Tallinna alistumine Vene vägede ees 29. septembril 1710

1700. aastal algas Põhjasõda: Poola, Taani ja Venemaa sõdisid Rootsi vastu, et võtta temalt ära tema välisvaldused, sh Eesti ja Läti alad. 1704. aastal vallutasid Vene väed Narva ja Tartu; enne seda olid juba rüüstatud Valga, Viljandi, Paide ja Rakvere. Rootsi peavägi kuningas Karl XII juhtimisel sõdis samal ajal Poolas, mistõttu Eesti alad olid suhteliselt nõrgalt kaitstud. 1708. aastal küüditasid venelased Narva ja Tartu elanikud Venemaale; Tartu linn põletati ja kindlus hävitati. Rootsi tähtsamateks tugipunktideks Eestis jäid Pärnu ja Tallinn.

1709. aastal sai Karl XII Ukrainas, Poltaava lahingus Vene vägedelt rängalt lüüa ja sõjaõnn pöördus lõplikult Venemaa kasuks. Läti ja Eesti jaoks kujunes otsustavaks järgmine, 1710. aasta. Suvel alistusid Vene vägedele Riia ja Pärnu ning augustis piirati sisse Tallinn. Juba enne piiramise algust kutsus Peeter I üles Tallinna alistuma, lubades säilitada kõik linnal Rootsi võimu all olnud õigused. Sellegipoolest otsustasid Tallinn ja seda kaitsev Rootsi garnison piiramisele vastu panna. Kuid peagi jõudis linna Poolast ja Kuramaalt katkuepideemia. Paari kuuga suri katku umbes 60–70% linna elanikest. Üldse suri Tallinnas inimesi rohkem kui oli seal püsielanikke, sest ohvrite hulgas oli palju sõjapõgenikke. Ühe toonase kroonikakirjutaja sõnutsi tulnud Rootsist mõned sajad mehed garnisoni tugevdamiseks kohale, aga niipea kui nad kohale jõudsid, haaras neid äge katkutõbi ja nad surid ära hunnikute viisi. Garnisoni 4000 mehest olevat ellu jäänud umbes 400. Seeläbi vastupanuvõimetuks muutunud, olid Tallinna garnisoni ja linna esindajad sunnitud alustama Vene väejuhatusega läbirääkimisi alistumistingimuste üle.

                       

29. septembril 1710 kirjutasidki Tallinna linn ja Rootsi garnison Vene vägede peakorteris linna külje all Harkus alla kapitulatsiooniaktile. Tallinna linna poolt andsid allkirja raehärrad Dierick Reimers ja Joachim Gernet ning Suurgildi vanem Johan Lantingh; Vene poolelt kindralleitnant Rudolf Felix Bauer. Tallinna kapituleerumisega lõppes sõjategevus Eesti territooriumil.

Kapitulatsioonilepingus viidati Peeter I juba ülalpool mainitud lubadusele Tallinna allaandmise korral tunnustada tema seniseid õigusi. Mõnevõrra lühendatult kõlab see punkt eesti keeles nii: Tema suur tsaarlik majesteet Peeter I, kõikide venelaste tsaar ja imperaator, on andnud erilisest heatahtlikkusest ja armulikkusest sellele linnale pühaliku kinnituse, et tema kavatseb ilma ühegi uuenduseta koos seniajani tunnistatud evangeeliumi usuga pühalikult alles hoida ja kaitsta linna vanu privileege, vabadusi ja õigusi. Kooskõlas sellega võtab Tallinna linna suursugune raad jumalast saadetud häda läbi (katk) mõjutatult niisuguse armuliku pakkumise alandliku ja kohase aukartusega vastu ning on täiesti kindel, et tema suur tsaarlik majesteet kinnitab enda ja oma kõrgete järglaste nimel kõik Taani kuningate, ordumeistrite ja Rootsi kunigate poolt aegade jooksul linnale antud privileegid ja vabadused.

Kapitulatsiooniaktis on kokku 33 punkti, milles loetletakse täpselt, millised õigused ja vabadused linnale alles jäid: Tallinn säilitas oma senise sisemise valitsemiskorra, saksa keele kasutamise õiguse ametliku keelena, luteri usu puutumatuse, senised maksud ja sissetulekud – näiteks sadamatollid jms. Seega ei tähendanud kapitulatsiooniakt Tallinnale mitte tingimusteta alistumist, vaid soodsat kokkulepet uue valitsejaga. Sellisest kokkuleppest oli huvitatud ka Venemaa, lootes edaspidi nii tagada Tallinna lojaalsuse tsaarile.

Juba samal päeval, 29. septembril marssisid Vene väed Toompea väravast sisse Toompea turule ja Harju värava kaudu all-linna. Suurt Rannaväravat pidasid  rootslased enda käes seni, kuni nad sadamas laevadele olid läinud, et purjetada Stockholmi.

Niisiis kajastab see 295 aasta vanune dokument üht tähtsamat sündmust Tallinna ja kogu Eesti ajaloos – Tallinna ja Eesti üleminekut Rootsi kuningriigi koosseisust Vene tsaaririigi võimu alla. Kaks aastat hiljem, 1712. aastal sai kõnealune kapitulatsiooniakt kinnituse Peeter I enda poolt. Seegi dokument tsaari enda allkirjaga on alles – samuti hoiul Tallinna Linnaarhiivis.