Tallinna miljööalad
Alljärgnevalt on välja toodud miljööväärtuslikud piirkonnad linnaosade kaupa. Iga miljööväärtusliku piirkonna ülevaate juures võimalik näha konkreetse miljööala kaarti, kust näeb miljööala piiri ja hoonetele määratud väärtushinnanguid. Samuti on toodud viited üld- ja teemaplaneeringutele, millega on määratletud piirkonnas kehtivad kaitse- ja kasutustingimused.
Kõik Tallinna miljööväärtuslikud hoonestusalad, väärtuslikud üksikobjektid ja riiklikud mälestised on nähtavad veebikaardil
Tallinna kesklinna piirkonnas asuvad mitmed eriilmelised miljööväärtuslikud piirkonnad, mis on nimetuse saanud oma asukoha või kunagise asumi järgi - Kadriorg, Kassisaba, Kitseküla, Uue-Maailma, Süda-Tatari, Torupilli, Raua ja Veerenni. Lisaks on kesklinnas mitmeid väärtuslikuks üksikobjektiks tunnistatud hooneid, mille leiab samuti miljööalade kaardirakendusest.
Kadriorg
Kadriorg on teiste kesklinna ümbruses asuvate puitrajoonidega võrreldes olnud oluliselt teistsuguse ajalooga ning iseloomuga piirkond. Tänaseni säilinud hoonete esinduslik arhitektuur annab kinnitust, et tegemist ei ole tavapärase töölislinnaosaga, vaid uhkema ja jõukama mereäärse kuurortrajooniga.
- Loe lähemalt
-
Juba 17. sajandil olid Kadriorus Lasnamäe paeklindi all tammemetsas mõned suvemõisad. Kadrioru linnaosa välja kujunemise kõige suuremaks mõjutajaks oli Peeter I-le maja ehitamine 1714. aastal ning seejärel lossi ja pargi rajamine. Lisaks lossiansamblile rajati praeguse Poska tänava piirkonda lossi teenijate ja ehitajate maju. Seda hooneterühma nimetati Kadrioru lossialeviks ehk Slobodaaks (sloboda—vene küla, vene agul; paljud lossiteenijad olid rahvuselt venelased). Väikesed kohati onnikestelaadsed majad moodustavad täna Kadrioru hoonestuse vanima (alates 18. sajandist) ja ühe väärtuslikuma osa. Rida Slobodaa vanimaid maju hävis 19. sajandi keskel tulekahjus, osa aga lammutati Nõukogude ajal. Säilinutest on ühed vanimad J. Poska 19 hoonetekompleks, mitmes järgus kujunenud hoovitiivaga elamu J. Poska 33 ja ülevenemaalise klaasitsistliku tüüpfassaadi järgi ehitatud ühekorruseline J. Poska 35. Slobodaa alale olid iseloomulikud pikad kitsad kinnistud ja hoonete paiknemine tiheda reana tänava ääres. Slobodaa piirkonna üheks kõige omanäolisemaks majaks on rikkaliku venepärase puitpitsdekooriga õigeusu preestri elamu J. Poska 41.
Linnaosa edasist arengut mõjutas kõige rohkem supelasutuste rajamine. 19. sajandi alguses alates muutus Kadriorg Tallinna elanikele ja arvukatele kuurortikülalistele armastatud suvitus- ja jalutuspaigaks. Palju sõideti siia puhkama ja tervist kosutama tsaaririigi pealinnast Peterburist. Narva maantee ääres on kuurordiperioodi esinushoonetest ainsana säilinud kunagine supelsalongi vannimaja (Narva mnt 80), supelasalongi kompleksi ülejäänud hoonestus on hävinud. Poska tn 15 asus halvatuste ja muude raskete närvihaiguste all kannatajate turgutamiseks mõeldud Kadrioru sanatoorium (praegu on seal vanurite eneseabi ja nõustamiskeskus). Suurte verandadega suvilate seas, mida Kadriorgu nüüd palju kerkis, oli väiksemaid ja intiimsemaid (säilinud näiteks L. Koidula 4 ja 6, Mäekalda 9 ja 11), aga ka suuremaid esindusvillasid – näiteks villa Patria (J. Poska 36A), villa Mon Repos (Narva mnt 92), villa Favorita (Narva mnt 108). Suvilate juurde kuulusid suured ohtra kõrghaljastusega aiad.
Ulatuslikum ehitustegevus Kadriorus jääb aga 19. ja 20. sajandi vahetuse aega. Hakati ehitama ka suuremaid üürimaju, mille paigutustihedus erines senisest villatüüpi hoonestusest. Grupp esinduslike kodanlike korteritega puitelamuid kerkis 1904-1906 seni hoonestamata heinamaale Köleri ja Vesivärava tänava vahel (J. Köleri 10, 12, 14, 16a ja 16 jt). Weizenbergi ja Koidula tänava äärde ehitati viimastel I Maailmasõja eelsetel aastatel 1911-14 ka rida juugendstiilseid puitüürimaju (A. Weizenbergi 10, 12, 14; L. Koidula 10A, 7 ja 9). 1930. aastatest pärinevad aga funktsionalistlikud ning art deco sugemetega kortermajad ning villad Koidula tänaval ja Narva maanteel (näiteks Narva mnt 55), nn. Tallinna maja tüüpi kivitrepikodadega puuumajadega hoonestati aga Köleri tänava lõpuosa. 1930. aastate II poolel ehitati Kadriorgu ka üksikuid suuremaid funktsionalismimõjulisi või ka esindustraditsionalistlikke kivimaju (A. Weizenbergi 8, L. Koidula 3, 14A, 22, F. J. Wiedemanni 6, J. Poska 49 jt).
Kadriorgu võib pidada üsna omanäoliseks arhitektuurimuuseumiks, olles sümbioos erinevate kultuuride koosmõjust. Eestipäraste puust agulilike üürimajade kõrval on uhked suvemõisad, mõjukate isikute suvemajad, venepärase arhitektuuriga lossiteenijate elamud ning loomulikult loss ja park koos eelmise sajandi kolmekümnendate aastate spordirajatistega (Kadrioru staadion, Lastepargi paviljon). Fassaadide kõrval on siin hästi säilinud ka ajaloolised interjöörid ning rohke fotomaterjal võimaldab näiteks taastada Kadriorule iseloomulikke ning praeguseks kaduma läinud arhitektuurseid väikevorme, piirdeid, aedu jne.
Kassisaba
Kassisaba linnaosa ajalugu ja areng on seotud kunagise Toompea eeslinnaga. Tõenäoliselt tekkis linnaosa vanem hoonestus praeguse Paldiski maantee äärde ning võimalik, et linnakindlustustuste vööndist kaarjalt eemalduv lääne poole suunduv maantee koos selle äärde ehitatud hoonete reaga andiski linnaosale Kassisaba nime. Olgu lisatud, et 17.-18. sajandil kandsid muldvallide nurgakohtadesse ehitatud kõrgemad tugipunktid “Katze” (kass) nimetust.
- Loe lähemalt
-
Vanematel linnaplaanidel on Paldiski maantee nimeks mõnda aega Kassisaba. Järk-järgult laienes hoonestus ka põhja poole hilisematele Kelmiküla aladele. Kiiremini kui hoonestus levis Kassisaba kohanimi. See oli kasutusel pea kogu Toompea eeslinna, sealhulgas ka Toompea eeslinna lõunapiiril Väike-Ameerika tänava kohta. Linnaosa läänepoolne piir kujunes välja 1870. aastal, kui rajati raudteetamm. Kassisaba eeslinna arengule on suurt mõju avaldanud Toopea oldermann H. H. Falck. Suures osas Falcki kulul rajati näiteks puiestee (praegune Toompuiestee) Tõnismäelt Balti jaamani ning samuti park A. Adamsoni ja Wismari tänavate vahele.
Ajaloo poolest võib kõige väärtuslikumaks Kassisabas pidada tänavatevõrku koos kruntidesüsteemiga, mis arenes välja 17. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandini. Arhitektuurne miljöö on Kassisabal aga võrreldes teiste puitasumitega kõige kontrastsem. Hoonestuses põimuvad omavahel eri ajastustest pärit majad ning siia on nõukogude ajal ehitatud ka enim olemasolevat keskkonda mahu poolest eiravaid hooneid. Sellegipoolest on Kassisaba linnaehituslikust küljest suhteliselt terviklik ala, mis paigutub küll suuremate liiklustrasside vahele, ent annab suurepärase pildi eelmise sajandi alguse Tallinna linnaruumi arengust. Kassisaba vanim säilinud hoonestuskiht on pärit 19. ja 20. sajandi vahetusest ning asetub Kelmiküla kanti ning Luise, Wismari, Villardi ja osaliselt Koidu tänavale, kus on siiani säilinud ka mitmed ühekordsed laia puitlaudisega elumajad, sagedamini esineb suhteliselt lihtne puitdekoratsioonidega kahekorruseline elamutüüp. 1920. ja 1930. aastatel on rajatud näiteks Ao tänav ning Uue-Maailma asumis Aasa, Pilve, Saturni ja Komeedi tänavad, mida mööda kõndides saab päris hea ülevaate kolmekümnendate aastate eeslinna üürimaja tüpoloogia. Levinuim üürimaja tüüp oli kahe-kolmekorruseline keskse kivitrepikoja puuhoone (nn Tallinna maja).
