Roosikrantsi residents

Roosikrantsi residents asub Tallinnas aadressil Roosikrantsi 4B. Residentsis on koolituste ja nõupidamiste läbiviimiseks võimalik kasutada suurt saali, mis asub maja I korrusel ning väiksemaid nõupidamiste ruume II korrusel. Majas on olemas WIFI kasutamise võimalus. Toitlustamiseks tuleb tellida catering.

Maja I korrusel asuvas saalis on 30 istekohta, püstijalavastuvõtu korral mahutab saal kuni 50 inimest. Saalis on võimalik kasutada suurt nõupidamiste lauda, videoprojektorit, ekraani, pabertahvlit. Saalis on olemas ka muusikakeskus.

Hinnakiri

Nimetus	M/Ü	Hind KM-ta	KM määr %	Lõpphind
Roosikrantsi residentsi erikülastuse sooduspilet (õpilane, üliõpilane, ISIC-kaardi* omanik ja puudega inimene)	tk	6,67	20	8,00
Roosikrantsi residentsi erikülastuspilet	tk	8,33	20	10,00
Roosikrantsi residentsi II korruse kasutamine (P­–N)	tund	20,83	20	25,00
Roosikrantsi residentsi II korruse kasutamine (R­–L)	tund	29,17	20	35,00
Roosikrantsi residentsi I korruse kasutamine (P­–N)	tund	33,33	20	40,00
Roosikrantsi residentsi I korruse kasutamine (R­–L)	tund	50,00	20	60,00
Roosikrantsi residentsi sauna kasutamine ürituse ajal (eelneval kokkuleppel)	kord	83,33	20	100,00
Roosikrantsi residentsi täispakett: kogu kompleksi kasutamine (P–N kl 9–24)	kord	416,67	20	500,00
Roosikrantsi residentsi täispakett: kogu kompleksi kasutamine (R–L kl 9–24)	kord	708,33	20	850,00

NB! Minimaalne kasutusaeg on 3 tundi

Maja lugu

Roosikrantsi 4b hoone  

Ajalooline ülevaade
Märts, 2023.

6. mail 1930 ostis Elsa van Jung arstilt, poliitikult ja tervishoiu tegelaselt  Alfred Mõttuselt (2. september 1886 Taheva vald – 4. oktoober 1942 Sosva laager, Sverdlovski oblast) 10 500 krooni eest Tallinnas, Mõttuse kinnistust nr 3932 eraldatud 682,8 ruutmeetri suuruse maatüki.  10 mail 1930 kinnistati see maaüksus iseseisva kinnistuna nr 3994 (Tallinna IV hüpoteegi ringkond)  Elsa van Jungi nimele.

Elsa van Jung (neiupõlvenimega Feitelberg) sündis Tallinnas 4. aprillil 1887. Ta lõpetas Riias hambaarstide kooli ja sooritas hambaarsti eksamid 1912. aastal Tartu Ülikoolis, lõpetades kõrgkooli cum laude. Aastatel 1912–1923 töötas ta  Tallinnas hambaarstina, ravikabinet asus tema elukohas, Viru tn 19. 

2. detsembril 1922 registreeriti Tallinna vaekojas asunud Tallinna linna Statistikabüroos nn kodanlisse abiellu  leskmees insener Mark van Jung (venelane, luterlane) ja Elsa Feitelberg (rahvuselt juut, heebrea usku).  Mark van Jung sündis 7. augustil 1888 Moskvas, teistel andmetel aga augustis 1888 Odessas. Ta lõpetas Moskva tehnikaülikooli, aastatel 1914–1916 töötas  Moskvas nahatoodete vabrikus.

Kas 1916. aastal või teistel andmetel juba 12. jaanuaril 1913 asus Mark van Jung elama Eestisse. Ta töötas Sindis  tekstiilivabrikute peadirektorina. 28. juunil 1918 abiellus ta  Sindi  luteriusu koguduses   Pelagia Saveljevaga  (sündinud 1890 Moskvas). Sellest abielust sündis 4. septembril 1920 Sindis poeg Viktor van Jung. Abikaasa Pelageja van Jung suri noorelt. 

