Kadrioru park
Pargi rajamine
Lasnamäe klindi jalamile tõid 17. sajandi II poolel kultuurhaljastuse viis tallinlast, kes said loa ehitada sealsele linna karjamaale oma suvemõisad. Neist raehärra H. Fonnele kuulunud krunti kutsuti Fonne oruks (sks Fonnental).
1714. aastal omandas selle ala Peeter I, kes võttis oma residentsina kasutusele kunagise Fonne oru peahoone (1806. aastast Peeter I majamuuseum). Nn Vana palee juurde viis põlispuude allee. Ristküliku-kujulist aeda, kus kasvas 12 kallist välismaa puud – hobukastanit, piirasid kahest küljest kanalid.
Regulaarpark
Peeter I-l oli ilmselt varakult plaan rahuaja saabudes hakata siin rajama samasugust pargi‑ ja lossiansamblit nagu Peterhofis. Olles veendunud oma edus Põhjasõjas, värbas ta Roomast Vene teenistusse arhitekti N. Michetti ning ühiselt valiti 22. juulil 1718 välja sobiv koht uue lossi ja seda ümbritseva pargi jaoks.
Itaalia-prantsuse-hollandi päritolu regulaaraiad hõlmasid vaid osa pargist. Valdav oli kivikülvi, põlise tammesalu, aasade ja üksikute puudetukkadega loodusmaastik, mida jalutusradadena läbisid alleed. Tammesalus kasvab praegugi 30 põlispuud, mis on vanemad kui loss ise. Apollo aasa piirkonnas paiknes kastaniaed, kuhu istutati mõneks aastaks Hollandist toodud noored puud, et need harjuksid enne Peterburi viimist karmima kliimaga.
Lossiümbruse mitmetasandiliseks lahenduseks andsid eelise kolm looduslikku, mere poole langevat astangut. Lossi ette kavandati Alumine aed, mille taha, poolkunstliku astangu servale, ehitati loss ja tiibhooned otsekui poodiumile. Teine, lossitagune astang kujunes Lilleaiaks, mille lõpetas purskkaevusein – Miraaži sein. Kolmandal, kõrgeimal tasapinnal asus Miraaži tiik. Aiaosi lossi taga kahel astangul nimetati Ülemiseks aiaks.
Peeter I soovil võisid pargis vabalt viibida kõik huvilised, seega oli keiserlik park algusest peale avalik park.
Keerukaima kompositsiooniga Alumine aed oli ristkülikukujuline, kolme pikiallee ning nendega nurga all ristuvate alleedega. Keskmine pikiallee ühildus lossi peahoone keskteljega. Alleede ristumiskohtadesse kavandati purskkaevud. Aia külgi raamisid võrestikkäigud (treljaažid), üle aedu piiravate kanalite viisid kitsad kaarsillakesed. Linna pool lõppes Alumine aed puidust kaarja sammaskäiguga (puitkolonnaadiga), mille ees oli samuti purskkaev. Võrestikkäigud ja puidust sammaskäik sulgesid aia külgedelt ja otsast, suunates tähelepanu lossile, tiibhoonetele ja neid siduvatele trepiseintele. Alumise aia kanalikaare taga asus kaks sümmeetriliselt paigutatud puhkemajakest (lustlat). Lossi ette rajati kümme musterpeenart ehk lilleparterit. Nende vahed kaeti jahvatatud tellisepuruga, jalutusrajad aga liivaga. Peenardesse istutati roose, nelke, tulpe, nartsisse, igihaljad servad moodustati pügatud elupuudest ja jõhvikapõõsastest.
Ülemine aed ehk Lilleaed moodustas lossitaguse sisehoovi, mille küljed olid samuti piiratud võrestikkäikudega. Musterpeenardes õitsvad lilled ja peenarde vahel kasutatud tellisepuru lõid kontrasti rohelusega ning harmoneerusid lossi seinte punase värvusega. Lilleaia efektseimaks osaks pidi saama Miraaži sein Olümpose jumalusi kujutavate skulptuuridega. Seinatahvlitele kinnitati näomaskikujulised purskkaevud − maskaroonpurskkaevud −, seina keskele kujundati veetrepp Väike kaskaad.
Ülemise aia kõrgemale astangule rajati dekoratiivselt kujundatud piirdega (balustraadiga) ümbritsetud Miraaži tiik, tegemata jäi tiigi saarele mõeldud ülespoole ahenev sammas (obelisk). Tiigi taga pidi lossi ja regulaarpargi peatelg jätkuma kanaliga, mille lõpetaks suur veetrepp (kaskaad) Lasnamäe järsakult kunstlikust kanalist purskuva veega. Ülemiste järvest rajatigi kanal, mis varustas veega Kadrioru pargi tiike, basseine, kanaleid ja vetemängusid. Peeter I plaanide kohaselt pidanuksid parki ilmestama kunstipärased veetrepid, kaunistatuna rohkete skulptuuride ja vetemängudega. Paraku ei olnud Vene õukond pärast Peeter I surma (28. jaanuar 1725) reformaatori suurejooneliste kavade täielikust elluviimisest huvitatud. Kästi vaid olemasolev säilitada, pooleliolevad tööd lõpule viia, kuid uusi mitte alustada. Rajati veel mõned alleed ning jalutusrajad puhkepaviljonide ja lehtlatega. 18. sajandi II poolel ehitati kaskaadi lähistele paekaldasse nn Katariina trepp, mis laskus Peterburi maanteelt alla lossi juurde.
