Skip to content
Tallinn.ee
Juurdepääsetavus
 °C

Tallinna uus haridusjuht: eestikeelse õppe ajakava on teostamatu

Õpetajate puudus koolides on ka tänavu enne õppeaasta algust murettekitav ning selle taustal jääb arusaamatuks, kust kavatsetakse leida õpetajad, et alustada lähiaastatel eestikeelsele haridusele üleminekut nagu võimuliidu plaan ette näeb, ütles ERR-ile antud intervjuus Tallinna haridusameti uus juht Kaarel Rundu.

Haridusameti uus juht Rundu asus ametisse sel esmaspäeval, vahetades ametis välja 2003. aastast ametit juhtinud ja tänavu juunis lahkumisavalduse esitanud Andres Pajula. Rundu oli enne uude ametisse asumist 2015. aastast Tallinna saksa gümnaasiumi direktor.

Eelmine Tallinna haridusameti juht Andres Pajula oli selles ametis pea 20 aastat. Kas teil on tähtajaline leping?

Mul ei olegi lepingut. Linnaametite juhid arvatakse otsusega ametisse ja sealt ka välja. Midagi allkirjastanud ma ei ole.

Ühesõnaga, tegu on tähtajatu töökohaga?

Jah.

Ja kuidas suhtute sellesse, et üks inimene juhtis linnaametit pea 20 aastat – kas see on teie arvates normaalne või vajaks suur amet ikkagi tihedamat juhivahetust?

Ma ise ei plaani olla ametis 20 aastat ja ma arvan, et liikumine on alati hea nii juhi enda kui ka igasuguse organisatsiooni jaoks. Millal see tähtaeg kohale jõuab, see on kindlasti individuaalne.

Aga miinimum, mida vajaksite, et oma käe järgi asju sättida?

Ma arvan, et kolm aastat on miinimum.

Kindlasti esitasite töövestlusel ka oma programmi. Kas saate mõne olulisema eesmärgi välja tuua?

Hästi oluline on õpetajate, aga ka tugispetsialistide järelkasvu teemad ehk kuidas me suudame pakkuda Tallinnas töötajatele piisavalt motivatsiooni, et neid siin hoida, väärtustada, motiveerida.

Teine teema on haridusliku erivajadusega õppijad, tugispetsialistid. Teame, et meil on puudus psühholoogidest, eripedagoogidest, logopeedidest. See on Eesti hariduse mure number üks, järelkasv.

Räägime ühest Tallinna eripärast, niinimetatud eliitkoolidest. Te ise olite Tallinna saksa gümnaasiumi direktor aastast 2015. See on nii-öelda tavakool. Kas peate taolist korraldust õigeks, et on sellised autonoomsemad koolid, kes valivad ise õpilasi või peaks lähtuma vastuvõtul kodulähedase kooli kontseptsioonist?

Minule meeldib Raul Rebase definitsioon eliitkoolist: see on see kool, kuhu õpilane tahab minna, kus tal on hea õpikeskkond, toetavad õpetajad; kus on õpetajad, kes on motiveeritud õpetama. Mida rohkem on meil Tallinnas koole, mis oma niši üles leiavad, seda rikkam on Tallinna haridussüsteem.

Mina pööraks selle küsimuse ringi: Tallinnas on koole, kus on kõik klassid vastuvõtuga; meil on koole, kus võetakse vastu üks klass ülelinnalise vastuvõtuga, ja on koole, kel on juba väga tugev, selge, innovaatiline profiil: kellel õpioskused, kellel ettevõtlus või näiteks jaapani keel.

Mina pooldan valikuvõimalust. Mulle väga meeldiks süsteem, kus sul on kindel koht kodulähedases koolis, aga kui sul on süvenenud huvi, olgu näiteks teatri vastu, saad teha katse. Ja miks ei võiks olla igas Tallinna koolis üks klass ülelinnalise vastuvõtuga. Positiivne konkurents inspireeriks koole oma nii-öelda spunki üles leidma ja teisest küljest andma peredele ja õppijatele rohkem valikuvabadust.

