Liigu sisu juurde
Juurdepääsetavus
 °C
Otsi informatsiooni, teenuseid jne

Kadrioru park

Kadrioru park

Pargi rajamine

Lasnamäe klindi jalamile tõid 17. sajandi II poolel kultuur­haljastuse viis tallinlast, kes said loa ehitada sealsele linna karjamaale oma suvemõisad. Neist raehärra H. Fonnele kuulunud krunti kutsuti Fonne oruks (sks Fonnental).

1714. aastal omandas selle ala Peeter I, kes võttis oma residentsina kasutusele kunagise Fonne oru peahoone (1806. aastast Peeter I majamuuseum). Nn Vana palee juurde viis põlis­puude allee. Ristküliku-kujulist aeda, kus kasvas 12 kallist välis­maa puud – hobu­kastanit, piirasid kahest küljest kanalid.

Regulaarpark

Peeter I-l oli ilmselt varakult plaan rahuaja saabudes hakata siin rajama samasugust pargi‑ ja lossiansamblit nagu Peterhofis. Olles veendunud oma edus Põhjasõjas, värbas ta Roomast Vene teenistusse arhitekti N. Michetti ning ühiselt valiti 22. juulil 1718 välja sobiv koht uue lossi ja seda ümbritseva pargi jaoks.

Itaalia-prantsuse-hollandi päritolu regulaar­aiad hõlmasid vaid osa pargist. Valdav oli kivikülvi, põlise tamme­salu, aasade ja üksikute puude­tukkadega loodus­maastik, mida jalutus­radadena läbisid alleed. Tamme­salus kasvab praegugi 30 põlis­puud, mis on vanemad kui loss ise. Apollo aasa piir­konnas paiknes kastani­aed, kuhu istutati mõneks aastaks Hollandist toodud noored puud, et need harjuksid enne Peterburi viimist karmima kliimaga.

Lossi­ümbruse mitme­tasandiliseks lahenduseks andsid eelise kolm looduslikku, mere poole langevat astangut. Lossi ette kavandati Alumine aed, mille taha, pool­kunstliku astangu servale, ehitati loss ja tiib­hooned otsekui poodiumile. Teine, lossi­tagune astang kujunes Lille­aiaks, mille lõpetas pursk­kaevu­sein – Miraaži sein. Kolmandal, kõrgeimal tasa­pinnal asus Miraaži tiik. Aiaosi lossi taga kahel astangul nimetati Ülemiseks aiaks.

Peeter I soovil võisid pargis vabalt viibida kõik huvilised, seega oli keiserlik park algusest peale avalik park.

Keerukaima kompo­sitsiooniga Alumine aed oli rist­küliku­kujuline, kolme piki­allee ning nendega nurga all ristuvate alleedega. Keskmine piki­allee ühildus lossi pea­hoone kesk­teljega. Alleede ristumis­kohtadesse kavandati pursk­kaevud. Aia külgi raamisid võrestik­käigud (treljaažid), üle aedu piiravate kanalite viisid kitsad kaar­sillakesed. Linna pool lõppes Alumine aed puidust kaarja sammas­käiguga (puitkolonnaadiga), mille ees oli samuti pursk­kaev. Võrestik­käigud ja puidust sammas­käik sulgesid aia külgedelt ja otsast, suunates tähele­panu lossile, tiib­hoonetele ja neid siduvatele trepi­seintele. Alumise aia kanali­kaare taga asus kaks sümmeetriliselt paigutatud puhke­majakest (lustlat). Lossi ette rajati kümme muster­peenart ehk lille­parterit. Nende vahed kaeti jahvatatud tellise­puruga, jalutus­rajad aga liivaga. Peenardesse istutati roose, nelke, tulpe, nartsisse, igihaljad servad moodustati pügatud elupuudest ja jõhvika­põõsastest.

Ülemine aed ehk Lilleaed moodustas lossi­taguse sisehoovi, mille küljed olid samuti piiratud võrestik­käikudega. Muster­peenardes õitsvad lilled ja peenarde vahel kasutatud tellisepuru lõid kontrasti rohelusega ning harmoneerusid lossi seinte punase värvusega. Lilleaia efektseimaks osaks pidi saama Miraaži sein Olümpose jumalusi kujutavate skulptuuridega. Seinatahvlitele kinnitati näo­maski­kujulised pursk­kaevud − maskaroon­purskkaevud −, seina keskele kujundati vee­trepp Väike kaskaad.

Ülemise aia kõrgemale astangule rajati dekoratiivselt kujundatud piirdega (balustraadiga) ümbritsetud Miraaži tiik, tegemata jäi tiigi saarele mõeldud üles­poole ahenev sam­mas (obelisk). Tiigi taga pidi lossi ja regulaar­pargi peatelg jätkuma kanaliga, mille lõpe­taks suur veetrepp (kaskaad) Lasna­mäe järsakult kunstlikust kanalist purskuva veega. Ülemiste järvest rajatigi kanal, mis varustas veega Kadri­oru pargi tiike, basseine, kanaleid ja vete­mängusid. Peeter I plaanide kohaselt pidanuksid parki ilmestama kunsti­pärased vee­trepid, kaunis­tatuna rohkete skulp­tuu­ride ja vetemängudega. Paraku ei olnud Vene õukond pärast Peeter I surma (28. jaanuar 1725) reformaatori suure­jooneliste kavade täielikust elluviimisest huvitatud. Kästi vaid olemasolev säilitada, pooleliolevad tööd lõpule viia, kuid uusi mitte alustada. Rajati veel mõned alleed ning jalutus­rajad puhke­paviljonide ja lehtlatega. 18. sajandi II poolel ehitati kaskaadi lähistele pae­kaldasse nn Katariina trepp, mis laskus Peterburi maan­teelt alla lossi juurde.

