2013. a etteütluse teksti koostas ja luges ette kirjanik Jan Kaus.

Praegune Tallinn paistis olevat täis, mitte ainult autosid, vaid üha enam ka ehitisi, kunagine suur asfaltplats, mille äärde pärast sõda kavandati Nõukogude väljakut ja kus Joosepi nooruses oodati marsruuttaksosid, oli nüüd täidetud ilmetu massiivse hoonega, mis oleks justkui valgest klotsimürakast raiutud ja kaetud siit-sealt klaasiga.

Siin kerkisid ta silme ette pildid sellest, mis Tallinn tema meelest oli – ei liha ega kala, ei Lääs ega Ida, ei küla ega linn, väikese ilusa südamikuga, kivilahmakatest, pudedast puust ja asfaldist korrapäratu, lagunev keha, kus ükski kehaosa ei sobi veatult teisega kokku.

Pitoreskne südamik on talviti pooltühi, suvel pungil turiste, aga seda ümbritsev kaootiline maastik segab endas läbisegi üle ääre ajavat jõukust – piljardilaudu, tervet seina katvaid telekaid, hõbekuuski aias – ning aguli tüsedat lõhna, millele annavad mündi tähtaja ületanud toidukaubad, viledad dressipüksid, määrdunud kahekümneviielised, pööningul kuivav pesu, puitbrikett, korstnate suits, liisunud õlu.

Vaata kõikide aastate tekste