Kitseküla
Kitseküla miljööväärtuslik ala hõlmab kolme eripalgelist osa: tsaariaegne töölisasum (Kauba, Paide, Hagudi tänavad), 1920-30. aastate Tallinna tüüpi majade kogum (Magdaleena tn lõpp) ning 1940. aastate lõpu stalinistlik hoonestusansambel (Asula tänav).
- Loe lähemalt
-
Vanim ajaloomärk sellel territooriumil on iidne nn. Marta tänava rist, mis pärineb 16. sajandist mälestusmärgina Liivi sõja ajal siin vene vägede vastu peetud lahingus langenud mustpeade vennaskonna liikmetele. Tänapäeval miljööväärtusliku asumina käsitletav ala mõlemal pool Pärnu maanteed oli kuni 19.-20. sajandi vahetuseni siiski märkimisväärse hoonestuseta. Siin olid 19. sajandi II poolel vaid mõned suvemõisad ja kõrtsikohad. Ainus suurem hoonestuskogum oli naabruses asuv Diakonisside asutus: haigla, orbude- ja hooldekodu, rajatud endise Lindheimi (ka Berghofi, Vogdti) suvemõisa parki (säilinud on haigla peakorpus, Pärnu mnt 102). Erandliku hoonena on sellest ajast meieni jõudnud Fahrenholzi suvemõisa pargi serva rajatud suvitusvilla (hiljem diakonisside asutise lasteaed) Pärnu mnt 123.
Ehitustegevus elavneb alates 1890. aastate keskpaigast. Piirkonna asustuse tihenemist soodustas kindlasti raudtee väljaehitamine, Tallinn-Paldiski laiarööpmeline liin avati 1870. aastal. 25. juunil 1900. aastal avati uus Tallinn-Viljandi kitsarööpmeline raudteeharu. 1901. aastast pärinevad Tallinn-Väike raudteejaama hooned. Teiseks selle kandi kujunemist mõjutanud teguriks oli Lutheri mööbli- ja vineerivabriku rajamine, siinsetes tagasihoidlikes 1-2 korruselistes puitmajades elasid 20. sajandi alguses just selle järjest paisuva puidutööstuse töölised. I Maailmasõja ajaks olid hoonestatud Pärnu maantee servad kuni Tondi tänava alguseni, Tondi tänav kuni Marta ja Alevi tänavani ja kogu Pärnu maantee ning kitsarööpmelise raudtee vahele jääv ala (praegused Juurdeveo, Rapla, Paide ja Hagudi tänav). Kui suurte peatänavate ääres on varasem hoonestus praeguseks valdavalt uuega asendatud, siis vaiksetel Paide, Hagudi ja Juurdeveo tänavatel valitseb siiamaani 20. sajandi alguse töölislinnaosale omane hoonestuslaad. Selle piirkonna muudab tähelepanuväärseks küllalt väikesel territooriumil valitsev elamuarhitektuuri mitmekesisus. Näiteks Hagudi tn 12 on tsaariaegse väikese ühekorruselise agulimaja huvitav ja hästisäilinud näide, alles on palju nn Lenderi maju (tsaariaegne kahekorruseline tööliselamu), nende vahele on 1920.-30. aastail lisandunud nn Tallinna maja tüüpi kivitrepikojaga puitelamuid. Lihtsate agulimajade kõrval kohtab siin ka üksikuid erilisemaid hooneid, näiteks elamu Kauba 7 on projekteerinud kuulus arhitekt Herbert Johanson.
Järgmisena hoonestati seni lage kolmnurkne heinamaatükk Marta ja Tondi tänava vahel, 1928–1939 jaotati see ehituskruntideks, Magdaleena tänav pikendati Tondi tänavani ja siia kerkis väike, ent väga tervikliku ansamblina mõjuv kivitrepikojaga nn. Tallinna tüüpi majade grupp. Erilise hoonena paistab nende hulgas silma Magdaleena tn 12, mis on ehitatud 1950. aastate lõpus, ent püüab jätkata sõjaeelset arhitektuurilaadi. Läbi aegade on selles majas elanud luteriusu kiriku kõrged vaimulikud. Kaasaegses linnaruumis toimib see nurgake tõelise rahuliku oaasina, põnevat meeleolukust lisab Magdaleena tänava hoogne pööre.
Sootuks teiseilmelised on pärast II Maailmasõda suuresti saksa sõjavangide tööjõuga ehitatud majad Asula tänaval. See rangelt teljelise planeeringuga ala, mille selgroo moodustas keskne papliallee, on üks väljapaistvamaid stalinistliku klassitsismi ansambleid Tallinnas.
Raua
Raua asumi näol on tegemist mitmes etapis kujuneud väärishoonestusalaga, kus puudub ühtne ehituslik mastaap või hoonestuslaad, kuid kõrvuti leidub mitmete ajastute tipparhitektide loomingut.
- Loe lähemalt
-
Narva ja Tartu maantee vahelisel alal tekkis püsiv hoonestus 18. sajandil. 19. sajandi alguse plaanidel on näha, et Narva ja Tartu mnt. vaheline ala (maanteede ääred olid hoonestatud juba ammugi) on tekkinud pikad tänavad: praegused J.Vilmsi ja Fr.R. Faehlmanni. Väga vana on ka nn Väike-Epinatjevi tänav (nüüdisaegne F.R.Kreutzwaldi tn algusosa ja Terase tänav). Selle asustuse tuumikala praeguse F.R.Faehlmanni ja Kollase tänava piirkonnas nimetati nn. Uueks Slobodaaks ja asustuspilt sarnanes tõepoolest Kadrioru Vana Solobodaaga (lossiteenijate alev J.Poska tn) – kitsad pikad krundid ulatusid otsapidi tänavate äärde, majad olid valdavalt ühekorruselised hütikesed, mis paiknesid vene küla moodi ridadena üksteise kõrval, otsaviiluga tänava poole pööratud. Midagi toonasest hoonestuslaadist on aimatav veel F.R. Faehlmanni tänaval lõigus telemajast J.Vilmsi tänava ristmikuni. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses hakati piirkonda ehitama seevastu suuremaid heakodanlikke, suurte ja mugavate elamispindadega kahekorruselisi puidust kortermaju. Sellised on näiteks efektsete nurgalahendustega J.Vilmsi 16 ja 18, hästi säilinud puitdekooriga Tina tn 3 ja Raua tn 30 või ühe esimese tervikliku kinnisvaraarendusprojektina kerkinud Kochi kvartali hoonestusansambel Raua tänaval (1911-13, nüüd F.R.Kreutzwaldi 5, 5A, Raua 43, 45, 47).
Raua tänava asumi läänepoolne osa Raua, F.R.Kreutzwaldi, F.R.Faehlmanni, Narva mnt on enamasti 20. sajandi alguse kapitaalsema hoonestusega – 3-4 korruselised kivist elamud. Märkimisväärselt palju on Eesti arhitektuuri tippu kuuluvate arhitektide projekteeritud hooned (Otto Schott, Artur Perna, Karl Burman, Eugen Habermann, Eugen Sacharias, Edgar Kuusik, Herbert Johanson jne). See, nn Politseiaia ümbrus ja külgnev territoorium Narva maantee pool, püsis kaua hoonestamata ja kui seda lõpuks täis ehitama hakati, kuulus enamik alast juba kohustuslikku nn kiviehituspiirkonda, kuhu puitmaju üldjuhul ei lubatud. Mõnedki siinsed kortermajad – näiteks Karl Burmani projekteeritud juugendstiilne nurgamaja Raua tn 39 või Edgar Johan Kuusiku kavandatud Tina tn 17 – kuuluvad Eesti arhitektuuri klassikasse. Erakordselt efektne on funktsionalistlike majade ansambel Raua tn 25-35, mis pakkus 1930. aastail parimat moodsat elukeskkonda.