 
Kaarel Rundu Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Räägime ruumipuudusest – te ise olite suure kooli, Tallinna saksa gümnaasiumi direktor, seal õpib tuhatkond õpilast. Põhikooli ja gümnaasiumiseadus ütleb, et "klassi täitumuse ülemine piirnorm põhikoolis on 24 õpilast", aga tegelikkuses on klassid Tallinnas suuremad, sest hoolekogudel on õigus suuremaid klasse lubada. Kas ruumipuudusele on olemas mingi lahendus?

Praegu ja kohe ei ole.

Et hoolekogu otsustab, et lubame suuremad klassid ja las õpetaja siis mõtleb, kuidas ta hakkama saab selle klassiga.

Tallinn on üritanud pidevalt näiteks moodulklassidega lahendada ruumiprobleemi. Praegu on ka nii lasteaedade kui ka koolide renoveerimist planeeritud või prioritiseeritud selle järgi, et ruumiprobleeme lahendada.

Meil on alati võimalik kasutada koolides teist vahetust. Ja paljud koolid on ka paraku olukorras, kus nad seda peavad kasutama.

Teisest küljest, puhtpraktiliselt, me räägime ju ka sellest, et kooli hoolekogu ja juhtkond arvestavad klasside ülempiiri määramisel reaalset vajadust. Seal võivad olla sees ka õpilased, kes õpivad tegelikult välismaal, ka koduõppel olevad õpilased.

Me oleme praegu olukorras, kus me räägime ka Ukraina õpilaste liitmisest haridussüsteemi, kus kindlasti tuleb ka teha erandeid numbrilises mõttes, et lihtsalt pakkuda õppimisvõimalust.

Isiklikult ma arvan, et 24 kuni 26 õpilast klassis on ideaalne, aga paraku ei ole midagi teha.

Kui põhiharidusest rääkida, siis kas Tallinnal on lähiajal ka mõni uus kool plaanis avada piirkonnas, kus on selgelt näha, et see vajadus on olemas?  

Need kohad, kuhu on vaja uut kooli või lasteaeda, on väljaselgitamisel, ma tean, et ka arendajatega suheldakse. Pigem vaadataksegi uusarenduste järgi.

 
Kaarel Rundu Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Tallinnas on praegu ehitamisel kaks riigigümnaasiumi, mis avavad uksed järgmisel sügisel, ja ka kolmas on Tallinna planeeritud. Kas need aitavad Tallinnal lahendada koolides ruumiprobleemi või näete seda pigem konkurentsina riigi poolt?

Erinevus rikastab ja see on tore koostöö riigi ja linna vahel, mis rikastab tervet hariduspilti, ka kruvib natuke võib-olla konkurentsi. Aga jällegi, minule meeldib, kui on rohkem valikuid õpilastel. Ja mis võiks mul olla selle vastu.

Aga Tallinnas ja terves riigis on õpetajatest puudus, te juba mainisite seda – kuidas siis sellega hakkama saada, kui tulevad täiesti uued koolid, riigigümnaasiumid, ja vajavad samuti õpetajaid?

Ma arvan, et see õpetajate liikumine saab olema järkjärguline, et riigigümnaasiumid ei ava kõiki kolme klassiastet korraga, vaid alustatakse kümnendast klassist, järgmisel aastal avatakse ka üheteistkümnes klass. Ja ma arvan, et on õpetajaid, kes tahavad alustada nullist, kes tahavad midagi uut.  Aga on ka neid, kes on väga õnnelikud ja rahul oma kollektiivis, kus oma sõpruskond, juhtkond, õpilased on neile tähtsad, kallid, olulised.

Aga probleem on ikkagi selles, et õpetajaid on liiga vähe. Me võime neid koolist teise tõsta, aga auk jääb ikkagi kuhugi alles. Kas teil on praegu ülevaade, kui palju algaval õppeaastal on Tallinna munitsipaalkoolides õpetajaid puudu?

