Sel nädalal õppisid Tallinna Tähekese lasteaia lapsed, kuidas politseitöö kaudu hoida iseennast ja teisi inimesi ning Peningi Jahiseltsi esindajalt, mida peaks teadma metsas elavatest loomadest.

4. veebruaril külastas lasteaeda Rakvere Politseimuuseum. Kuue rühma lapsed said põneva ülevaate politseitööst. Muuseumitöötajatel Mirkol ja Egertil olid kaasas politseitöös vajalikud asjad: joped, helkurvestid, kuulivestid, kiirusemõõdikud, raadiosaatjad ja käerauad. Lapsed said kõiki proovida ja oma käega katsuda. Saadi teada, mis värvi on politseinike vormiriietus ning kuidas politsei mõõdab autode kiirust, kuidas kasutab raadiosaatjat ja mis on sõrmejäljed. Iga laps sai koju kaasavõtmiseks teha Lõvi Leo sõrmejälgede alusele oma sõrmejäljed. Mängudes kordasime valgusfoori värve ja tuletasime meelde, miks on vaja helkurit kanda. Veel leidsid lapsed üles lepatriinult varastatud täpid, mis olid peidetud saali erinevatesse kohtadesse. Muuseumitunni lõpuks said lapsed tunnistuse, et on edukalt läbinud "Politseiakadeemia kursuse".

6. veebruaril jagas oma teadmisi lastega Olav Ojala Pengingi Jahiseltsist. Lapsed said teada, millega tegeleb jahimees ja mida ta metsas teeb. Kaitseriietes ja erksas oranžis vestis Olav esitas lastele küsimuse: “Miks on jahimeestel seljas sellised hajuva mustriga riided?” Laste arvamused olid seinast seina, kuid tegelik põhjus on selles, et loomad näevad värve teisiti kui inimesed. Loomad ei taju erksaid värve ja hajutatud mustriga riided jätavad neile mulje, et seal seisab puu. Metsas on vaikus ja loomad kuulevad pisimatki krõbinat. Kui seenelised üksteist otsides “Uu-uuu” hüüavad, siis jahimehed kasutavad selleks raadiosaatjat, räägivad vaikselt ja kuulavad üksteist tähelepanelikult. Nii saab teistele jahimeestele teada anda, et leidsid näiteks metssea magamisaseme või nägid põtra paremale liikumas. 

Kui inimesed saavad suure osa infost silmade kaudu, siis loomad usaldavad kõige enam oma nina. Nad tunnevad väga hästi lõhnu ja teavad selle järgi, kuidas edasi käituda. Samuti kuulevad loomad paremini kui meie, mida suuremad on looma kõrvad, seda terasem on tema kuulmine. Veel on suureks kasuks vurrud, millega nad tunnetavad ümbrust, toitu ja ohte.

Peale huvitava jutu loomade ja nende elu kohta saime end nendega ka võrrelda. Välja oli mõõdetud loomade hüpete ja sammude pikkused ning iga laps ja õpetaja sai hüpates teada, kellega tema hüpe või jalaaste kõige sarnasem on. Hüpates ja käies jäävad maha jäljed ning jälgi vaadates saime teada, kes on nende jalgade omanik. Eriti huvitav oli võrrelda koera ja hundi jälgi ja näha, et kodu- ja metsakutsu jälg ja samm on erinev. Loomade nahad on ilusad, erineva värvuse ja kohevusega. Olavil olid kaasa erinevad nahad, mida lapsed said silitada ja mõelda, kellele see uhke kasukas kuulub. Lapsed leidsid igale nahale omaniku ja tutvusid kärbi ja saarmaga. Üllatavaks kogemuseks oli kopra nahk, sest pilte ja hambapasta reklaami vaadates tundub see tugev, kõva ja karune, kuid tegelikult on käe all pehme ja siidine.

Oleme tänulikud külalistele, kes mängulise õppe kaudu andsid meie lastele ellu astumiseks vajalikke teadmisi.

Allikas: Tallinna Tähekese lasteaed