Aknad ja uksed ajaloolistel hoonetel
Igale hoonetüübile on omased kas ajastule või kindlale arhitektuuristiilile iseloomulikud avatäited. Restaureerimisel või asendamisel tuleb arvesse võtta akende tehnilist seisukorda ja tüpoloogiat - suurust, raami laiust ja lahendust (nt kaheraamne või üheraamne), ruudujaotust, avanemissuundasid, raamile ja lengile iseloomulikke detaile ning materjali- ja värvikäsitlust.
Algupärasest lahendusest erinevad, kaasaegses lahenduses või lihtsustatud aknad ja uksed moonutavad hoone välisilmelist lahendust ning võivad riivavalt silma paista.
- Esmalt tee selgeks, kas tegemist on algupäraste ja projektijärgsete akende-ustega.
- Vanad aknad võivad esmapilgul tunduda kehvas seisus, kuid tihti on halb väljanägemine petlik. Vanasti valiti hoolikamalt puitu ning käsitööna valminud aknad olid kvaliteetsemast puidust. Soovitame kaasata ekspert või paluda hinnangut puidurestauraatorilt, kas ja mis mahus saab algupäraseid aknaid ja uksi restaureerida.
- Ka vana akent või ust on võimalik soojustada ja energiatõhusamaks muuta. Aknaid on võimalik tihendada ning sisemine raam asendada tänapäevase klaaspaketi vastu. Ustele on võimalik lisada tihendeid ja sisemine topeltuks.
- Ajaloolised ja vanale majale sobivad aknasüsteemid on üldjuhul kaheraamsed. Üheraamne aken kolmekordse pakett-klaasiga on väga raske, nõuab pakse raame ja prosse, mis jaksavad paketti kanda ning sellega seotult on akna klaasipind ajaloolise aknaga võrreldes väiksem. Kolmekordse klaaspakettakna tehnoloogia ei võimalda teostada ajaloolise hoone aknaga identseid kitsaid raame, profiile, raamiosade kaldeid ja peeneid klaasi läbivaid erikujulisi prosspulki, iseloomulikke puidust veeninasid jms mis on ajaloolise hoone aknale iseloomulikud. Kolmekordse klaaspaketiga aken näeb sarnaneb välisilmelt plastikaknale ning seetõttu pole selline aken ajaloolistele hoonetele arhitektuurselt sobiv (erandina võib käsitleda vähese raamijaotusega funktsionalistlikus stiilis hoone aknaid, sõjajärgse individuaalelamu aknaid kuid iga objekti akende välisilmest sõltuvalt ja tootja akent erilahendustega täiendades). Kaheraamse akna asendamisel üheraamsega suureneb oluliselt konstruktsioonis külmasilla oht.
- Aknad ei ole alati olnud valget värvitooni. Samuti võisid aknaraami ümbruse puidust osad (lengid) olla kontrastset värviooni. Puitmaja puhul on oluline jälgida, et aken saaks raamistatud piirdeliistude, veeplekkide, ülemiste- ja alumiste karniisidega nagu ajastule või hoonetüübile omane.
- Vana maja akende puhul on oluline, et avanevate ja mitteavanevate klaasipindade suurus jääks samaks (va nt tuulutusaknad). Erineva suurusega klaasipindadega raamid ei ole vanale majale iseloomulikud ja torkavad kohe silma.
- Fassaadide soojustamisel tuleb jälgida, et akende asukoht fassaadi suhtes ei muutuks. Puitfassaadide puhul on aknad üldjuhul välisvoodriga tasa. Krohvitud ja kivifassaadide puhul on lubatud suurem tagasiaste sõltuvalt ajaloolisest lahendusest. Vältida tuleb soojustusega kaasneda võivaid sügavaid aknakoopaid, mis ei ole ajaloolisele hoonele omased ja rikuvad hoone välisilmelist lahendust.
- Aknaraamide värvimisel on soovitav kasutada katvat õlipõhist värvitüüpi – ennekõike traditsioonilist linaõlivärvi tsingilisandiga. Õlipõhine värv kinnistub puitdetailidele hästi ja teda on kerge hooldada (puhastada ja üle värvida). Värvimisel on värvikulu väiksem kui kaasaegsetel sünteetilistel värvidel ning värvi eluiga on oluliselt pikem kui sünteetilistel värvidel – värv püsib raamil oluliselt paremini, sest värvikile hingab ja laseb veeauru läbi. Kui värv kuluma hakkab, koorub see puidult maha väiksemate osadena, moodustades iseloomuliku “krokodillinaha” ning seda on võimalik peale puhastust üle värvida (vana „kinnist“ linaõlivärvi ei pea enne ülevärvimist eemaldama).
- Kui muudetakse avade suurust või asukohta, on tegemist konstruktsioonide muutmisega, mille eelduseks on kooskõlastatud ehitusprojekti olemasolu. Tenderpostide eemaldamine ei ole üldjuhul lubatud, vajadusel tuleks teha lengipikendused. Ka keldriakende sulgemisel tuleb arvestada, et tegemist on ümberehitamisega. Üldjuhul tuleb akende kinni ehitamisel ajaloolised avad markeerida tagasiastega või petikaknaga.
- Sobimatust materjalist (plastik, metall) ning sobimatu välisilmega aknad ja välisuksed tuleks võimalusel asendada arhitektuurselt sobivate puidust avatäidete vastu võttes aluseks vastava ehitusprojekti või hoonetüübile omased lahendused. Ebasobivate akende väljavahetamist eeldatakse ka tervikliku rekonstrueerimisprojekti käigus (nt hoone soojustamisel).
- Ajalooliste hoonete ümberehitamisel tuleks vältida suuri ja maast-laeni ulatuvaid klaaspindu. Rõdu- ja terrassiuksed on soovitav kavandada arhitektuurselt sobivalt ja alt tahveldusega, lähtudes hoonetüübist.
- Katuseakende lisamise võimalus otsustatakse igal konkreetsel juhul eraldi. Arhitektuurselt sobivate katuseakende lisamine on eelistatud hoovi poole Katuseaknaid saab paigaldada ühes reas ning plokistamata, kuna tegemist on kaasaegse lisandusega, mis või katusemaastikku liigselt koormata.
- Katusekorruse osas ja vintskappidel tuleks säilitada või kavandada põhikorruse akendest väiksemad aknad ja akende tihedam raamijaotus.
- Miljööväärtusliku hoone või väärtuslikuks üksikobjektiks tunnistatud hoone rekonstrueerimisprojektis tuleb avasid käsitleda eraldi peatükis. Vajadusel (nt akende asendamisel) lisada ehitusprojekti koosseisus vastavad detailjoonised ning horisontaal- ja vertikaallõiked, avatäidete detailne spetsifikatsioon.
- Asendamisele kuuluvad vanad aknad ja uksed tuleks suunata taaskasutusse. Ajaloolisi ja traditsioonilistest materjalidest ehitusdetaile on võimalik taaskasutada teistel objektidel või leida neile sekundaarne funktsioon samas hoones (nt siseaknana, mööblidetailina).
- Loe lisaks, miks eelistada puitakent plastaknale
- Loe lisaks akende ajaloo ja remontimise kohta
- Loe lisaks ajalooliste uste ja nende restaureerimise kohta.
Joonis: Tallinna maja avatäidete detailid. Kultuuriväärtuste Amet, 2010.