Ära märkimist väärib ka Vase tn. stalinistliku arhitektuuriga miljööväärtuslik tänavaruum, mis oma neljakorruseliste elamutega on piirkonda hästi sulandunud. Ka mitmed hilisemad, 1960.-70. aastate korterelamud – Tina 16, Vase 10, Raua 55 jt esindavad oma ajastu parimat arhitektuuritaset. Need ei ole tüüpilised nõukogudeaegsed paneelmajad, vaid eriprojektide järgi ehitatud modernistlikud elamud (näiteks Tina tn 21A/Terase tn 6 on projekteerinud Raine Karp), kuhu said korterid nõukogude ajal nomenklatuursetel ametikohtadel töötanud või muidu olulise ametipositsiooniga inimesed, aga ka mitmed loovharitlased.
Käsitletavat asumit piiravad tänavad – Gonsiori, Pronksi, Narva mnt. ja nende tänavate vastasküljed on täidetud enamasti 5-6 korruseliste, erinevatest ajastutest pärit, kuid enamasti soliidse ja ka ilusa arhitektuuriga elamutega.
Tatari
Tatari miljööväärtuslik ala jääb kahe tiheda liiklusega peatänava - Liivalaia ja Pärnu maantee – vahele. Rohke kõrghaljastusega piirkond kujutab endast omalaadset rohelist ja rahulikku oaasi südalinnas. Lisaks kvartali rohelusele muudab asumi väärtuslikuks selle peaaegu terviklikult säilinud arhitektuurne ilme.
- Loe lähemalt
-
Tatari piirkonna linnaehituslik ajalugu ulatub keskaega. Sakala ja Tatari tänavaid on peetud juba keskajal väljakujunenud teede järglasteks. Täpsemalt määratavad on mööda praegust Süda tänavat kulgenud keskaegne linna vesivarustus kanal ning Tatari 20 elamu kõrval asuv, juba 14. sajandist mainitud nn Karjaallikas. Konkreetsemad andmed hoonestusest pärinevad 17. sajandist. Peale Põhjasõda omandasid siin krunte tatari rahvusest mereväe ohvitserid, mistõttu piirkonda on nimetatud ka Tatari külaks e. aguliks. Tänapäeval on vanimad säilinud hooned piirkonnas 19. sajandi lõpust pärit puithooned, suurem osa majadest pärineb siiski möödunud sajandi algusest. Süda-Tatari tänavate äärde ei ehitatud töölisklassi üürielamuid nagu näiteks Kalamajja. Siia valisid eluaseme peamiselt keskklassi inimesed ning vanemate ühepereelamute asemele hakati ehitama mitmepereelamuid, mis andis kvartalile linnalikuma üldmulje – parim näide on terviklik Süda tänava juugendelamute ansambel.
Tatari tänav on veidi kaootilisem ja mõneti vaesema ilmega. Sellist ühtlast ansamblit piki tänavat siin ei ole, pigem on Tatari tänava spetsiifika eriilmeline 20. sajandi alguse hoonestus. Kvartali sügavusse ulatuvad hoovid aga upuvad suvel rohelusse.
Tatari kvartal on Tallinna mastaabis suurima kultuuriloolise kontsentratsiooniga elamuala. Läbi aegade on kvartal olnud intelligentsi meelispaiku ning siin on tegutsenud mitmeid toimetusi, välisesindusi ja kultuuriühinguid.
Tatari kvartali ainulaadset miljööd säilitades ja edasi arendades võiks piirkonnast kujuneda hinnatud elupaik ning arvestatav vaatamisväärsus vanalinna läheduses. Väga kahju on ainult, et paar aastat tagasi Süda tänavale kerkinud odav ja mahtude poolest ülepaisutatud korruselamu eirab võhiklikult kvartali inimmõõdulist ning –sõbralikku keskkonda - omadus, mis vaid mõne aasta pärast võib maksta kullahinda.
Torupilli
Torupilli asum on oma praeguse nime saanud samanimelise kõrtsi järgi, mis asus hetkel püsihoonestuseta krundil (Tartu mnt 38) ehk praeguse Tartu mnt ja Torupilli otsa nurgal. Täpsemalt sai kõnealune piirkond oma nime kõrtsi reklaamsildil olnud torupillimehe järgi. Varasemad teated kõrtsi kohta pärinevad 1803. aastast.
- Loe lähemalt
-
Torupilli asum on Tallinna ajaloolistest eeslinnadest üks noorimaid. Vaid paar siinset tänavat on väga vanad, enamik alast oli veel 20. sajandi algul hoonestamata. Põhiliselt paiknesid seal karjakoplid, vilja- ja juurviljaaiad. Kõige vanemaks asumi tähiseks võiks pidada praegust Tartu maanteed, mis on üks vanimaid sisemaale viivaid teid. Tartu maantee algus oli hoonestatud juba 13. sajandi alguses, 18. sajandi lõpuks oli Tartu maantee serv hoonestatud kuni praeguse Odra tänava ristmikuni. Ühtlasem hoonestus hakkas Torupilli asumi piirkonda tekkima 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses. Üheks põhjuseks võib pidada Peeter I korraldust, millega määrati Tallinn Läänemerel tegutseva Vene sõjalaevastiku baasiks. Selle suurearvulisse koosseisu kuuluvad ohvitserid, pootsmanid jt. omandasid eeslinnades hulgaliselt krunte. Sel viisil tekkis hoonestatud elamualana siin piirkonnas näiteks nn. Uus-Slobodaa – Torupilli alale jääb praegune Jakobsoni tänav, mis enne praeguse telemaja ja Gonsiori tänava rajamist oli ühenduses Faehlmanni tänavaga moodustades Kadriorgu kulgeva ühendustee. Linna plahvatusliku kasvu perioodil, 19.-20- sajandi vahetusel ning uue sajandi II aastakümnel laienes tunduvalt kesklinna hoonestuse alla hõlmatud ala. Torupilli asumis algaski põhiline ehitustegevus peale 1910. aastat, mil hoonestati suures osas J.Kunderi, Laulupeo, A. Hermanni, G.R.Jakobsoni, J. Kappeli ja Lubja tänavad. Kõige mitmekesisem ja huvitavam on heinamaale rajatud Laulupeo tänava hoonestus, , kus juugendstiilis elamud moodustavad ilusa tervikfrondi. Tänav sai oma nime siin toimunud laulupeo/pidude? järgi Silmapaistvaim siinsetest puumajadest on ehk Laulupeo 6, mille on projekteerinud Karl Burman. Tsaariaegsetele elamutele lisaks on lähikonda hiljem ehitatud rida eestiaegseid Tallinna tüüpi kivitrepikojaga maju, tervikliku rea moodustavad need elamud K.Türnpuu tänaval, mis omal ajal kulges paralleelselt endise kitsarööpmelise raudteega.
Kauaks jäi hoonestamata vaid nn. Politseiaia ehk Ogorodi (Raua, C.R.Jakobsoni ja F.R.Kreutzwaldi tänavate vahel) piirkond ja praeguse J. Vilmsi ja J.Poska tänavani ulatunud ala ehk Gonsiori tänava kant. Selle ala kruntideks jagamist alustati 1910. aastal, kuid see territoorium hoonestati valdavalt alles 1930. aastail, mil siia kerkisid 4-6 korruselised väärikad kodanlikud kivist korterelamud. Endise kroonu juurviljaaia südamik säilitati haljasalana (nn. Politseipark). J.Kunderi tänava alguse tõsiseilmeliste 1930. aastate lõpu kivimajade rida on Tallinna miljööalade kontekstis suhteliselt erandlik, kuid kaheldamatult väga väärtuslik hoonestustervik.
Uue-Maailma
Praeguse Uue Maailma asumi ala oli kuni 19. sajandi keskpaigani tuntud kui Kristiine heinamaa ehk Christinenthal. Esmalt tekkisid mõnedele kruntidele kerghooned, siis suvemajad või mõisad (Höfchen) ja pikapeale alalised elupaigad. 1878. aastal tükeldas oma krundi ja rajas terve tänavatevõrgu selle ala üks suurem maaomanik Adolf Johann Rulcovius. Seda uut asustatud ala Pärnu maantee ääres hakati siinkandis asunud populaarse Ameerika-nimelise trahteri järgi linna irvhammaste poolt hüüdma Uus Maailmaks (Neue-Welt). Pikapeale kinnistus see tänava nimena ja hiljem ka kogu piirkonna ametliku nimena.
- Loe lähemalt
-
Uus Maailma asumi kujunemisele sai oluliseks sündmuseks a/s A.M. Lutheri Vineeri- ja Mööblikombinaadi asutamine Pärnu maantee äärde 1883. aastal. Tekkis suur nõudlus elamispinna, aga eelkõige üürikorterite järele ettevõtte läheduses. Teisele poole Pärnu maanteed jääv peaaegu hoonestamata Uus-Maailma maa-ala sobis ideaalselt üürimajade ehitamiseks. Elamuehitus sai Uus Maailma asumis suurema hoo sisse 1890.aastatel. Tsaariaja lõpuks kujunes tervikuna välja kaks peamist hoonestusala: esiteks Pärnu maantee serv, Luha tänava Pärnu maantee poolne ots ja Uus-Maailma tänav, kus praeguseks on alles vaid mõni vana puumaja; teise tihedamalt täis ehitatud ala moodustasid kaks olulist peatelge, Väike-Ameerika tänav ja Koidu tänav. Viimati nimetatud tänavate ääres on tsaariaegne, peamiselt Lenderi maja tüüpi tööliselamutest koosnev hoonestus suures osas alles siiani.