Sellest hoolimata kujunes Kadrioru lossi‑ ja pargiansambel kõige suurejoonelisemaks ja stiilsemaks barokkrajatiseks Eestis. Nii loss kui ka park said eeskujuks Eestimaa aadlile oma mõisate härrastemajade ning regulaarparkide rajamisel.
Pargi algne plaanilahendus säilis 19. sajandi lõpuni, puude pügamine ja puidust pargirajatiste uuendamine peatus aga juba 18. sajandi lõpul. Alumise aia haljastuse asemele tekkis ajapikku metsikut puudesalu meenutav pimeaed.
Looduspark
1897. aastal koostas Riia aedade ja parkide direktor G. Kuphaldt pargi uuendamise projekti. Inglise pargistiili kohaselt eelistati vabakujunduslikku lähenemist. 1897–1900 puhastati looduslik tammik võsast, istutati uusi puuderühmi, avati ja kujundati vaateid merele. Rajati uusi jalgteid ning ringtee Limneamere ehk nüüdse Läänemere astangule. Regulaarse pargiosa pinda tasandati, aeti kinni osa vetemängu kanaleid, kuid üldjoontes jäi see pargiosa ümber kujundamata.
1902. aastal püstitati Mere allee lõppu, mere kaldale A. Adamsoni kavandatud mälestusmärk 1893. aastal hukkunud laevale Russalka.
Rahvapark
Eesti Vabariigi aegne, 1924. aastal esitatud pargi kujundamise ja rahvapargi loomise kava nägi parki ette võimalikult vähe hooneid, kõige rohkem tuli tähelepanu pöörata haljastuselementidele. Heakorrastusega alustati 1934. aastal. Selleks korraldatud kavandivõistlusel pälvis I auhinna A. Soans. Pargi kujundamisel viidi ellu aga eri tööde parimad lahendused. Pargi korrastustööde kavandamisse oli kaasatud ka Berliini aiandusfirma L. Späth.
Luigetiigi väljak kujundati ristkülikukujuliseks haljasalaks, saarele tiigi keskel ehitati sammastega ümartempel, mille projekteeris V. Seidra. Rajati uus iluaed, nn Kivisilla kolmnurk, ning pinkidega muruväljak päikesekella ja rahvariide vöökirjas kujundatud lillepeenardega. Luigetiigi kagupoolel valmis Noortepark, mille peahoone juurde kuulusid ujumisbasseinid, liivakastid ja mänguväljakud. Lasnamäe‑poolsesse pargiosasse ehitati astangu servale Kontserdiväljak. Luigetiigi äärest algav ja sirgelt läbi pargi kulgev jalgtee moodustas astangu veerul piduliku, lillepeenarde ja kiviktaimlaga ääristatud trepistiku. Veemotiiv toodi sisse purskkaevubasseini näol. Väljakust vasakule aasale paigaldati Alatskivi mõisa pargist toodud skuptuur „Belvedere Apollo”, sellest ka nimi Apollo aas.
Suuremad ümberkujundused toimusid Ülemises aias: likvideeriti Miraaži tiik, teedevõrk kujundati uusbaroksena, madalamale terrassile rajati purskkaev ja Roosiaed. Terrasside tugiseintesse projekteeriti orvad Eesti presidentide büstide tarvis. Ülemise aia lõpetuseks ehitati presidendi kantselei hoone, mille autor on arhitekt A. Kotli. Presidendi kantselei ja lossi vaheline ala ümbritseti piirdega. Alumises aias aeti kinni kanalid ning mätastati osa diagonaalteid. Lossi lähiümbrus ümbritseti sepispiirdega. Pargi kirdeosast toodi haljastustöödeks mulda, kujundati püsililledega ümbritsetud Kirdetiik, kuhu juhiti kivirikka nõlvaga oja – Väike Hundikuristik.
Kokkuvõtlikult – Kadrioru pargis on võimalik näha 18., 19. ja 20. sajandile iseloomulikke pargikujundusvõtteid.
Pargi renoveerimistööd
1990. aastal moodustas Tallinna linn Kadrioru Pargi Väikeettevõtte, mille juhtimisel hakati parki korrastama ja renoveerima. Täielikult uuendati Mere ja Kaarna allee, Kirdetiik ja Luigetiik koos ümbrusega. Lossi restaureerimisjärgsel taasavamisel kunstimuuseumina 2000. aastal avati ka taastatud lossitagune Lilleaed koos purskkaevudega. Paar aastat hiljem taasehitati Miraaži sein ning 2005. aastal paigaldati kaskaadiorva M. Karmini pronksskulptuur „Poseidon”. Samal aastal taastati Kontsertväljak ja loodi kunagise kiviktaimla asemele roosiaed, kuhu istutati 5600 roosi, ning taastati purskkaev. 2006. aastal paigutati Ülemise aia terrasside tugiseina orvadesse presidentide K. Pätsi ja L. Meri büst, nii nagu seda nägi ette 1938. aastast pärit pargikujunduse projekt. Samal, 2006. aastal korrastati ka Luigetiigi ümbrus. 2007. aastal avati korrastatud Noortepark.