Ei, mul ei ole hetkel seda ülevaadet. Aga me näeme ju Õpetajate Lehest ja igal pool Facebookis ja CV-Keskuses, et see arv on ikkagi päris suur. Murettekitavalt suur.

Et see on teema, millega tuleks tegelda, aga see on juba riigi ülesanne?

Jah, aga teisest küljest on ka siin on suurepärane võimalus. Ma tean, et see mõte ei meeldi ka kõigile, aga tuleks erasektoriga koostööd teha. Alates sellest algatusest Edumus, kus erasektori spetsialistid käivad koolis tööl. Saksa gümnaasium sai niiviisi endale füüsikaõpetaja, majandusõpetaja. Sellised väga spetsiifilised õppeained, mida on raske katta.

Aga loomulikult, see ei ole jällegi ideaalne lahendus, vaid pikas perspektiivis tuleb ikkagi panustada õpetajate ja tugispetsialistide järelkasvu.

Samas – kui enne õppeaasta algust räägitakse palju sellest, et õpetajaid on koolides palju puudu, siis õppeaasta lõpus tundub, et probleeme pole olnud.

Me peame arvesse võtma, et meil on praegu direktoreid, kes lähevad ise tunde andma. Meil on koole, kes teevad koostööd niiviisi, et nad jagavad teatud õpetajaid ja on oma õppekorralduse ümber planeerinud, et ühel poolaastal üks õpetaja töötab ühes majas, teisel teises.

Ma olen öelnud, et tuleb hakata tegema hologrammõpetajad.

Kui mõelda kaugõppe peale, siis on ju võimalik ühel õpetajal ka väga palju õpilasi õpetada.

Ei ole, siis me räägime loengust ja see on sama, mis on videoloeng. Kui me vaatame tagasi koroonakriisile, siis me nägime, et Eesti hariduses kõiksugu tehnoloogilised lahendused toimivad kenasti. Aga see, mida õpilased kõige rohkem vajavad – see pai, kiitus, emotsionaalne tugi, julgustamine; et keegi küsib, kuidas sul päriselt läheb, et need emotsionaal-sotsiaalsed väärtused ja pädevused on tegelikult need, mida me ei saa kuidagi tehnoloogiaga lahendada.

 
Kaarel Rundu Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Koroonapiirangutega seoses – kahe aastaga prooviti lauspiiranguid ja selliseid piiranguid, kus iga kool saab ise otsustada. Mis sel sügistalvel saab, ei tea, aga kas linnal on ettevalmistused tehtud ja see paigas, mismoodi koolielu korraldama hakatakse, kui olukord jälle hulluks läheb?

Kõik need riskiplaanid on juba tegelikult olemas. Meil on nüüd pikk kogemus, kuidas tulla toime testimisega, kuidas tulla toime õpilaste toetamisega ja haridusasutused on väga õppimisvõimelised. Mul on kindlus, et kõik need murekohad on praeguseks selgeks saanud ja et me tuleme selle kriisiga toime niiviisi, et õpilased saavad olla koolimajas kohal.

Kaugõpe peaks kindlasti olemas viimane lahendus?

Ma ei välista seda, et distantsõpe on kuidagi integreeritud õppekavasse õppevormi rikastamiseks, aga selle konkreetse meditsiinilise kriisi ärahoidmiseks, ma loodan, et see ei ole vajalik.

Kuidas teie enda kogemuse järgi need kaks õppeaastat üle elati?

Kõik koolid on olnud tublid, näidates seda, kuidas üleöö suudetakse kohaneda täiesti uue õppimise ja õpetamise vormiga. Kuidas koolid võtsid endale suurema vastutuse alates toitlustamisest, meditsiinilistest ülesannetest. Minu meelest see näitab lihtsalt seda, kui hea haridussüsteem meil on, mis lisaks õpetamisele saab hakkama ka kõikide nende lisaülesannetega. Aga see ei ole kindlasti jätkusuutlik, kui lisaülesandeid kogu aeg juurde antakse.

