihtsamaks. 1975 allutati saar Tallinna Mererajoonile, 1993 moodustatud Kesklinna linnaosale.