I Maailmasõja ajal ja Eesti vabariigi algaastatel 1918-1922 aastal seiskus Tallinnas ehitustegevus peaaegu täielikult. 1923. aastal algas uushoonestuses järsk elavnemine. Sellest aastast kasvas asustus Endla, Koidu ja Väike-Ameerika tänava vahel märgatavalt. Ehitati välja Aasa, Komeedi, Saturni ja Videviku tänava piirkonna hoonestus. Ka 1930. aastaid iseloomustab hoogne ehitustegevus Uus Maailmas, hoonestus tihenes, varasemad väga suured krundid jagati ja augud tänavafrondis ehitati täis. Statistika järgi ehitati ajavahemikus 1918-39 IV linnajaos (Pärnu maantee eeslinn, kuhu kuulus lisaks Uuele Maailmale ka osaTõnismäe piirkonnast ja Kitseküla asum) 810 elamut. Ka eestiaegses hoonestuses domineerivad puitmajad. Lisaks kivitrepikojaga Tallinna majadele, mida siin väga palju leidub, väärivad Uue Maailma asumis tähelepanu 2-3 korteriga 1920. aastate ja 30. aastate alguse väikemajad, millest päris paljud (näiteks Aasa 6, Saturni 13, Koidu 73 ja 78) on tunnistatud ka arhitektuurimälestiseks.
Uue Maailma piirkonnas on ajaloolised majad ja tänavatevõrk paremini säilinud raudteepoolses osas, seevastu Suur-Ameerika ja Kesk-Ameerika tänavate vana hoonestus hävis valdavalt 1944. aasta 9. märtsi pommirünnaku ajal. Nõukogudeagsest kihistusest väärib tähelepanu Videviku, Kristiina, Luha ja Koidu tänavate vahele jääv terviklik stalinistlik kvartal, kus tollele perioodile omaselt dekoreeritud suured kivist kortermajad on grupeeritud avarate haljastatud ühisõuede ümber. Stalinistliku klassitsismi ajastule omast ansamblilisuse taotlust kajastavad esinduslikud peegelsümmeetrilised majadepaarikud Väike-Ameerika 8 ja 19 ning Suur-Ameerika 22 ja 35. Piirkonnas on ka paar hruštšovka tüüpi elamut.
Veerenni
Piirkonna vanimaks tänavaks on 1345. aastal rajatud Tallinna joogiveekanali äärde kujunenud Veerenni tänav. Püsiv hoonestus sellesse piirkonda tekkis alles 1870. aastatel. Siin on tegemist ühe esimese piirkonnaga, mis 1920. aastatel tervikliku planeeringu osaliseks sai. Asumi omapära määravad mitmed 1920. aastate I poolel riikliku ehituslaenuga püstitatud ansamblid.
- Loe lähemalt
-
Sellel perioodil jaotati kogu Veerenni tänava ja Kalmistu tee vaheline ala väikeste ehituskruntidega täisnurkseteks kvartaliteks. Suur hulk vabalt asetsevaid 1-2 korruselisi maju, sageli ees- ja viljapuuaedadega, annavad piirkonnale eramurajooni ilme. 1920. aastate I poolel rajati praegusele Õpetajate tänavale ehitusühing “Õpetajate Kodu”. Selle lähedale rajati teisigi ehitusühinguid, mistõttu linnaosa kandis algstaadiumis mitteametlikult “Võlaküla” nime. Arhitektuuriliselt huvipakkuvaim on Vaikse tänava umbsopp (1924-1925), mille E. Habermanni projekteeritud kaksikmaja koos sümmeetrilise paigutusega eramutega. Erilise pärlina paistab silma Herne tänava ääres asetsev Keskhaigla töötajate elamute grupp (1925), kus H. Johansoni projekteeritud kolmest majast koosnev ansambel paistab veel tänagi silma terviklikkuse ja kvaliteediga. Reaalset alternatiivi paljukasutatud Tallinna elamule püüab pakkuda E. Habermann oma neljakorteriliste majadega Veerenni ja Õilme tänavatel (1924). Kogu piirkonna aktsendiks on kvartali keskel paiknev park, mis lubab suurel osal elanikest nautida pargivaadet koduaknast. Alal tervikuna on silmatorkavalt rikkalik haljastus, olles nii saavutanud omaaegse linnaarhitekti E. Habermanni poolt soovitud aedlinliku ilme. Piirkonna suurim pluss on sõjajärgsete ehitiste puudumine, mistõttu kogu ala on säilitanud oma algse planeerimis-ehitusaegse ilme ja mõjub erakordselt terviklikuna.
Kristiine linnaosas asuvad kaks miljööväärtuslikku hoonestusala: Paldiski mnt, Endla ja Tulika tn vahel paiknev Lille piirkond ja Järvel rongipeatuse läheduses paiknev Järve piirkond. Mõlemas piirkonnas on linnaehituslik eesmärk säilitada valdavalt 1920.–1930. aastatel ehitatud eeslinna miljööd, mis Lille piirkonnas jätkab Pelgulinna ehitustraditsioone ja Järve asumis samal perioodil rajatud aedlinnamiljööd. Järve miljööväärtuslik ala hõlmab veel 1950. aastatel Tuisu tn äärde rajatud stalinistlikus stiilis väikest elamurühma. Lisaks on Kristiine üldplaneeringuga määratletud mitmed väärtuslikud üksikobjektid, millele laienevad miljööväärtuslike alade kaitse- ja kasutamistingimused.
Järve
Ajalooliselt paikneb asula endise Erbe (saksa k Hermansberg, Hermanshof) suvemõisa maa-alal. 1923. aastal rajatud raudteejaam (arh Karl Burman) on alguspunktiks kogu asumi kujunemisele, mille valdavalt asustasid raudteega seotud elukutsete esindajad.
- Loe lähemalt
-
Huvitavaks teeb aga Järve see, et raudteellaste all ei mõeldud mitte lihttöölisi, vaid kui vaadata arhitektuuri, ilmneb, et uute elamute asunikeks pidid saama keskklassi kuuluvad kodanikud. Raudteeliini avamine ja peatuse rajamine lõi soodsad tingimused kontsentreeritud elutegevuseks.
Ehitamiseks läks Järvel peale seda, kui 1923. aastal koostati Järve jaama ümbruse planeerimiskava ning kasutusele otsustati võtta alad mõlemal pool raudteed. Järve asumi arhitektuurne iseloomustus Järve asumi esinduslikuma ja arhitektuurselt kvaliteetsema osa moodustab raudteejaama ja Pärnu maantee vahelisele alale jääv osa. Virve tänav, mis avaneb ühes otsas raudteejaamale ja teises avanes enne müratõkke ehitamist Pärnu maanteele, on mõtteline kvartali paraadtänav. Pikk vaatekoridor jaamahoonele, tänavajoonest tagasiastuvad eesaiaga ning pika fassaadiga esinduslikud elamud loovad 1920-30. aastate stiilis väljapeetud kuid samas aedlinliku keskkonna. Virve tänavaga risti jooksev pikk Laine tänav on samuti traditsionalistliku hoonestusega kuid annab peatähelepanu Virve tänava ehitistele.
Järve asumi hoonestus on valdavalt 1,5-2-korruseline ning levinuimaks katusetüübiks on viilkatus. Suuremate ja esinduslikemate elamute puhul kohtab sagedasti poolkelp-või mansardkatust. Valdavalt traditsionalistlike elamutega hoonestusse on sattunud ka mõned funktsionalistlikud lamekatusega eramud. Vaid üksikud hooned on kolmekorruselised. Valdavalt puithoonestusega asumis, nagu sai juba mainitud, on ehitatud ka kivihooneid. Neil on sagedasti rõhutatud nurgakvaadreid, mis lähendab majade üldilmet omaaegsete mõisahoonete omale. Ülekaalukalt kõige rohkem on alale projekteerinud elamuid Eesti-aja üks olulisemaid arhitekte Herbert Johanson. Tollane projekteerimisbüroo juhataja tegi koostööd mõlema korteriomanikkude ühinguga ning valmistas mitu tüüpprojekti. Kui 1920. aastatel valminud hooned ongi enamikus Johansoni looming, siis 1930. aastatel tema varem väljatöötatud projektidest sageli loobuti ning eraomanikud tellisid hooneid ka teistelt. Nii on mitmeid elamuid Järvele kavandanud ka Karl Treumann (Tarvas), Ferdinand Adoff, Eugen Habermann ja Joosep Lukk.