Aga see mõju inimeste vaimsele tervisele, nii õpilastele, peredele, õpetajatele olukorras, kus me räägime tugispetsialistide puudusest, kus me räägime mitme kuu pikkustest järjekordadest psühhiaatri või psühholoogi juurde, see on väga murettekitav.

 
Kaarel Rundu Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Räägime poliitilistest otsustest ka – koalitsioon on kokku leppinud eestikeelsele haridusele ülemineku. Mis on teie hinnang sellele, kui on juba välja hõigatud tähtaeg, et 2024 algab see üleminek 1. kuni 4. klassini?

Eesmärk on väga hea. Ajagraafik on teostamatu. Ma just vaatasin järele, et Tallinna Ülikool näiteks võttis vastu 16 õpilast eesti keel teise keelena erialale, kes alustavad nüüd sügisel. Kahe aasta pärast peaksid need kõik 16 loodetavasti lõpetama. Kui paljud neist alles jäävad, kui paljud neist haridusse üldse lähevad, kui paljud neist lähevad vene kooli? Sest et meil on samamoodi vajadus eesti koolides nende inimeste järele.

Hästi optimistlikuna vaadatuna on positiivne tulemus, mis sellest üleminekust saab tulla, see, et õpetajate järelkasvule pööratakse rohkem tähelepanu, aga see ei saa jääda ainult eesti keel teise keelena õpetajate koolitamisele.

Aga tõesti tekib küsimus, et kust võetakse need õpetajad, sest et me ei räägi ainult keeleõppest. Me räägime geograafia õpetamisest, ajaloo õpetamisest, väga spetsiifiliste ainete õpetamisest, mis eeldavad omakorda teatud pedagoogilisi pädevusi.

Isegi kui oleks 16 üliõpilase asemel olnud 160... Võib-olla 1600-ga oleks saanud hakkama, aga nii see ju ei ole. See ju ei ole tehtav kahjuks.

Kas on võimalik, et Tallinn taotleb riigilt erandit eestikeelsele õppele üleminekul?

Ma arvan, et kui seda palutakse, siis väga täpsete andmete põhjal. Ma saan aru, et erandi võimalus on jäetud ja seda tuleb vaadata. Aga ikkagi ei ole ju päris selge, mida on mõeldud selle all, et alustatakse seda üleminekut, hetkel ei ole selle kohta rohkem juhtnööre tulnud.

Septembris peavad kooli minema ka sõjapõgenikest lapsed. Riik avab selleks eraldi ukraina kooli Tallinnas Endla tänaval. Mis saab kevadel Tallinna linna avatud ukraina lastele mõeldud koolist, mis asub Räägu tänaval?

Räägu tänava õpilased jätkavad ja neid on seal teisipäevase seisuga vastu võetud 470.

Lisaks on meil need õpilased, kes jätkavad nendes Tallinna koolides, kuhu nad kevadel jõudsid. Ja siis on need õpilased, kes otsivad veel koolikohta ja kellele koolikoha määramisega me praegu tegeleme. Praeguse seisuga on neid haridusameti andmetel ligikaudu 250.

See on päris suur arv.

Ma saangi siin kasutada üleskutset, et Räägu kool otsib jätkuvalt tööjõudu – kes soovib panustada põgenikekriisi lahendamisse, saab liituda kollektiiviga. Kõik need inimesed, kes praegu on erasektoris, kes omavad haridusvaldkonnas kõrgharidust – see on nüüd teie etteaste, et panustada kriisi lahendamisse.

Mis on saanud sellest eelmise valitsuse aegsest nõudest, et ukraina lapsed peaksid Tallinnas minema pigem eestikeelsesse kui venekeelsesse kooli?

Seda täpsustati enne suve. Tallinna koolid pöördusid haridus- ja teadusministeeriumi poole ja sealt täpsustati, et see ei ole nõue, vaid et lõplik otsus on ikkagi perel, kes saab avaldada soovi, kas ta soovib eesti- või venekeelses koolis omandada haridust. Sellest me olemegi praegu lähtunud.