Sellest hoolimata kujunes Kadrioru lossi‑ ja pargi­ansambel kõige suure­joone­lise­maks ja stiil­se­maks barokk­rajatiseks Eestis. Nii loss kui ka park said ees­kujuks Eesti­maa aadlile oma mõisate härraste­majade ning regulaar­parkide rajamisel.

Pargi algne plaanilahendus säilis 19. sajandi lõpuni, puude pügamine ja puidust pargi­rajatiste uuenda­mine peatus aga juba 18. sajandi lõpul. Alumise aia haljastuse asemele tekkis aja­pikku metsikut puude­salu meenutav pime­aed.

Looduspark

1897. aastal koostas Riia aedade ja parkide direktor G. Kuphaldt pargi uuendamise projekti. Inglise pargistiili kohaselt eelistati vabakujunduslikku lähenemist. 1897–1900 puhastati looduslik tammik võsast, istutati uusi puude­rühmi, avati ja kujundati vaateid merele. Rajati uusi jalg­teid ning ring­tee Limnea­mere ehk nüüdse Läänemere astangule. Regulaarse pargi­osa pinda tasandati, aeti kinni osa vete­mängu kanaleid, kuid üld­joontes jäi see pargi­osa ümber kujundamata.

1902. aastal püstitati Mere allee lõppu, mere kaldale A. Adamsoni kavandatud mälestus­märk 1893. aastal hukkunud laevale Russalka.

Rahvapark

Eesti Vabariigi aegne, 1924. aastal esitatud pargi kujundamise ja rahva­pargi loomise kava nägi parki ette võimalikult vähe hooneid, kõige rohkem tuli tähele­panu pöörata haljastus­elementidele. Hea­korrastusega alustati 1934. aastal. Selleks korraldatud kavandivõistlusel pälvis I auhinna A. Soans. Pargi kujundamisel viidi ellu aga eri tööde parimad lahendused. Pargi korrastus­tööde kavandamisse oli kaasatud ka Berliini aiandus­firma L. Späth.

Luigetiigi väljak kujundati rist­küliku­kujuliseks haljas­alaks, saarele tiigi keskel ehitati sammastega ümar­tempel, mille projek­teeris V. Seidra. Rajati uus iluaed, nn Kivi­silla kolm­nurk, ning pinki­dega muru­väljak päikese­kella ja rahva­riide vöö­kirjas kujundatud lille­peenardega. Luigetiigi kagupoolel valmis Noorte­park, mille pea­hoone juurde kuulusid ujumis­basseinid, liiva­kastid ja mängu­väljakud. Lasnamäe‑pool­ses­se pargi­osasse ehitati astangu servale Kontserdi­väljak. Luige­tiigi äärest algav ja sirgelt läbi pargi kulgev jalg­tee moodustas astangu veerul piduliku, lille­peenarde ja kivik­taimlaga ääristatud trepistiku. Veemotiiv toodi sisse purskkaevubasseini näol. Väljakust vasakule aasale paigaldati Alats­kivi mõisa pargist toodud skuptuur „Belvedere Apollo”, sellest ka nimi Apollo aas.

Suuremad ümber­kujundused toimusid Ülemises aias: likvideeriti Miraaži tiik, teede­võrk kujundati uus­baroksena, madalamale terrassile rajati pursk­kaev ja Roosi­aed. Terrasside tugi­seintesse projekteeriti orvad Eesti presi­dentide büstide tarvis. Ülemise aia lõpetuseks ehitati presidendi kantselei hoone, mille autor on arhitekt A. Kotli. Presidendi kantselei ja lossi vaheline ala ümbritseti piirdega. Alumises aias aeti kinni kanalid ning mätastati osa diagonaal­teid. Lossi lähi­ümbrus ümbritseti sepis­piirdega. Pargi kirdeosast toodi haljastus­töödeks mulda, kujundati püsi­lilledega ümbritsetud Kirde­tiik, kuhu juhiti kivi­rikka nõlvaga oja – Väike Hundi­kuristik.

Kokkuvõtlikult – Kadri­oru pargis on võimalik näha 18., 19. ja 20. sajandile iseloomulikke pargi­kujundus­võtteid.

Pargi renoveerimistööd

1990. aastal moodustas Tallinna linn Kadri­oru Pargi Väike­ettevõtte, mille juhtimisel hakati parki korrastama ja renoveerima. Täielikult uuendati Mere ja Kaarna allee, Kirde­tiik ja Luige­tiik koos ümbrusega. Lossi restaureerimis­järgsel taas­avamisel kunsti­muuseumina 2000. aastal avati ka taastatud lossi­tagune Lille­aed koos pursk­kaevudega. Paar aastat hiljem taasehitati Miraaži sein ning 2005. aastal paigaldati kaskaadi­orva M. Karmini pronks­skulptuur „Poseidon”. Samal aastal taastati Kontsert­väljak ja loodi kunagise kivik­taimla asemele roosi­aed, kuhu istutati 5600 roosi, ning taastati purskkaev. 2006. aastal paigutati Ülemise aia terrasside tugi­seina orvadesse presidentide K. Pätsi ja L. Meri büst, nii nagu seda nägi ette 1938. aastast pärit pargi­kujunduse projekt. Samal, 2006. aastal korrastati ka Luige­tiigi ümbrus. 2007. aastal avati korrastatud Noortepark.

Ekskursioonid ja rent

Vaata lisaks

 

 

Viimati muudetud 15.08.2024