Järve asumis on selgelt eristatavad kaks suuremat ehitustegevuse perioodi. Vanim osa sellest jääb raudtee ja Pärnu maantee vahele, hõlmates Virve tänavat ja Laine tänava Virve ja Järve tänavate vahelist osa. Edasi kandus ehitustegevus mööda Järve tänavat teisele poole raudteed, kus Eesti-aegne asum ulatub Järve ja Tuisu tänava ristmikuni ning Elektri tänavale. Teine suurem ehitustegevuslik periood Järve asumi ajaloos jääb aastatesse kohe pärast Teist maailmasõda. 1946. aastal jagati kruntideks Laine tänava teine osa, mis jookseb paralleelselt Pärnu maanteega Nõmme suunas. 12 krundist on hoonestatud sõjajärgset kasinate tingimustega elamuehitust iseloomustavate tüüpprojektidega 10. Nende majade kerkimisega samal ajal hakati planeerima suuremat stalinistlikku kortermajade ansamblit teisele poole raudteed, teisele poole Tuisu tänavat jääva Järve tänava lõppu. Sinna ehitati kuus kolmekorruselist kortermaja. Võttes arvesse stalinistliku arhitektuuri vähesust juba algupäras, on tegemist äärmiselt hea näitega komplekssest stalinstlikust elamuansamblist. Tarastamata vahehoovide ja mängualadega majade ümbrus ning ühe tüüpprojekti alusel loodud elamud on säilinud terviklikult ning viimasel ajal teostatud renoveerimistööde käigus ei ole seda muljet lõhutud. Ajastuomane kvartal on silmapaistev just seetõttu, et moodustab iseseisva terviku ajaloolise hoonestusega Järve kõrval, seda täiendades, mitte lõhkudes. 1970. aastate lõpul ja 1980. aastatel lisandusid stalinistlike kortermajade lähedusse veel üksikud suuremad kortermajad.
Järve edasine areng on olnud seotud eelkõige ümbruskonna arenguga. 1980. aastatel laiendati Pärnu maanteed, mistõttu vähendati Laine tänava äärseid krunte ja maantee äärde rajati Tallinna esimene müratõke. Betoonist müratõke on ühelt poolt Järve õnn ja samamoodi õnnetus. Inetu ilmega betoonplaadid mis tekkisid elanike tagaaeda, on samas taganud aedlinliku miljöö-asumi põhiolemuse. Pärnu maanteelt ja liiklusmagistraalidelt lahkudes tekib tunne, nagu oleks saabunud kauge äärelinna idülli. Järve väärtuseks on ajastutruult ja homogeensena säilinud hoonestus ning algne tänavavõrgustik. Selle tulemusena on tekkinud miljöö, mille olemuseks on ajalooline hoonestus aedlinlikus keskkonnas. See on keskkond mis vääriks niimoodi säilitamist ja selle muutmisesse ülima tundlikkusega suhtumist.
Lille
Lille kvartal on enamasti 1930. aastatel rajatud ühtse hoonestuslaadiga nn Tallinna majade elamupiirkond, mis Lille piirkonnas jätkab Pelgulinna ehitustraditsioone. Linnaehituslik eesmärk on säilitada piirkonnas valdavalt 1920.–1930. aastatel ehitatud eeslinna miljööd. Täna kuulub Lille asum Kristiine linnaosa alla.
Lasnamäe linnaosas leidub mitmeid väärtuslikke ja miljööväärtuslikke hooneid ja elamukvartaleid, mis väärivad säilitamist. Miljööväärtuslike hoonestusaladena on määratletud Peterburi tee – Kivimurru – Sikupilli – Majaka tänava stalinistlik miljööväärtuslik piirkond ja Paekivi ja Katusepapi tänava vaheline miljööväärtuslik kvartal. Lisaks on väärtuslike objektina määratletud endine lennuväebaas ja selle hoonestus Vana-Kuuli tänava piirkonnas ning mitmed tööstushooned sajandivahetusest ja Eesti Esimese Vabariigi perioodist.
Paekivi-Katusepapi tänava vaheline ala
Vaadeldav ala paikneb ajalooliste, juba keskajast teadaolevate paemurdude kohal ja hoonestus on rajatud niisiis osaliselt paemurruaukude tagasitäitele. Käsitletav ala hoonestati 20. sajandi algul seoses Sikupilli asumi rajamisega.
- Loe lähemalt
-
Vaadeldav ala paikneb ajalooliste, juba keskajast teadaolevate paemurdude kohal ja hoonestus on rajatud niisiis osaliselt paemurruaukude tagasitäitele. 1880-82. aasta Eurichi koostatud plaanilt nähtub üksikuid hooneid merepoolsel pangaserval, kuid valdav osa alast on märgitud paemurruna. Tulevane tänavatevõrk on kaardil (Katusepapi ja Kivimurru tn, samuti nendevahelised Pallasti ja Paekivi tn) jalgradadena juba välja kujunenud ja selgesti loetav.
Käsitletav ala hoonestati 20. sajandi algul seoses Sikupilli asumi rajamisega. Maa hind Lasnamäel oli sel ajal vähemalt kolm korda odavam kui mujal Tallinnas, mistõttu sinna asusid elama suhteliselt madala sissetulekuga pered. Piirkonna vähese atraktiivsuse üheks põhjuseks oli kindlasti trööstitu, hall ja kõle ümbrus ning ebameeldiv sotsiaalne kontingent: paemurruaukudes elasid hulgused ja kodutud.
Vanimad säilinud hooned piirkonnas pärinevad 1902. aastast, elavam ehitus läks lahti 1906. aastal. Kõigepealt hoonestati Katusepapi tänava paaritunumbriline külg, teisel pool tänavat asus vaid mõni üksik maja. Järgmisena ehitati Kivimurru tänava hooned, mille elanikest moodustasid enamiku tehase „Dvigatel“ töölised. Tänavanimed piirkonnas viitavad selgelt kunagisele paemurru alale: Paekivi, Kivimurru, samuti Pallasti (end Ballasti, mis tähendas kasutamatuid kihte paekivis). Katusepapi tänav on aga nime saanud seal asetsenud1898. aastal rajatud Tallinna Katusepapivabriku järgi.
1910. aasta kaardilt on näha, et käsitletav piirkond on juba suures osas hoonestatud, uus hoogne ehitustegevuslaine leiab aset 1930-ndatel, mil ehitatakse põhiliselt kahekorruselisi keskse kivitrepikojaga nn Tallinna maju.
R. Nerman on oma Lasnamäe raamatus pühendanud faktiderohke peatüki 1930-ndate Sikupilli asumi (sh ka vaadeldava piirkonna) iseloomustamisele. Ala oli hoonestatud ühe- ja kahekorruseliste hoonetega, millest enamik oli ehitatud puidust, vähem paekivist ja segamaterjalist. Krundid käsitletavas piirkonnas olid valdavalt eraomanduses. Hoonestustihedus oli suurem Lasnamäe, Katusepapi, Ballasti ja Majaka tänavate vahelisel alal, hõredam äärealadel paemurdude läheduses. Hooned paiknesid tänava ääres, harilikult pikema küljega tänava poole. Osadel kruntidel oli üksteise taga kaks hoonet. Hoonestusest vaba maad krundil kasutati peamiselt juurviljakasvatuseks – nii on juurviljaaiad üks osa ajaloolise Sikupilli asumi identiteedist. Krundid olid ümbritsetud nii tänaval kui hoovis kõrgete (tüüpiliselt 2 meetri kõrguste) piirdeaedadega (levinuimalt plankaedadega). Kõnniteed tänaval olid kaetud paekiviplaatidega.
Majaka stalinistlik kvartal Sikupillis
Majaka-Sikupilli-Peterburi tee ja Kivimurru tänava vaheline miljööväärtuslik piirkond esindab stalinistliku linnaplaneerimise printsiipide järgi kavandatud hoonestusala, mis rajati 1940-1950ndatel. Lisaks klassitsistlikust arhitektuuristiilist inspireeritud kortermajadele, on piirkonnas olulised hoovistruktuur, kvartalisised ühiskasutatavd õuealad, krundipiirded, tänavaäärsed puiestikud jpm.
- Loe lähemalt
-
II maailmasõja käigus toimunud pommitamised tabasid ka Sikupilli piirkonda. Kõige rängemalt kannatas Majaka tänav, ent purustusi oli ka käsitletavas piirkonnas Katusepapi, Kivimurru ja Pallasti tänaval. Sõjajärgne Lasnamägi oli trööstitus seisus. Hoovide ja tänavate puhtus jättis soovida, teed olid halvas seisukorras. Lasnamägi minetas kiiresti Eesti aja lõpuks saavutatud harmoonilise keskkonna, üldist kaost linnapildis süvendas asjaolu, et suuri maa-alasid eraldati sõjaväele ja tööstusettevõtetele, kes hoonete rajamisel ei arvestanud ümbruskonnaga.
