Militaarrajatised
Sellelt leheküljelt leiate lühiülevaate Aegna saare militaarrajatistest
Õhutõrjepatarei nr. 10
Mati Õuna andmeil asusid saare kirdenurga lähedal kahurid juba 1925. aasta lõpul. 1926. aastal ehitati tulevasele patareipositsioonile kuus laskemoonakeldrit. Ametlikult moodustati patarei 31. oktoobril 1927. aastal ja selle ülesandeks oli õhu- ja dessanditõrje. Tõenäoliselt oli sel ajal neli 75-mm õhutõrjekahurit juba puitplatvormidele paigaldatud. 1928. aastal piirati rannapatarei nr. 10 okastraataiaga. 1933. aastal võeti patareist üks 75-mm õhutõrjekahur ja anti see üle Tallinnas Kalamajas asuvale Õhukaitse Suurtükiväegrupile.
75-mm õhutõrjesuurtükke oli merekindlustes kokku kuus, neist neli Aegnal. Need kahurid olid konstrueeritud Canet’ tehases ning valmistatud Venemaal Obuhhovi ja Permi tehases 1891. aastal prantslastelt ostetud jooniste järgi. Eesti rannakaitsesse jõudis 75-mm kahurite täiustatud variant. Nimelt töötas Obuhhovi tehase ülem suurtükiväekindral R. Möller aastatel 1896–1898 nendele kahuritele välja kergema pöördlafeti, 1914. aastal aga konstrueeris täiustatud merekahuri baasil õhutõrjekahuri. Need olid 75-mm Mölleri tüüpi õhutõrjekahurid, mille kaal oli 2 tonni ning 3,75 meetri pikkune ehk 50 kaliibriline kahuritoru kaalus 0,91 tonni. Mürsk kaalus 4,9–6 kg. Teoreetiliselt võis seda tüüpi kahuritest tulistada 6 kilomeetri kõrgusele, kuid normaalne tabavus ulatus 4 kilomeetrini. Relvi võis käsutada ka dessanditõrjeks ning siis ulatus laskekaugus 9,8 kilomeetrini.
1927. aastal osteti Tallinnas elavalt eesti leidurilt insener Karl Papellolt 600 000 marga eest erakordselt efektiivne automaattulejuhtimisaparatuur. Selle seadme ametlikuks nimeks oli Õhukaitse Suurtükiväegrupi tulejuhtimise aparatuur T-5, mis paiknes kahes reisikohvri suuruses kastis ning arvutas välja sihtmärgi kauguse, tuule suuna ja tugevuse ning mürsu kõrvalekalde. Skaalale ilmusid vajalikud andmed, mis anti automaatselt edasi sihturile. Patarei juhtimispunktis oli igaks juhuks ka 2 meetri pikkune kaugusmõõdik. K. Papello aparatuuri ostsid ka Rootsi, Inglismaa ja USA. 1931. aastal kutsuti K. Papello tööle Saksamaale Carl Zeissi optika- ja peenmehaanikafirmasse.
1930. aastate teisel poolel ilmutasid 75-mm õhutõrjekahurid tugevaid kulumis-märke: suunamisseadmetesse olid tekkinud nn. surnud käigud ehk loksud ning tulistamisel ei saavutanud mürsud rauaõõnes enam normaalseid pöördeid. Senised suurtükialused asendati uute positsioonidega. Mati Õuna andmeil telliti 26. aprillil 1936. aastal vananenud kahurite asemele Saksa firmalt Rheinmetall-Borsing 420 000 riigimarga ehk 540 709 Eesti krooni eest viis moodsat 37-mm kahurit. Tellimus täideti 1937. aasta jaanuariks ning 9. veebruaril sõitis kolmeliikmeline komisjon seda vastu võtma. Viiest õhutõrjekahurist viidi kolm Aegnale. Uute õhutõrjekahurite laskekõrgus ulatus 4,8 kilomeetrini, kuid efektiivne oli see alla 3 kilomeetri. Suurtükiraua tõstenurk oli kuni 85°.
1938. aastal viidati õigustatult patarei halvale asukohale, sest saare kohale jäi nn. surnud sektor, kuhu õhutõrjetuli ei ulatunud. Kahjuks loobuti suurtükkide ümberpaigutamisest Rohuneemele või Kräsuli saarele.
18. juunil 1930. aastal kinnitatud Aegna komandantuuri koosseisu järgi oli patareis nr. 10 rahu ajal ette nähtud 1 ohvitser, s.o. patareiülem. Üleajateenijaid pidi patareis olema 3 (2 komendori ja 1 kaugusemõõtja) ning ajateenijaid 10 (5 komendori, 4 kaugusemõõtjat ja telefonist).
1. aprillil 1927 oli patarei nr. 10 ülema kohusetäitjaks kapten Verner Brockner, kes 15. jaanuarist 1930 määrati patareiülemaks. 31. jaanuaril 1937. aastal vahetas ta välja kapten Adolf Hansmann.
Aegna saarel asus kokku viis patareid: 305 mm, 152 mm ja 130 mm rannapatarei ning kaks väikesekaliibrilist dessandi- ja õhutõrjepatareid. Lisaks 1927. aastal rajatud keskkommandopunkt saare kirdeosas.
1. septembril 1939 oli merekindluste Aegna komandantuuris:
- Rannapatarei nr 1 (IV-305 mm) endine rannakaitsepatarei nr 15, Aegna saare loodeosas. Patarei õhiti 1941. augustis.