1932. aastal ehitati Roosikrantsi 4a kinnistule arhitekt Olev Siinmaa projekti järgi kavandatud  funktsionalistlikus stiilis esinduslik elamu. See oli luksuslik villa, sel ajal veel harvaesineva lamekatusega, avarate rõdude ja terrassidega. Villaga liitus Anton Soansi kavandatud suurejooneline, 1932. aastal rajatud iluaed, mis pole säilinud. 1930. aastate algul asus van Jungi pere Sindist püsivalt elama Tallinna, Roosikrantsi tn uude majja. Ruumide kasutusele võtmise ajaks on linna rahandusosakonnale esitatud  teatelehe järgi 31. august 1931. 

Maja esimesel korrusel paiknes üheksa elutuba, köök, kaks teenijatuba,  kaks WC ja vannituba, mis tervikuna oli van Jungide käsutuses. Teenijatubades elanud majateenijate kohta andmed puuduvad. Hoone teisel korrusel, kahetoalises köögiga korteris elas kojamees,  poissmees Traugott Viikmann (sündinud 1903). 
1930. aastate lõpul elasid Jungid suviti oma suvilas Pirital, mis asus  praeguse Kloostrimetsa tee ja Kalmuse tee nurgal. Selle, tänaseks hävinud suvila projekteeris Anton Soans.
Sindi tekstiilivabriku peadirektori ametist lahkumise järel töötas Mark van Jung  Tallinnas Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku (Balti Manufaktuur) ühe direktorina. Vabrikut juhtinud aktsiaseltsi juhatusse kuulus tavaliselt viis liiget (direktorit), sh van Jung.
1930. aastate lõpul juhatas ta lisaks tekstiilitööstuse aktsiaseltsi  Tekla.  See oli aastatel
1928–1940 Tallinnas tegutsenud kaubandus-tööstuslik aktsiaselts. Tekla moodustati Narva Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri ja Balti Manufaktuuri toodangu (mitmesugused riidekangad, niidid) jaemüügiettevõteks, mille kauplused asusid 11–13 Eesti linnas, peamiselt maakonnalinnades. Hiljem ühendati Teklaga veel Sindi Tekstiilivabrikute Ühisuse ja Eesti Niidi Vabriku hulgimüügiüksused.
Mark van Jung  oli veel äriühingu B. Sabsay & Ko täisosanik koos Boris Sabsay´ga.
Äriühingu tehnikaosakond müüs masinarihmu, rihmarattaid, babiiti, tihendeid, tööriistu, kummivoolikuid, manomeetreid jpm; keemiaosakond müüs tekstiili-, naha-, paberi- jm kemikaale ning värve, õlisid ja mineraalvett. Veel müüdi vineeri, vahariiet,  laboratooriumitarbeid, villa, lõnga ja tekstiilimasinaid. Muuhulgas telliti selle firma kaudu  Estonia teatri moodsa pöördlava sisseseade.
22. detsembril 1939 adopteeris Elsa van Jung oma noorema venna Aleksandri tütre Ellinor Matilde Johanna Feitelbergi, kes sündis 16. juunil 1929 Saksamaal. Tema isa Aleksander Feitelberg (1889–1933) õppis Tartu veterinaarinstituudis, sõitis 1924. aastal Saksamaale, kus sooritas 1933. aastal enesetapmise. Ta oli ristitud juut.  Ellinori uueks perekonnanimeks sai van Jung. 1940. aasta septembris muudeti Ellinor Matilde Johanna eesnimi ja tema uueks eesnimeks sai Ellen.