1947. aastast lahendati hoonestus- ja haljastustingimused Peterburi tee – Kivimurru – Tuulemäe – Majaka kvartalile, mida 1948. aastal laiendati Sikupilli tänavani. Piirkond esindab stalinistliku linnaplaneerimise printsiipide järgi kavandatud elamuala, st nii ala kui ka hooned on kavandanud Venemaa arhitektid. Sikupilli asumi stalinistlikud kvartalid on planeerinud ning hooned on Riiklikus Liidulises Projekteerimisinstituudis (GSPI) nr 11 projekteerinud arhitekt Druženko.
Ala koosneb kahest kvartalist, Peterburi tee äärne kvartal on kavandatud esinduslikuma ehk 3‑korruselisena (valdavalt on Sikupilli asumis tagasihoidlik 2–3‑korruseline hoonestus) ning Majaka ja Peterburi tee nurgahoonet rõhutab maamärgina nurgatorn. Linnaehitusliku idee poolest on tegemist klassikalist kompositsiooni järgiva elamualaga: peatänavaäärne hoonestus on esinduslikum, kvartali nurgad on lõpetatud L‑kujuliste hoonetega, mis on üldjuhul kõrgemad ja dekoratiivsemad, kvartalisiseste tänavate äärne hoonestus on lihtsam ning madalam kvartali keskel paiknevad kompositsioonilise võttena pikemad kahe trepikojaga elamud. Kvartalisisene ruum oli mõeldud ühiskasutatavaks heakorrastatud õuealaks, mis oli Eestis põhimõtteliselt uus hoovistruktuur – siiani oli olnud igal majal krundipiiridega määratletud suletud hoov, nüüd aga propageeriti avatud hoovidega kollektiivset elulaadi. Kvartalit ääristab klassikalisi kujundusvõtteid rakendav kivipostidega metallaed. Stalinistlike elamualade lahutamatu koostisosa on tänavaäärne puiestik, mis koosneb peamiselt paplite rivist ning eraldab majad ja kõnnitee autoteest.
Majaka ja Tuha vaheline hoonestusala
Majaka ja Tuha tänava vaheline kvartal moodustab ühtse terviku erinevate perioodide korterelamutest, mis kavandati kasvava tööstuspiirkonna elanike majutamiseks. Vanimad hooned pärinevad 1940ndatest ning suures osas on säilinud terviklik kvartalistruktuur koos ajaloolise hoonestuse, väikevormide ja haljastusega.
- Loe lähemalt
-
Majaka ja Tuha tänava vahelist ala hakati hoonestama 1940ndal aastal, mil paekarjääri vahetuslähedusse kavandati tüüpprojekti järgi nn rahvakorteritega elamud. Rahvakorterite näol on tegemist lihtsate 2–3 toaliste korteritega, millesse ennekõike paigutati NSV Liidust toodud töölised ja nende perekonnad. Teise maailmasõja lõpus muudeti kvartal Saksa sõjavangidele mõeldud laagrialaks ning piirati kõrge okastraadiga. Puitkonstruktsioonis hooned said 1944-1945 aasta sõjategevuses kannatada, säilisid vaid Majaka ja Majaka põik vahelised hooned (Majaka tn 57 ja 59, Majaka põik 4). Peale II maailmasõda koostati hoonestuse taastamise ja kvartali heakorrastamise plaan. Taastati algne kinnistustruktuur, hoonete ehitamisel kasutati ära vanad kõrged paekivist soklid ja tulekahjus säilinud kivist trepikojad. Kahekorruselised korterelamud ehitati kõrge kivist kelpkatusega ning krohviti. Heakorrastusplaaniga kavandati kvartalit piiritlevad piirdeaiad, ühiskasutuses olevad sisehoovid, puudeallee Killustiku tänavale (endine Künka põik). 1957 aastal kooskõlastati ehitusprojekt, mis nägi ette kolme korterelamu ehitamiseks Killustiku ja Tuha tänava vahele (Killustiku 5, 7, 9).
Majaka ja Tuha tänava vahelisel alal on oluline järgida, et ehitustegevusel järgitakse ajalooliselt väljakujunenud linnaehituslikku struktuuri, tänavavõrku, stiililist ühtsust, hoonestuse üldist mastaapi ja muud paigale iseloomulikku. Klassitsistlikust arhitektuuristiilist inspireeritud kortermajad tuleb restaureerida või rekonstrueerida olemasolevas mahus ja võimalikult originaalilähedaselt, säilitades või taastades projektijärgsed katuselahendused, hoonetele omased detailid ja välisviimistluslahenduse. Samuti tuleb tähelepanu pöörata ja säilitada kvartalile väärtuslikud maastikuelemendid, loodusobjektid, kõrghaljastus, puiestikud ja haljasalad (hoovialad).
Majaka ja Tuha tänava hoonestusala kaitse- ja kasutustingimused on toodud Lasnamäe elamualade üldplaneeringu punktis (3.2. Säilitamisele kuuluvad hoonestusalad).
Nõmme miljööväärtus on hoopis mitmetahulisem kui kesklinna ümbritsevatel puiteeslinnadel. Olles arhitektuurilt küll märksa ebaühtlasem, moodustab Nõmme terviku eelkõige metsalinnana. Selle juures leidub Nõmmel terveid tänavaid ja kvartaleid, mis on säilitanud oma rajamiseaegse terviklikkuse – seda nii arhitektuurselt ilmelt kui ruumijaotuselt tervikuna.
Vanim kihistus Nõmme arhitektuuris on tsaariaegsed suvitusvillad ja pansionaadid. Romantilised suurte klaasverandade ja sageli ka tornikestega puithoonetest on mitmed säilitanud oma algupärase ilme.
Parima osa Nõmme elamutest moodustavad elamud aastatest 1920-40, nende hulgas on nii eramuid kui ka 2-4 korteriga väikeelamuid. Valdavalt tagasihoidliku dekooriga nii traditsiooniliste viilkatuste kui funktsionalistlikud elamud on tänaseni väga kõrge tarbimisväärtusega ja tänu oma väljapeetusele ka väga nõutud kinnisvaraturul.- Loe lähemalt
-
Ulatuslik männimetsaga kaetud ala Mustamäe klindi ja Pääsküla raba vahel kuulus kuni 1917. aastani Jälgimäe mõisale. Seda territooriumit läbis Pärnu maantee ja 1870. aastal rajatud Tallinn-Paldiski raudtee. Praegune Nõmme piirkond muutus populaarseks väljasõidukohaks 1872. aastal, kui rajati Nõmme raudtee peatus. Piirkonna arengut soodustas igati mõisaomanik Nikolai von Glehn ning hiljem ka ta poeg Manfred. 1873. aastal hakati rentima ning 1880. aastal müüma Nõmme raudteepeatuse ja Pärnu mnt. vahelisele alale suvilate ehituskrunte. 1893. aastal oli seal juba ca 50 suvilat, enamik väikesed 2-3 toaga ja klaasist verandaga. 20. sajandi algul lisandus ka 2-korruselisi pansionaate ja üürimaju. Asula üheks keskuseks kujunes 17. sajandist pärineva Nõmme (Mägedevahe) kõrtsi ja samas asunud metsavahimaja. Teiseks keskuseks kujunes klindi lääneosas asuv Kõrgepea küngastik, kuhu N. v. Glehn rajas 1880. aastatel karjamõisa. 1886. aastal valmis romantilises laadis nn. Glehni loss. Glehn lasi rajada Puu ja Harku tänavate piirkonda väikseid mantelkorstnaga maju ning ehitas Pärnu mnt. piirkonda mitmesuguseid tööstusi. 1912. aastal rajas ta jaama juurde esindusliku postkontori. 20. sajandi algul elas Nõmmel juba umbes 800 elanikku. Eriti jõudsalt kasvas Nõmme 1909-1913. aastatel. Linnaosa edaspidist arengut mõjutas Peeter Suure Merekindluse loomine 1912.-1918. 1914. aastal sai Nõmme suvituskoha ning 1918. aastal alevi õigused. 1923. aastal liideti Nõmmega Pääsküla piirkond, samuti Liiva raudteejaama ja Valdeku tänava osa. Nõmme hoogne kasv jätkus pärast Tallinn – Pääsküla raudtee elektrifitseerimist 1924. aastal. 1920. aastate keskel rajati Kivimäe, Hiiu ja Harumäe raudteepeatused. 1926. aastal sai Nõmme linna õiguse ning 1940. aastal liideti Nõmme Tallinnaga.