- Rannapatarei nr 2 (IV-6"/152 mm Canet' suurtükki), Aegna saare kirdeosas. Rannapatarei nr 2 koosnes esialgu kahest 152 mm (6 tollisest) Canet’ kahurist, mis pärinesid Venemaa keiserliku mereväe soomuslaevalt Slava, millele lisandusid 1923. aastal kaks samatüübilist suurtükki endisest Meriküla patareist. 1920-ndate lõpus muudeti patarei õppepatareiks.
- Rannapatarei nr 3 (IV-130 mm) endine rannakaitsepatarei nr 14, Aegna saare läänekaldal. Õhiti Punaarmee Aegna garnisoni lahkumisel 29. augustil 1941. aastal.
- Rannapatarei (õhutõrje patarei) nr 10 (1925-1930 75 mm ja alates 1930. aastast 37 mm), saare idaosas külaniidul.
- Rannapatarei (dessanditõrje patarei) nr 14 (IV-76 mm).
Õhutõrjepatarei nr. 10
Mati Õuna andmeil asusid saare kirdenurga lähedal kahurid juba 1925. aasta lõpul. 1926. aastal ehitati tulevasele patareipositsioonile kuus laskemoonakeldrit. Ametlikult moodustati patarei 31. oktoobril 1927. aastal ja selle ülesandeks oli õhu- ja dessanditõrje. Tõenäoliselt oli sel ajal neli 75-mm õhutõrjekahurit juba puitplatvormidele paigaldatud. 1928. aastal piirati rannapatarei nr. 10 okastraataiaga. 1933. aastal võeti patareist üks 75-mm õhutõrjekahur ja anti see üle Tallinnas Kalamajas asuvale Õhukaitse Suurtükiväegrupile.
75-mm õhutõrjesuurtükke oli merekindlustes kokku kuus, neist neli Aegnal. Need kahurid olid konstrueeritud Canet’ tehases ning valmistatud Venemaal Obuhhovi ja Permi tehases 1891. aastal prantslastelt ostetud jooniste järgi. Eesti rannakaitsesse jõudis 75-mm kahurite täiustatud variant. Nimelt töötas Obuhhovi tehase ülem suurtükiväekindral R. Möller aastatel 1896–1898 nendele kahuritele välja kergema pöördlafeti, 1914. aastal aga konstrueeris täiustatud merekahuri baasil õhutõrjekahuri. Need olid 75-mm Mölleri tüüpi õhutõrjekahurid, mille kaal oli 2 tonni ning 3,75 meetri pikkune ehk 50 kaliibriline kahuritoru kaalus 0,91 tonni. Mürsk kaalus 4,9–6 kg. Teoreetiliselt võis seda tüüpi kahuritest tulistada 6 kilomeetri kõrgusele, kuid normaalne tabavus ulatus 4 kilomeetrini. Relvi võis käsutada ka dessanditõrjeks ning siis ulatus laskekaugus 9,8 kilomeetrini.
1927. aastal osteti Tallinnas elavalt eesti leidurilt insener Karl Papellolt 600 000 marga eest erakordselt efektiivne automaattulejuhtimisaparatuur. Selle seadme ametlikuks nimeks oli Õhukaitse Suurtükiväegrupi tulejuhtimise aparatuur T-5, mis paiknes kahes reisikohvri suuruses kastis ning arvutas välja sihtmärgi kauguse, tuule suuna ja tugevuse ning mürsu kõrvalekalde. Skaalale ilmusid vajalikud andmed, mis anti automaatselt edasi sihturile. Patarei juhtimispunktis oli igaks juhuks ka 2 meetri pikkune kaugusmõõdik. K. Papello aparatuuri ostsid ka Rootsi, Inglismaa ja USA. 1931. aastal kutsuti K. Papello tööle Saksamaale Carl Zeissi optika- ja peenmehaanikafirmasse.
1930. aastate teisel poolel ilmutasid 75-mm õhutõrjekahurid tugevaid kulumis-märke: suunamisseadmetesse olid tekkinud nn. surnud käigud ehk loksud ning tulistamisel ei saavutanud mürsud rauaõõnes enam normaalseid pöördeid. Senised suurtükialused asendati uute positsioonidega. Mati Õuna andmeil telliti 26. aprillil 1936. aastal vananenud kahurite asemele Saksa firmalt Rheinmetall-Borsing 420 000 riigimarga ehk 540 709 Eesti krooni eest viis moodsat 37-mm kahurit. Tellimus täideti 1937. aasta jaanuariks ning 9. veebruaril sõitis kolmeliikmeline komisjon seda vastu võtma. Viiest õhutõrjekahurist viidi kolm Aegnale. Uute õhutõrjekahurite laskekõrgus ulatus 4,8 kilomeetrini, kuid efektiivne oli see alla 3 kilomeetri. Suurtükiraua tõstenurk oli kuni 85°.
1938. aastal viidati õigustatult patarei halvale asukohale, sest saare kohale jäi nn. surnud sektor, kuhu õhutõrjetuli ei ulatunud. Kahjuks loobuti suurtükkide ümberpaigutamisest Rohuneemele või Kräsuli saarele.
18. juunil 1930. aastal kinnitatud Aegna komandantuuri koosseisu järgi oli patareis nr. 10 rahu ajal ette nähtud 1 ohvitser, s.o. patareiülem. Üleajateenijaid pidi patareis olema 3 (2 komendori ja 1 kaugusemõõtja) ning ajateenijaid 10 (5 komendori, 4 kaugusemõõtjat ja telefonist).
1. aprillil 1927 oli patarei nr. 10 ülema kohusetäitjaks kapten Verner Brockner, kes 15. jaanuarist 1930 määrati patareiülemaks. 31. jaanuaril 1937. aastal vahetas ta välja kapten Adolf Hansmann.