Peale Eesti okupeerimist suvel 1940 ei natsionaliseeritud Jungide villa  Roosikrantsi tn 4b mitte kui nn suur maja, vaid kui tööstusettevõtte „Ilka“ sukatööstus.  Selle sukatööstuse omanik oli Samuel Jakobson, natsionaliseerimine toimus juulis-augustis 1940.
Näib, et Roosikrantsi nt 4b maja ehitati juba 1936. aastal ümber sukavabrikuks.  
Eesti aadressraamatutes 1936–1937 ja 1938–1939 on märgitud: Sukatööstus Jakobson, S. & Ko „Ilka“ Suur-Roosikrantsi 4b.  
1937. aastal töötas sukatööstuses juhataja, meister, 5–6  ametnikku ja 17–21 töölist. Sukatööstus kasutas kuute moodsat elektrilist sukamasinat. Juudi rahvusest Samuel Jakobson  (sünd 1. jaan.1905) hukati Saksa okupatsioonivõimude poolt  sügisel 1941  koos abikaasa Esteriga. 1937. aastal elas, sel ajal veel vallaline Samuel Jakobson, ühetoalises korteris Roosikrantsi tn 4b majas ja tasus selle eest üüri  ehitusmeister Jaan Tiitsmannile.
1940. aastal natsionaliseeriti kõik Mark van Jungile kuuluvad ettevõtted. Tema pere oli  juunis 1941 küüditamiste nimekirjas, kuid nad jäid Eesti NSVst välja saatmata.  Jungid elasid  hiljemalt jaanuaris 1941 üürikorteris  aadressil Kaupmehe 28 –40. 
Elsa van  Jung, kes alates 1923. aastast oli olnud kodune,  asus 10. juulil 1941 taas tööle hambaarstina  arst Leveni kabinetis. Mark van Jung töötas Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeeriumis. Kuidas väga kõrgetes ametites olnud „suurkapitalistist vereimeja ja tööliste rõhuja“ sai tööle Eesti NSV valitsusasutusse, jääb teadmata. Mark van Jung määratles end esimesel Nõukogude aastal juudina. Võimalik, et see andis talle mõningaid häid kontakte, sest Eesti NSV asutuste juhtkondades töötas palju NSV Liidust siia saadetud juutidest juhte. Samas jäi ainult rahvuse deklareerimisest väheks, sest hulk van Jungist tunduvalt väiksema kaliibriga juudi ärimehi määrati juunis 1941 küüditamisele.     
Roosikrantsi tn 4b hoone natsionaliseerimise toimik ei sisalda ühtegi maja natsionaliseerimise  dokumenti.  Toimiku kaanele on kirjutatud: „omanik ei ole teada“. Toimikus leidub vaid sedel, millel  märgitakse, et igasugused andmed  käesoleva kinnistu kohta puuduvad, sest  maja on  tööstushoonena kasutusel ettevõtte „Punane Koit“ käes.
1941. aasta augustis, sõja algusperioodil läks hoone Balti Laevastiku Sõjatribunali käsutusse ning seal on mõistetud surma või pikaajalisse vangistusse rida Eesti ühiskonnategelasi, samuti mõisteti seal surma 12 lätlasest meremeest, keda süüdistati „kodumaa reetmises“.
Saksa okupatsiooni alguses, kas oktoobris või novembris 1941 vahistas Saksa julgeolekupolitsei  Mark van Jungi. Ligi aasta aega kestnud juurdluse järel leidis Saksa julgeolekuteenistus SD, et Mark van Jungi juudi päritolu pole tõestatud. Oma väitel pidas ta end venelaseks, kelle isa oli olnud hollandlane ja ema karaiim. Van Jung oli küll aastatel
1940.–1941 avalikult esinenud juudina, ent seda ei peetud pädevaks süütõendiks ja Mark  van Jung vabastati.