Nõmme miljööväärtus on hoopis mitmetahulisem kui kesklinna ümbritsevatel puiteeslinnadel. Olles arhitektuurilt küll märksa ebaühtlasem, moodustab Nõmme terviku eelkõige metsalinnana. Selle juures leidub Nõmmel terveid tänavaid ja kvartaleid, mis on säilitanud oma rajamiseaegse terviklikkuse – seda nii arhitektuurselt ilmelt kui ruumijaotuselt tervikuna.
Vanim kihistus Nõmme arhitektuuris on tsaariaegsed suvitusvillad ja pansionaadid. Romantilised suurte klaasverandade ja sageli ka tornikestega puithoonetest on mitmed säilitanud oma algupärase ilme. Nende säästlik renoveerimine oleks Nõmme jaoks suur võit. Parima osa Nõmme elamutest moodustavad elamud aastatest 1920-40, nende hulgas on nii eramuid kui ka 2-4 korteriga väikeelamuid. Valdavalt tagasihoidliku dekooriga nii traditsiooniliste viilkatuste kui funktsionalistlikud elamud on tänaseni väga kõrge tarbimisväärtusega ja tänu oma väljapeetusele ka väga nõutud kinnisvaraturul. Suurim oht Nõmme miljööle peitub mõtlematutes krunditükeldustes, mis elamistiheduse kasvuga toob kaasa metsalinna hävimise ja olemasolevat keskkonda mittearvestavas ehitustegevuses, kus sobimatult suured hooned kahandavad elukvaliteeti mitme kvartali ulatuses.
Pirita linnaosas on valdavas osas välja kujunenud aedlinna miljööga elurajoonid. Pirita üldplaneeringuga määratleti kaks miljööväärtuslikku ala – Merivälja aedlinna ja Maarjamäe-Kose, mille terviklik miljöö kuulub säilitamisele ajalooliselt väljakujunenud tänavavõrgu, haljastuse, hoonestusviisi ning ühtse ja omanäolise arhitektuuri tõttu.
Merivälja
1924. aastal korraldatud Merivälja planeeringu konkursi võitsid Ernst Gustav Kühnert ja Robert Natus. Aedlinna iseloomustab ameerikalik regulaarne planeering, mille muudavad intiimsemaks üksikud kaarjad teed ning rohke haljastus.
- Loe lähemalt
-
Mereäärne aedlinn – Merivälja – asub Pirita ja Viimsi vahel. Ehituse Viimsi mõisa aladele algatas Saku Aedlinna Selts 1924. aastal. Sõja ajal oli seltsi rajatud Saku aedlinna (1914) maa ära võetud ning asendusmaa anti Arukülla ja Meriväljale. 1924. aastal korraldatud Merivälja planeeringu konkursi võitsid Ernst Gustav Kühnert ja Robert Natus. Aedlinna iseloomustab ameerikalik regulaarne planeering, mille muudavad intiimsemaks üksikud kaarjad teed ning rohke haljastus. Tugevalt mere poole langeva reljeefi tõttu on enamik teid orienteeritud rannajoonele (Ranna teele). Merivälja keskmes ristuvad kaks peateed – Viimsi ja Väina. Viimane on suunatud üle lahe Niguliste kiriku tornile vanalinnas. Peateede ristumiskohale oli kavandatud keskus turuplatsi, haldushoone, kiriku ja väljakuga. Praeguse Merivälja pargi asemele pidid tulema mängu- ja spordiväljak ning vabaõhuteater. Teede võrku kavandades arvestati võimalusega pikendada Kadriorust Piritani planeeritud trammiliini mööda Viimsi teed kuni Lääne teeni.
Kohalikku tööstust, mida nägi ette 19. sajandi lõpul Inglismaal tekkinud klassikalise aedlinna idee (E. Howard), Eesti aedlinnadesse ei planeeritud.
Merivälja piirkond on kujunenud äärmiselt kirju arhitektuuripildiga väikeelamurajooniks, millele iga kümnend on lisanud oma maitsele ja võimalustele vastavaid ehitusnäiteid.
Esimesed, saksa heimatkunsti mõjulised traditsionalistliku arhitektuuriga majad kerkisid Meriväljale 1925. aastal. Tollal vaatas kõik ehitusplaanid läbi ehituskomisjon, millega loodeti saavutada hoonestuse ühtlustatud ilmet. Hilisemad kümnendid on lisanud oma: siin leidub 1930-ndate funktsionalistlikke eramuid, sõjajärgseid väikesemahulisi kõrge viilkatusega maju ja tüüpprojekte, palju on hästi looduses istuvana aedlinna paslikku Soome modernismi mõjulist karniisiarhitektuuri, postmodernismi vaimustuses loodud mängulisi „losse“, eklektilisi jõukuri-villasid ning viimasel ajal üha enam ka minimalistlikke uusehitisi. Merivälja rajamisest saadik on sellel territoorium pidevalt laienenud ning linnaäärsete elamurajoonide jätkuv populaarsus kasvatab seda piirkonda edaspidigi.
Tekst pärineb ajakirja MAJA (2-2002) lisast, autor Liina Jänes.
Maarjamäe
Ala piirneb Saare tänavaga, Paju tänav (paaris- ja paaritud numbrid) ja edasi Kose tee äärsed krundid kuni Varsaallika ojani.
Kose mõisa (asutanud 1790 J. C. Koch) järgi nimetatud Kose tee äärne elupiirkond liideti 1945. aastal Tallinna linnaga ning see kujunes aktiivseks ühepereelamute ehitamise piirkonnaks. Koosneb põhiliselt Teise maailmasõja järgsel Tallinna eramuehituse kõrgperioodil valminud eramutest. Hooned on valdavalt ühte tüüpi, mõjutustega nii traditsionalismist (mastaap, katusekalle, seostatus aiaga) kui ka funktsionalismist (ümaraknad, kohati suured klaaspinnad ja silekrohv), iseloomuliku kõrge viilkatusega. Nõukogude eramuarhitektuuri kontekstis väärivad tähelepanu ja säilitamist rohked dekoratiivdetailid fassaadidel (konsoolkivid räästa nurkades, akende/avade raamistused) ja mitmed individuaalprojekti järgi ehitatud eramud.
Põhja-Tallinna ja Kopli poolsaare kujunemisloos mängisid suurt rolli võimsad tööstusettevõtted, mis sinna peale raudteevõrgu kiiret arengut rajati. Tehased, manufaktuurid ja poolsaarel koha sisse seadnud sõjatööstus panid aluse laiaulatuslike ja eriilmeliste asumite ning vajaliku infrastruktuuri tekkele. Põhja-Tallinna linnaosa kehtestamisel oleva üldplaneeringuga määratud ja täpsustatud miljööväärtuslikud hoonestusalad paiknevad Kalamaja, Pelgulinna, Kelmiküla ja Pelguranna asumites ning Sirbi ja Laevastiku kvartalites. Kopli liinide miljööväärtuslik hoonestusala on määratud Kopli liinide ja lähiala detailplaneeringuga.
Kalamaja
Kalamaja puhul on tegemist Tallinna vanima eeslinnaga, mille sajanditepikkust arengut on võimalik küllaltki suure täpsusega välja tuua. Mitmesuguste arhiiviandmete abil võib tõestada, et praeguste puitmajade näol on mitmel pool tegemist lausa kaheksanda põlvkonna hoonestusega.
- Loe lähemalt
-
Esimesed kirjalikud andmed Kalamajast pärinevad 14. sajandi II poolest. Tõenäoliselt oli sealne asustus olemas juba tunduvalt varem. Enamik uurijaid on veendunud, et rannaäärsed alad olid elukohaks ümberkaudsete külade kalameestele juba muinasajal. Kalamaja asukoht sadama läheduses tegi juba keskajal linnaosa külgetõmbavaks. Näiteks 1527. aastal oli seal 78 iseseisvat majapidamist. Linnaosa silmapaistvamaks ehitiseks oli Gertrudi kabel. Pärast kabeli lammutamist 1540. aastatel, rajati linnamüürist kaugemale uus Kalamaja kirik. Kalamaja oma asukoha tõttu on läbi aegade tihedalt seotud merega. Keskajal elasid linnaosas mündrikud, kalurid, kalakaupmehed. 18. sajandi alguse kaartidelt on näha, et asustust leidub pea kogu Kalmaja ulatuses, tänapäevases mõistes linlikku ehk tiheasustust kohtame aga eelkõige Suur- ja Väike-Patarei tänavatel. Erilise hoo sai Kalamaja areng 19. sajandi lõpul kui koos raudtee rajamisega kerkisid piirkonda ka mitmed tehased. See kõik tähendas linnaelanike arvu kasvu eelkõige tööliste arvelt, kes kõik ka peavarju vajasid. Lihtsate, odavate üürimajade võidukäik võis alata!