Ebaselgeks jääb Mark van Jungi naise Elsa van Jungi saatus, kes vastava korralduse peale ja mehe soovitusel olevat läinud ise Harku vangilaagrisse. Ilmselt ta hukati seal 1941. aasta oktoobris või novembris.  Samuti ei õnnestunu leida  andmeid Elsa van Jungi kasutütre
Ellen van Jungi saatuse kohta peale 1940. aastat. Väga ebamäärastel andmetel ta suri, teadmata kus, alles 2000. aastate alguses.  
Mark van der Jungi poeg esimesest abielust Viktor van Jung  omandas hea hariduse Šveitsis. Viktor rääkis ilma aktsendita eesti, saksa, vene, inglise ja prantsuse keelt. Hiljem õppis ta juurde hollandi, hispaania ja araabia keelt. 1941. aasta  suvel mobiliseeriti Viktor van Jung Punaarmesse. Läbi Kaasanis ja Tšeljabinskis olnud tööpataljonlaste laagrite, kus elu- ja töötingimused olid sarnased vangilaagritega, jõudis ta Eesti laskurkorpusesse.
Viktor van Jung sai laskurkorpuse sõjamehena Venemaal Velikije Luki linna piiramislahingutes haavata ja taastumise järel saadeti rindele tagasi. 11. novembril 1944 langes ta Saaremaal jalast haavatuna sakslaste kätte vangi.  Ta viidi  välilaatsaretti ja sealt edasi  Venspilsi ja Danzigisse. Sõja lõpul pandi Viktor  hea keeleoskuste tõttu Saksa mundrisse, algul ameeriklaste ja hiljem samasse piirkonda saabunud venelastega asju ajama.
Viktor van Jungi väeosa paiknes Vene tsoonis. Kui ta sai selgeks, et venelased üritavad teda ikkagi NSV Liidu kodanikuna tuua Venemaale, kirjutas Viktor van Jung endale sõjaväest lahkumise dokumendid ja põgenes Berliinis USA tsooni. Seal sai kokkuleppele ameeriklastega ja alustas tööd Ameerika luures. Ta töötas mõned aastad Berliinis ja Münchenis, siis koondati. Viktor emigreerus USAsse, kus leidis tööd pangaametnikuna.
1952. aastal otsis USA Luure Keskagentuur (CIA) ta üles ja kutsus uuesti teenistusse.  
Koos Eesti sõjaväeluure omaaegse A – ehk operatsioonide jaoskonna ülema kapten Aleks Kurgveliga hakkas Viktor välja õpetama Eesti NSVsse saadetavaid agente.  
Viktor van Jung suri 81-aasta vanuselt Berliinis 2002. aastal.
Saksa okupatsiooni ajal  on Tallinn-Harju Maksuametile esitatud 1944. aastal 
Roosikrantsi 4b elanike nimekirjas märge, et kinnisvara, mille omanik on Jaan Tiitsmann (elukoht Roosikrantsi 8–9), asub sakslaste kasutuses. Täpsemad andmed Roosikrantsi 4b  maja kasutajate kohta Saksa okupatsiooni ajal puuduvad Tallinna Linnarhiivis.  
On andmeid, et alates 1941. aasta oktoobrist tegutses hoones Saksa Erikohus. Teadaolevalt pidas Saksa erikohus ka oma istungeid Toompea lossis. Saksa erikohus langetas
37 surmaotsust. Näiteks novembris 1943 mõistis  Saksa erikohus Tallinnas surma kolm raudteelast ja karistas sunnitööga viit raudteelast, kes osaliselt ka koos tegutsedes viisid läbi suuri vargusi kaubavagunitest Tallinn-Väike jaamas. 
Sõja lõpul, 24. märtsil 1945 abiellus  Mark van Jung Tallinnas Alma Magda Vahemetsaga  (neiuna Aints). Tema sündis 1. mail 1910 Peterburis, suri 8. augustil 1998. 

Nende tütar Kristiine sündis 26. jaanuaril 1943. aastal Tallinnas  ja sai seadusliku lapse õigused  alates vanemate abiellumise päevast. Kristiina Kaasik (aastani 1965 Kristiina van Jung) on eesti maalikunstnik. Ta lõpetas 1961. aastal Tallinna 2. keskkooli ja 1967. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi teatridekoratsiooni erialal.
Esimesest abielust oli  Alma Magda van Jungil veel kaks poega, kes said Mark van Jungi kasupoegadeks  Üks poegadest oli  Eesti NSV ajal tuntud ajaloolane, sotsioloog, publitsist ja filmide stsenarist Aigar Vahemetsa (7. märts 1936 – 8. mai 2007).
Mark van Jung suri  Tallinnas 6. septembril 1949. aastal, olles 61 aastane. Ta on maetud Tallinna Siselinna kalmistu, Apostlik-õigeusu kalmistu osale.

Peale nõukogude võimu taaskehtestamist 1944. aastal  läks Roosikrantsi 4b hoone uuesti  tekstiilikäitise Punane Koit valdusesse. Tekstiilikäitis Punane Koit moodustati juba 1940. aastal  Ilka sukatööstuse (Roosikrantsi 4b),  AS Rauaniit (Põhja pst 7) ja AS Cotton (Põhja pst 7) baasil. Tekstiilikäitise Punane Koit peamine tööstushoone asus Põhja ps 7.
Ent aastatel 1944–1945. aastal asus majas lühikest aega jällegi Balti Laevastiku tribunal. 

Aastatel 1944–1989 kandis Roosikrantsi  tänav Johannes Lauristini nime.
3. augustil 1966  anti J. Lauristini tn 4B hoone Punase Koidu bilansist üle  Tallinna majavalitsuse nr 52 bilanssi. 16. novembril 1966 andis Tallinna Linna TSN Täitevkomitee  Elamute Valitsus Lauristini 4b asuva majavalduse pikaajalisele rendile Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuvale Välisturismi Valitsusele (VTV).
Välisturismi Valitsus moodustati Eesti NSV Ministrite Nõukogu (valitsuse) määrusega
23. märtsil 1966. See oli liidulis-vabariiklik organ, mis allus ühelt poolt NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asunud NSV Liidu Välisturismi Peavalitsusele ja teiselt poolt Eesti NSV Ministrite Nõukogule. 
VTV põhiülesanne oli lahendada Eesti NSV välisturismiga seotud küsimusi.
VTV tegeliku töö viis läbi VTV-le allunud ettevõtte Inturisti Tallinna osakond.


1968. aastal tehtud põhjaliku ümberehitus käigus säilis endisest vaid algne plaanilahendus hoone teisel korrusel. Ruumide uue sisekujunduse tegi  tuntud kujunduskunstnik-arhitekt Väino Tamm.
Lauristini 4b majas asus Eesti NSV Välisturismi Valitsuse kontor. Siin töötasid asutuse juhataja, kaadriinspektor, raamatupidamise-organiseerimise osakond ja info osakond.
1969. aastal tegutses samas majas Inturisti Tallinna Hotelli ehituse direktsioon.  

1988. aastal VTV likvideeriti ja selle asemel asutati koondis "Eesti Välisturism" (ka Eesti Välisturismikoondis), mis lõpetas oma tegevuse 1994. aastal.
Tallinna linnavalitsuse korraldusega 2. jaanuarist 1996  andis Tallinna Kesklinna valitsus Roosikrantsi 4b munitsipaalettevõtte „Autal“ bilanssi.
Autal oli loodud Tallinna linnametnikele kas linnakantselei või linnaosavalitsuse kaudu ametiautode rentimiseks. Autal omas üle 30 rendiauto ja tegeles veel ka kinnisvara rentimisega.
30. septembril 1996 anti  Roosikrantsi 4b hoone koos põhivahenditega Tallinna linnavalitsuse korraldusega linnakantselei bilanssi.  Põhivahenditest on kõige hinnalisemaks määratud pronksskulptuur „Linnavalvur“ (23 000 krooni), dekoratiivskulptuur „Kartlik“ (21 275 krooni ja  aia mööblikomplekt Helle (14 683 krooni).
4. aprillil 1997 kustutati Tallinna linnavalitsuse korralduse alusel  Roosikrantsi 4b hoone eluruumide arvelt. Majas on olnud üks korter, kuid selle elaniku (üürniku) kohta andmed puuduvad.
1995. aastal algas hoone kohandamine Tallinna linnavalitsuse residentsiks. Sisearhitekti töö tegi Aino Vainomäe, kapitaalseks remondiks kulus üle kolme miljonit krooni. Residents avati 1996. aastal.