Kalamaja praegune hoonestus on küllaltki erineva iseloomuga. Kui pikema ajalooga vanemad tänavad on oma hoonestuselt küllalt ebaühtlased, siis väga tervikliku ja arhitektuurselt heatasemelise ansamblina paistab silma Salme-Graniidi tänavate vaheline ala, kus omaaegsele Lausmanni heinamaale (Vabriku ja Tööstuse tänavate vahelisele alale) ehitati 1930. aastatel kivist trepikojaga 2-3 korruselisi elumaju. Vastavalt A. Soansi ja E. Habermanni planeeringule jäeti kvartali keskosa tühjaks kuhu pidi kogu asumi tarbeks rajatama suur avalikult kasutatav haljasala, millele Nõukogude ajal ehitati kiiresti täna Salme kultuurikeskusena tuntud hiiglaslik hoone.
Tänane Kalamaja pakub huvitava läbilõike tööliselamu arengust 19. sajandi odavatest üürilobudikest kuni nõukogudeaegsete tüüpelamuteni. Olles sellisena küll kohati kaootiline on see ometi elav muuseum, mis võiks omada ka tõsist potentsiaali turistide vaatamisväärsusena .
Kelmiküla
Kelmiküla on asum Tallinnas Põhja-Tallinna linnaosas. Asum piirneb Kalamaja, Vanalinna, Kassisaba ja Pelgulinna asumiga. Keskajal oli Kelmiküla tüüpiline eeslinn ja kuulus Toompeale. 19. sajandi alguses rajati Tehnika-Sügise tn vahele puukool, mis sajandi teisel poolel linna liigirikkaim ning suurim aiand. Piirkonna arhitektuuri on mõjuta Peterburi–Tallinna–Paldiski raudtee ehitamine ja raudteega kaasnev infrastruktuur. Asumi levinuim hoonetüüp on kahe-kolmekorruseline keskse kivitrepikojaga puuhoone, nn Tallinna maja.
Kopli-Niidi
Kopli-Niidi miljööala asub Põhja-Tallinna Kopli ja Niidi tänava vahelisel alal. Piirkonna arhitektuuri on kõige enam mõjutanud kunagine tektstiilitööstus koos omaaegse infrastruktuuriga.
Laevastiku
Laevastiku tänava kvartal Paljassaare poolsaarel on terviklik ,1949. aastal sadamatööliste tarbeks ehitatud stalinistlikus stiilis elamutega ringtänav. Hooned moodustavad ümber kolmnurkse haljasala tervikliku ansambli. Laevastiku kvartal Paljassaare poolsaarel on kummaline segu uutest planeeringuprintsiipidest segatuna sõjaeelse elamiskultuuri elementidega. Sealsed tagasihoidlikud kahekorruselised rõhutatud kesktrepikojaga majad meenutavad selgelt Tallinna maja, kuigi tegu on kivielamutega. Kvartali üldmulje on väike ja intiimne, mis tuletab meelde vabariigiaegse eeslinna ruumilist miljööd. Puudub paljudele teistele stalinistlikele elamualadele omane pingutatud pompöössus. Hoonete paigutus ümber keskse platsi, mis pidi toimima ühise puhkealana, on juba selgelt nõukogudelik võte. Algselt puudusid ka piirdeaiad, et rõhutada uue ühiskonna võrdõiguslikku iseloomu. Kvartali kesksel haljasala üheks keskseks hooneks ongi Laevastiku 1a, mis piirkondliku planeeringu kohaselt oli kavandatud lasteaiaks.
Pelgulinn
Veel 19. sajandi keskel laiusid tänase Pelgulinna aladel rabad vaheldumisi kanarbikuliste küngaste ja männikutega. Väheseid rohumaid kasutati karjamaadena. Hoonestus tekkis esimesena Paldiski mnt äärde kus varaseimad andmed elamute kohta on 18. sajandi keskpaigast. Linnaosa väljakujunemist ja arengut kiirendas Tallinn-Peterburi raudtee rajamine, mis algas 1869 a.
- Loe lähemalt
-
Raudteega seostud töölised asusid meelsasti elama lähimasse eeslinna ja nii tekkisid lisaks varasema Paldiski maanteele ka Telliskivi, Härjapea, Heina ja Õle tänavad. Esimese maailmasõja alguseks oli hoonestatud ala mis ühelt poolt piirnes Kolde ja teisalt Roo tänavaga. Valdavalt tsaariaegsete puitelamutega hoonestatud ala on üks põnevamaid Pelgulinnas aga ka probleemsemaid.
1920. aastate algul planeeriti elamupiirkondadeks ka seni heinamaadena kasutusel olnud alad. Tänu soodsale ehituslaenule kattusid need kiiresti uute kvaliteetsete elamutega, neist tähelepanuväärsemad on eelkõige Kolde puiesteel asuv ühistu “Oma Kolle” ja Maisi tänava linnateenistujate elamud. Need sajandialguse Saksamaal levinud aedlinnaliikumisest kantud ideed on meie kultuuriruumis küllalt ebatavalised ja ei leidnud ka laiemat järgimist rahva poolt. Nende selgelt elitaarsema maiguga ja pisut erandlike elamukomplekside kõrval ehitatud 20-30-tel aastatel massiliselt kivitrepikojaga nn. Tallinna maju aga ka arvukalt paarismaju. Üsna orgaaniliselt liituvad Pelgulinna miljööga ka neljakümnendate lõpus ja viiekümnendate algul ehitatud elamud Ristiku tänava lõpus ja Rukki tänava piirkonnas. Hilisemad ehitused kahjuks olemasoleva elukeskkonnaga enam ei arvesta.
Pelguranna
Teisele maailmasõjale järgnenud elamuehituse üks esimesi suurprojekte oli Pelguranna vaba territooriumi hoonestamine. 1948. aastal valmis projekt "Pelgurand" ENSV Ehitusliku Projekteerimise Instituudis, projekti peaarhitektiks oli G. Šumovski.
- Loe lähemalt
-
Elamupiirkond ehitati Tallinna Laevaremonditehas nr 890 (endine Vene-Balti Laevatehas) töölistele, teenistujatele ja nende perekondadele. Projekt koostati vastavalt omaaegsetele 1945-46. aastal koostatud Tallinna generaalplaanile. Projekti järgi oli tegemist kompleksse 12 elamukvartaliga. Tänavate äärde projekteeriti 3-4 korruselised elumajad ja kvartali sisse kahekorruselised ühiselamud. Ühiskondlikud ja teeninduspinnad olid ette nähtud magistraali ääres olevate elumajade esimestel korrustel. Kinoteatri ja kaupluste jaoks olid eraldi hooned. Kool ja lasteaed olid paigutatud kvartali keskele. Projekteeritava kiilukujulise planeeringu loodeotsas olid ristkülikukujuline peaväljak, millest sai alguse tsentraalne alleega peatänav. Peatänav suundus kultuurimaja ette planeeringu kaguosas, kus asus ka park. Park lõppes Pelgurannaga ning merre rajatud muuliga.
Piirkonda oli planeeritud ühele hektarile keskmiselt 350 elanikku. 1949-51. aasta jooksul ehitati valmis eluhooned, lasteaed ja kool ning tänavavõrgustik ja kommunikatsioonid. Ligikaudu pooled planeeritud elumajadest jäid rajamata, samuti hiiglaslik kultuurimaja koos pargi ning rannalahendusega. Põhjuseks oli 1954. aastast alanud uus poliitiline suund. Valmis ehitatud hoonestus ei vasta täpselt projektile, erinevused on kohati üksikute hoonete asetuses ja gabariitides, seejuures on säilinud algne planeerimispõhimõte. 1960. aastatest ehitati käsiteldava stalinistliku arhitektuuriga piirkonna naabrusesse uued massiarhitektuursed elamurajoonid. 2000. aastatel on hakatud hooneid renoveerima ning fassaade korrastama.
Käsitletav Pelguranna piirkond on ehe näide teise maailmasõja järgse kümnendi vene stalinistlikust planeeringust ja arhitektuurikeelest. Suurejoonelise planeeringu ja hoonete projektide aluseks kasutati üleliidulisi tüüpprojekte. Hoonete krohvitud fassaadidel on vabalt interpreteeritud ajaloolisi arhitektuuristiile, mis väljendub erikujuliste stukkreljeefidena, pilastrite, karniiside ja kaaravadena. Tänapäevani on piirkond hästi säilinud ning toimuvad hoonete renoveerimistööd.
Ajalooline ülevaade pärineb OÜ Eensalu ja Pihel poolt koostatud tööst „Põhja-Tallinna miljööalade inventariseerimine“ (2006).